圣经文本

 

Genesis第24章

学习

   

1 Kui Aabraham oli vana ja elatanud ning Issand oli Aabrahami kõigiti õnnistanud,

2 siis ütles Aabraham vanimale sulasele oma peres, kes valitses kõige üle, mis tal oli: 'Pane nüüd oma käsi mu puusa alla!

3 Mina vannutan sind Issanda, taeva Jumala ja maa Jumala juures, et sa mu pojale ei võta naist kaananlaste tütreist, kelle keskel ma elan,

4 vaid et sa lähed minu maale ja mu sugulaste juurde ning võtad sealt naise mu pojale Iisakile!'

5 Aga sulane ütles temale: 'Võib-olla naine ei taha mulle järgneda siia maale. Kas ma siis tõesti pean su poja viima tagasi maale, kust sa oled ära tulnud?'

6 Siis ütles Aabraham temale: 'Hoia, et sa ei vii mu poega sinna tagasi!

7 Issand, taeva Jumal, kes minu võttis mu isakojast ja mu sünnimaalt ja kes mulle rääkis ning vandus, öeldes: Sinu soole ma annan selle maa! - tema ise läkitab oma ingli sinu ees, et saaksid sealt mu pojale naise võtta.

8 Aga kui naine ei taha sulle järgneda, siis oled sa sellest mu vandest vaba. Ainult ära vii mu poega sinna tagasi!'

9 Siis sulane pani käe oma isanda Aabrahami puusa alla ja vandus temale selle kõne kohaselt.

10 Ja sulane võttis oma isanda kaamelitest kümme kaamelit ning läks, ja tal oli oma isandalt kaasas kõiksugu kalleid asju; ta võttis kätte ja läks Mesopotaamiasse Naahori linna.

11 Seal laskis ta õhtul kaamelid põlvili heita väljaspool linna veekaevu juures sel ajal, kui veeviijad välja tulid,

12 ning ütles: 'Issand, minu isanda Aabrahami Jumal, lase ometi see mul täna korda minna ja tee head mu isandale Aabrahamile!

13 Vaata, ma seisan veeallika juures ja linnaelanike tütred tulevad vett viima.

14 Sündigu siis, et tütarlaps, kellele ma ütlen: Kalluta oma kruusi, et ma saaksin juua! ja kes vastab: Joo, ja ma joodan ka su kaameleid! - on see, kelle sa oled määranud oma sulasele Iisakile. Sellest ma siis tean, et sa mu isandale oled head teinud.'

15 Ja veel enne kui ta rääkimise oli lõpetanud, vaata, siis tuli välja Rebeka, kes oli sündinud Betuelile, Aabrahami venna Naahori naise Milka pojale; ja tal oli kruus õlal.

16 Ja tütarlaps oli väga ilusa välimusega, alles neitsi ja mehe poolt puutumata. Ta läks alla allika juurde, täitis kruusi ja tuli üles.

17 Siis jooksis sulane temale vastu ning ütles: 'Anna mulle oma kruusist pisut vett rüübata!'

18 Tema vastas: 'Joo, mu isand!' Ja ta tõstis kähku kruusi alla oma käele ning andis temale juua.

19 Ja olles temale juua andnud, ütles ta: 'Ma ammutan ka su kaamelitele, kuni needki on joonud.'

20 Ja ta tühjendas kähku oma kruusi künasse ning jooksis jälle kaevule vett ammutama ja ammutas kõigile ta kaamelitele.

21 Mees aga silmitses teda vaikides, et mõista, kas Issand oli ta teekonna lasknud korda minna või mitte.

22 Ja kui kaamelid olid joonud, võttis mees kuldrõnga, pooleseeklilise, ja kaks käevõru ta käte jaoks, kümme kuldseeklit väärt,

23 ning küsis: 'Kelle tütar sa oled? Ütle ometi mulle! On su isa kojas meile ööbimispaika?'

