圣经文本

 

Genesis第4章

学习

   

1 Ja Aadam sai ühte oma naise Eevaga, kes jäi lapseootele ja tõi Kaini ilmale ning ütles: 'Ma olen Issanda abiga mehe ilmale toonud.'

2 Ja tema sünnitas taas: ta venna Aabeli. Ja Aabel oli lambakarjane, Kain aga oli põllumees.

3 Ja mõne aja pärast juhtus, et Kain tõi Issandale roaohvri maaviljast,

4 ja ka Aabel tõi oma lammaste esimesest soost ning nende rasvast, ja Issand vaatas Aabeli ja tema roaohvri peale,

5 aga Kaini ja tema roaohvri peale ta ei vaadanud. Siis Kain vihastus väga ja lõi pilgu maha.

6 Ja Issand küsis Kainilt: 'Mispärast sa vihastud? Ja mispärast sa pilgu maha lööd?

7 Eks ole: kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind. Kuid sina pead tema üle valitsema!'

8 Ja Kain ütles oma vennale Aabelile: 'Lähme väljale!' Ja kui nad väljal olid, tungis Kain oma venna Aabeli kallale ja tappis tema.

9 Aga Issand küsis Kainilt: 'Kus on su vend Aabel?' Ja tema vastas: 'Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?'

10 Ja tema ütles: 'Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole!

11 Aga nüüd ole sa neetud siit maa pealt, mis oma suu on avanud, su venna verd sinu käest vastu võttes!

12 Kui sa harid maad, siis see ei anna sulle enam oma rammu. Sa pead maa peal olema hulkur ja põgenik!'

13 Ja Kain ütles Issandale: 'Mu karistus on suurem, kui ma suudan kanda!

14 Vaata, sa oled mind täna ära ajanud siit maalt ja ma pean varjule minema su palge eest ning maa peal olema hulkur ja põgenik. Ja igaüks, kes mind leiab, tapab mu.'

15 Ja Issand ütles temale: 'Ei, sugugi mitte, vaid igaühele, kes Kaini tapab, peab seitsmekordselt kätte makstama!' Ja Issand pani Kainile märgi, et leidja teda maha ei lööks.

16 Ja Kain läks ära Issanda palge eest ning elas Noodimaal, hommiku pool Eedenit.

17 Ja Kain sai ühte oma naisega, kes jäi lapseootele ja tõi ilmale Hanoki; ja ta ehitas ühe linna ning nimetas selle linna oma poja Hanoki nime järgi.

18 Ja Hanokile sündis Iirad, Iiradile sündis Mehuujael, Mehuujaelile sündis Metuusael, Metuusaelile sündis Lemek.

19 Ja Lemek võttis enesele kaks naist: ühe nimi oli Aada ja teise nimi oli Silla.

20 Ja Aada tõi ilmale Jaabali, kes sai nende isaks, kes elasid telkides ja kasvatasid karja.

21 Ja tema venna nimi oli Juubal, kes sai kõigi kandlelööjate ja vilepuhujate isaks.

22 Ja Silla tõi ilmale Tuubal-Kaini, kes õpetas sepist taguma kõiki, kes tegid vask- ja raudsepa tööd; ja Tuubal-Kaini õde oli Naama.

23 Ja Lemek ütles oma naistele: 'Aada ja Silla, kuulge mu häält, te Lemeki naised, pange tähele mu kõnet! Jah, haava pärast ma tapan mehe ja verme pärast nooruki!

24 Kui Kaini pärast makstakse kätte seitse korda, siis Lemeki pärast seitsekümmend seitse korda!'

25 Ja Aadam sai taas ühte oma naisega, kes tõi ilmale poja ja pani temale nimeks Sett, öeldes: 'Jumal andis mulle teise järeltulija Aabeli asemele, kuna Kain ta tappis.'

26 Ja Setile sündis ka poeg, ja ta pani temale nimeks Enos. Sel ajal hakati Issanda nime appi hüüdma.

   

来自斯威登堡的著作

 

Arcana Coelestia#398

学习本章节

  
/10837  
  

398. 'Going out from the face 1 of Jehovah' means being separated from good present in faith and flowing from love - see what has been mentioned already at verse 14. 'He dwelt in the land of Nod' means outside truth and good. This is clear from the meaning of the name Nod, which is being a wanderer and a fugitive. As for a wanderer and a fugitive meaning someone who has been divested of truth and good, again see what has been mentioned already. 'Towards the east of Eden' means close to the understanding part of the mind, where love had reigned previously, and also close to the rational part, where charity had reigned previously. This is clear from what has been stated already about the meaning of 'the east of Eden', namely that 'the east' is the Lord and 'Eden' love. With members (vir) of the Most Ancient Church, the mind, consisting of will and understanding, was one. In fact the will was everything, and the understanding consequently part of that will, the reason being that no division existed between love which belongs to the will and faith which belongs to the understanding. For love was everything, and faith part of that love. But after faith had been separated from love, as happened with those called Cain, it was no longer the will that reigned. But because the understanding ruled in that mind instead of the will, that is, faith instead of love, it is said that 'he dwelt towards the east of Eden'; for, as has just been stated, faith was distinguished in a special way. that is, 'had a sign placed on it', to preserve it for the use it still had to serve to the human race.

脚注:

1. literally, the faces

  
/10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.