圣经文本

 

Genesis第32章

学习

   

1 Aga Laaban tõusis hommikul vara, suudles oma poegi ja tütreid ning õnnistas neid; siis Laaban läks teele ja pöördus tagasi koju.

2 Ka Jaakob läks oma teed. Aga temale tulid vastu Jumala inglid.

3 Ja Jaakob ütles, kui ta neid nägi: 'See on Jumala leer!' Ja ta pani sellele paigale nimeks Mahanaim.

4 Siis Jaakob läkitas käskjalad enese eel oma venna Eesavi juurde Seirimaale Edomi väljadele

5 ja andis neile käsu, öeldes nõnda: 'Öelge mu isandale Eesavile: Nõnda ütleb su sulane Jaakob: Ma olen tänini Laabani juures võõrana elanud ja viibinud.

6 Mul on härgi ja eesleid, lambaid ja kitsi, sulaseid ja teenijaid, ja ma läkitan seda teatama oma isandale, et su silmis armu leida.'

7 Käskjalad tulid tagasi Jaakobi juurde ja ütlesid: 'Me jõudsime su venna Eesavi juurde. Ta juba tulebki sulle vastu koos neljasaja mehega.'

8 Siis Jaakob kartis väga ja tal oli kitsas käes; ja ta jaotas rahva, kes koos temaga oli, samuti lambad ja kitsed, veised ja kaamelid, kahte leeri,

9 sest ta mõtles: Kui Eesav tuleb ühe leeri kallale ja lööb selle maha, siis teine leer pääseb.

10 Ja Jaakob ütles: 'Mu isa Aabrahami Jumal ja mu isa Iisaki Jumal, Issand, kes mulle ütlesid: Mine tagasi oma maale ja oma sugulaste seltsi, siis ma teen sulle head!

11 Mina pole väärt kõiki neid heategusid ja kõike seda truudust, mida sa oma sulasele oled osutanud. Sest kepp käes läksin ma üle Jordani, aga nüüd on mul kaks leeri.

12 Päästa mind ometi mu venna Eesavi käest, sest ma kardan, et ta tuleb ja lööb mind maha koos emade ja lastega!

13 Sina ise aga oled öelnud: Ma teen sulle tõesti head ja lasen su soo saada mereliiva sarnaseks, mida ei saa ära lugeda selle rohkuse pärast!'

14 Ja ta jäi selleks ööks sinna ning võttis sellest, mis oli saanud tema omaks, oma vennale Eesavile kingituseks

15 kakssada kitse ja kakskümmend sikku, kakssada emalammast ja kakskümmend jäära,

16 kolmkümmend imetajat kaamelit ja nende varssa, nelikümmend lehma ja kümme härjavärssi, kakskümmend emaeeslit ja kümme eeslitäkku.

17 Ja ta andis need oma sulaste kätte, iga karja eraldi, ja ütles oma sulastele: 'Minge minu eel ja jätke vahemaa iga karja vahele!'

18 Ja ta käskis esimest, öeldes: 'Kui mu vend Eesav tuleb sulle vastu, küsib sinult ja ütleb: Kelle oma sa oled ja kuhu sa lähed, ja kelle omad on need, kes su ees on?,

19 siis vasta: Need on su sulase Jaakobi omad, kingitus, mis läkitatakse mu isandale Eesavile, ja vaata, ka tema ise tuleb meie taga!'

20 Ja ta käskis ka teist ja kolmandat ja kõiki muid, kes karjade järel käisid, öeldes: 'Te peate Eesavile ütlema sedasama, kui te teda kohtate!

21 Ja öelge ka: Vaata, su sulane Jaakob tuleb meie taga!' Sest ta mõtles: Ma lepitan teda kingitusega, mis mu eel läheb. Alles pärast seda ilmun ma ise tema ette, vahest võtab ta mind siis armulikult vastu.

22 Nõnda läks kingitus tema eel, aga ta ise jäi selleks ööks leeri.

23 Kuid veel selsamal ööl ta tõusis üles ja võttis oma mõlemad naised ja mõlemad teenijad ja oma üksteist poega ja läks läbi Jabboki koolme.