24 Ja ta vastas temale: 'Mina olen Betueli, Naahori ja Milka poja tütar.'

25 Ta ütles temale veel: 'Niihästi õlgi kui muud loomasööta on meil küllalt, ööbimispaikki on olemas.'

26 Siis mees kummardas ja heitis Issanda ette

27 ning ütles: 'Kiidetud olgu Issand, mu isanda Aabrahami Jumal, kes mu isandale ei ole keelanud oma heldust ja tõde! Issand on mind teekonnal juhtinud mu isanda vendade kotta!'

28 Aga tütarlaps jooksis ning teatas oma ema perele, mis oli sündinud.

29 Ja Rebekal oli vend, Laaban nimi; ja Laaban jooksis välja, mehe juurde allikale.

30 Sest kui ta nägi rõngast ja käevõrusid oma õe kätel, ja kui ta oli kuulnud oma õe Rebeka sõnu, kes ütles: 'Nõnda rääkis mulle see mees,' - siis ta läks selle mehe juurde, ja ennäe, see seisis kaamelite juures allikal.

31 Ja ta ütles: 'Tule sisse, Issanda õnnistatu! Miks sa väljas seisad? Ma olen korda seadnud koja ja kaamelite paiga.'

32 Mees tuli siis kotta ja Laaban päästis kaamelid lahti, andis õlgi ja toitu kaamelitele ning tõi vett tema ja temaga kaasas olevate meeste jalgade pesemiseks.

33 Siis pandi temale rooga ette. Aga ta ütles: 'Ma ei söö enne, kui ma oma asja olen rääkinud.' Ja talle vastati: 'Räägi!'

34 Siis ta ütles: 'Mina olen Aabrahami sulane.

35 Issand on mu isandat väga õnnistanud, nõnda et ta on jõukaks saanud: ta on temale andnud lambaid, kitsi ja veiseid, hõbedat ja kulda, sulaseid ja teenijaid, kaameleid ja eesleid.

36 Ja Saara, mu isanda naine, on vanas eas mu isandale poja ilmale toonud, ja sellele on ta andnud kõik, mis tal on.

37 Ja mu isand vannutas mind, öeldes: Sa ei tohi võtta mu pojale naist kaananlaste tütarde seast, kelle maal ma elan,

38 vaid sa pead minema mu isakotta ja mu suguvõsa juurde ning sealt võtma naise mu pojale!

39 Aga mina ütlesin oma isandale: Võib-olla naine ei tule minuga?

40 Siis ta vastas mulle: Issand, kelle palge ees ma olen käinud, läkitab oma ingli sinuga ja laseb su teekonna korda minna, et saad mu pojale naise võtta minu suguvõsast ja minu isakojast.

41 Mu vandest sa vabaned sel juhul, kui sa tuled mu suguvõsa juurde, aga nemad ei anna sulle, siis oled mu vandest vaba.

42 Ma jõudsin täna allika juurde ja ütlesin: Issand, mu isanda Aabrahami Jumal, kui sa nüüd tahad korda saata mu teekonna, mida ma käin,

43 siis vaata, ma seisan veeallika juures. Kui üks neitsi tuleb vett viima ja ma temale ütlen: Anna mulle oma kruusist pisut vett juua!

44 ja kui tema mulle vastab: Joo ise, ja ma ammutan ka su kaamelitele!, siis on tema see naine, kelle Issand on määranud mu isanda pojale.

45 Veel enne kui olin kõneluse iseenesega lõpetanud, vaata, siis tuli Rebeka, kruus õlal, ja läks alla allika juurde ning ammutas vett. Ja ma ütlesin temale: Anna mulle juua!

46 Siis ta tõstis kähku kruusi õlalt alla ning ütles: Joo, ja ma joodan ka su kaameleid! Ja mina jõin ning tema jootis mu kaameleid.

47 Ja ma küsisin temalt ning ütlesin: Kelle tütar sa oled? Ja tema vastas: Betueli, Naahori ja Milka poja tütar. Siis ma panin temale rõnga ninasse ja käevõrud kätele,

48 kummardasin ning heitsin Issanda ette ja kiitsin Issandat, oma isanda Aabrahami Jumalat, kes mind oli juhatanud õigele teele, et saaksin võtta oma isanda vennatütre ta pojale.

49 Ja kui te nüüd tahate osutada heldust ja truudust mu isandale, siis öelge mulle. Aga kui mitte, öelge sedagi mulle, ja ma pöördun siis kas paremat või vasakut kätt!'

50 Seepeale vastasid Laaban ja Betuel ning ütlesid: 'Issandalt on see asi alguse saanud. Me ei või sulle sõnagi lausuda, ei halba ega head.

51 Vaata, Rebeka on su ees, võta tema ja mine! Saagu ta naiseks su isanda pojale, nõnda nagu Issand on öelnud!'

52 Kui Aabrahami sulane kuulis nende sõnu, siis ta kummardas maani Issanda ees.

53 Ja sulane võttis välja hõbe- ja kuldriistad ja riided ning andis Rebekale; ka tema vennale ja emale andis ta kalleid asju.

54 Siis nad sõid ja jõid, tema ja mehed, kes koos temaga olid, ja nad ööbisid seal. Aga hommikul, kui nad olid tõusnud, ütles ta: 'Saatke mind nüüd mu isanda juurde!'

55 Aga tütarlapse vend ja ema vastasid: 'Jäägu tütarlaps veel mõneks ajaks, kas või kümneks päevakski meie juurde. Siis sa võid minna.'

56 Kuid tema ütles neile: 'Ärge mind viivitage, sest Issand on lasknud mu teekonna korda minna. Saatke mind teele, et saaksin minna oma isanda juurde!'

57 Siis nad ütlesid: 'Me kutsume tütarlapse ja küsime tema suust.'

58 Ja nad kutsusid Rebeka ning küsisid temalt: 'Kas tahad minna koos selle mehega?' Ja ta vastas: 'Ma lähen!'

59 Siis nad saatsid ära oma õe Rebeka ja tema imetaja, ja Aabrahami sulase ja tema mehed.

60 Ja nad õnnistasid Rebekat ning ütlesid temale: 'Õeke, sinust tulgu tuhat korda kümme tuhat, ja sinu sugu vallutagu oma vihameeste väravad!'

61 Siis Rebeka ja tema tüdrukud tõusid, istusid kaamelite selga ning järgnesid mehele. Nõnda võttis sulane Rebeka ja läks.

62 Iisak aga oli tulemas Lahhai-Roi kaevu poolt, sest ta elas Lõunamaal.

63 Ja Iisak oli vastu õhtut läinud väljale mõtisklema; ja kui ta oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tulid kaamelid.

64 Kui Rebeka oma silmad üles tõstis ja nägi Iisakit, siis ta laskus kaameli seljast

65 ning küsis sulaselt: 'Kes on see mees, kes meile väljal vastu tuleb?' Ja sulane vastas: 'See on mu isand!' Siis Rebeka võttis loori ja kattis ennast.

66 Ja sulane jutustas Iisakile kõigest, mis ta oli teinud.

67 Ja Iisak viis Rebeka oma ema Saara telki; ja ta võttis Rebeka, see sai tema naiseks ja ta armastas teda. Nõnda leidis Iisak troosti pärast oma ema surma.

   

来自斯威登堡的著作

 

Arcana Coelestia#3048

学习本章节

  
/10837  
  

3048. 'The servant took ten camels from his master's camels, and went' means [Divine] general facts in the natural man. This is clear from the meaning of 'the servant' here as the natural man, dealt with above in 3019, 3020; from the meaning of 'ten' as remnants, which are the goods and truths stored away in a person by the Lord, see 468, 530, 560, 561, 660, 661, 1050, 1906, 2284 (though when 'ten' or remnants is used in reference to the Lord, the Divine things that the Lord acquired to Himself are meant, 1738, 1906); and from the meaning of 'camels' as general facts which, being Divine or things acquired by the Lord, are said to be 'ten' in number, and also to be 'camels from his master's camels'. The words 'he went' mean the introduction which was effected by means of those facts, which is dealt with in this chapter. The whole subject is the process by which truth was joined to good in the Lord's Divine Rational, the first thing to be described in this line of thought being the nature of the process of introduction, referred to in 3012, 3013. The present verse describes how the Lord separated those things in the natural man that came from Himself, that is, that were Divine, from those that came from the mother. Those that came from Himself, or were Divine, are the things through which the introduction was effected, and they are meant here by 'the ten camels from his master's camels'. This explains why much reference is made in subsequent verses to camels, such as that he made the camels kneel down outside the city, verse 11; that Rebekah also gave the camels a drink, verses 14, 19-20; that they were led into the house, and given straw and fodder, verses 31-32; and further on, that Rebekah and her maids rode on the camels, verse 61; and that Isaac saw the camels coming, and that when Rebekah saw Isaac she dropped down from the camel, verses 63-64. The reason they are mentioned so many times lies in the internal sense in which they mean the general facts that are present in the natural man and from which comes the affection for truth that had to be introduced to the affection for good within the rational, this being effected in the ordinary way, as shown above. For the rational as regards truth cannot possibly be born and perfected without facts and cognitions.