24 Ta võttis nad ja viis üle jõe, samuti viis ta üle, mis tal oli.

25 Aga Jaakob ise jäi üksinda maha. Siis heitles üks mees temaga, kuni hakkas koitma.

26 Aga kui see nägi, et ta ei saanud võimust tema üle, siis ta lõi tema puusaliigest; ja Jaakobi puusaliiges nihkus paigast, kui ta heitles temaga.

27 Ja mees ütles: 'Lase mind lahti, sest juba koidab!' Aga tema vastas: 'Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista!'

28 Siis ta küsis temalt: 'Mis su nimi on?' Ja ta vastas: 'Jaakob.'

29 Seepeale ütles tema: 'Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael, sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud!'

30 Siis küsis Jaakob ja ütles: 'Ütle nüüd mulle oma nimi!' Aga ta vastas: 'Miks sa mu nime küsid?' Ja ta õnnistas teda seal.

31 Ja Jaakob pani sellele paigale nimeks Penuel, sest ta ütles: 'Kuigi ma nägin Jumalat palgest palgesse, pääses siiski mu hing!'

32 Päike tõusis, kui ta puusast longates Penuelist edasi läks.

   

来自斯威登堡的著作

 

Arcana Coelestia#4249

学习本章节

  
/10837  
  

4249. 'And Jacob was exceedingly afraid, and was distressed' means the state when it is being changed. This is clear from the fact that fear and distress are the first stage in temptations, and that they are precursors to the turning round or the change taking place within a state. The arcana which lie deeper still within these details - that is to say, Esau's coming to meet Jacob with four hundred men, and Jacob's consequent fear and distress - cannot be explained easily and intelligibly since they are rather more internal ones. Let just this one be brought forward here. When good takes up the first position and subordinates truths to itself, as happens when a person undergoes spiritual temptations, the good which flows in from the interior is accompanied by very many truths which have been stored away in the person's interior man. Those truths cannot come into focus and be seen by him until good is playing the leading role, for when this happens the natural starts to receive light from good, and it is apparent to him which things in the natural agree and which ones do not. And this is what gives rise to the fear and distress that are the precursors to spiritual temptation. For spiritual temptation acts upon the conscience, which is an attribute of the interior man, and therefore when entering such temptation a person does not know the origin of his fear and distress. But the angels present with him know it full well. Indeed temptation has its origin in angels' maintenance of the person in goods and truths, while evil spirits maintain him in evils and falsities.

[2] The things that occur among the spirits and angels present with a person are perceived by him purely as things going on within himself. For while he lives in the body and does not believe that everything within him flows in from somewhere other than himself, he imagines that the causes of the things that go on within him do not lie outside himself but that all causes lie within him and are his own - which is not in fact the case. For whatever a person thinks and what he wills, that is, all his thought and all his affection, originate either in hell or in heaven. When he thinks and wills anything evil and as a consequence takes delight in falsities, let him realize that his thoughts and affections originate in hell; but when he thinks and wills anything good and as a consequence takes delight in truths, let him realize that these originate in heaven, that is, in the Lord by way of heaven. But the person's thoughts and affections more often than not take on a different outward appearance. A conflict between evil spirits and angels, for example, arising from the things in one who is to be regenerated, takes on the different outward appearance of fear and distress, and of temptation.

[3] These matters are bound to seem paradoxes to man, for almost every member of the Church at the present day believes that all the truth he thinks, and the good he wills and does, originate in himself, even though he says something other than that when speaking from doctrine taught by faith. Indeed his nature is such that if anyone told him that spirits from hell exist who flow into his thought and will when he thinks and wills anything evil, and angels from heaven when he thinks and wills anything good, he would be dumbfounded at anyone putting forward such an idea, for he would say that he can feel the life within himself and that he thinks from himself and wills from himself. His belief is based on that feeling and not on what doctrine teaches. Yet that doctrine is true and such feeling deceptive. This I have been allowed to know from almost uninterrupted experience lasting several years now, and to know it in such a way as to leave me in no doubt whatsoever.

  
/10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.