[2] That 'camels' means general facts is clear from other places in the Word where they are mentioned, as in Isaiah,

A prophecy of the beasts of the south. In the land of distress and anguish are the young lion and the old lion from them, the viper and the flying fiery-serpent. They carry their wealth on the shoulders of young asses, and their treasures on the backs of camels, to a people that do not profit them. And Egypt's help will be in vain and to no advantage. Isaiah 30:6-7.

'The beasts of the south' stands for those who possess cognitions or the light of cognitions but lead evil lives. 'Carrying their wealth on the shoulders of young asses' stands for the cognitions which belong to their rational, 'a young ass' being rational truth, see 2781. 'Their treasures on the backs of camels' stands for the cognitions which belong to their natural, 'the backs of camels' being the natural, 'camels' themselves the general facts there, 'treasures' the cognitions which they consider to be precious. The words 'Egypt's help will be in vain and to no advantage' mean that to them knowledge is of no use, 'Egypt' being knowledge, see 1164, 1165, 1186, 1462, 2588 (end). It is evident that camels are not meant by 'camels' here because it is said that the young lion and the old lion carry their treasures on the backs of camels. Anyone may see that some arcanum of the Church is meant by this description.

[3] In the same prophet,

The prophecy of the wilderness of the sea. Thus said the Lord, Go, set a watchman to point out what he sees. And he saw a chariot, a pair of horsemen, a chariot of asses, a chariot of camels, and he listened diligently. He answered and said, Fallen, fallen has Babel. Isaiah 21:1, 6-7, 9.

'The wilderness of the sea' stands for the hollowness of knowledge that serves no use. 'A chariot of asses' stands for a mass of specific facts, 'a chariot of camels' for a mass of general facts which are present in the natural man. It is the hollow reasonings found with people meant by Babel which are described in this fashion.

[4] In the same prophet,

Your heart will enlarge itself because the abundance of the sea will be turned to you, the wealth of the nations will come to you. A multitude of camels will cover you, dromedaries of Midian and Ephah, all those from Sheba will come. They will bring gold and frankincense, and will spread abroad the praises of Jehovah. Isaiah 60:5-6.

This refers to the Lord, and to the Divine celestial and spiritual things within His natural. 'The abundance of the sea' stands for a vast quantity of natural truth, 'the wealth of the nations' for a vast quantity of natural good. 'A multitude of camels' stands for general facts in abundance, 'gold and frankincense' for goods and truths which are 'the praises of Jehovah'. 'From Sheba' is from the celestial things of love and faith, see 113, 117, 1171. The queen of Sheba's coming to Solomon in Jerusalem with vast amounts of wealth, with camels carrying spices, and very much gold, and precious stones, 1 Kings 10:1-2, represented the wisdom and intelligence which came to the Lord, who in the internal sense of these verses is meant by Solomon. 'Camels carrying spices, gold, and precious stores' means matters of wisdom and intelligence in the natural man.

[5] In Jeremiah,

To Arabia and to the kingdoms of Hazor which Nebuchadnezzar king of Babel smote: Arise and go up to Arabia, and lay waste the sons of the east. They will take their tents, their curtains, and all their vessels, and they will bear their camels away from them. Their camels will become booty, and the multitude of their flocks booty, and I will scatter them to every wind. Jeremiah 49:28-29, 32.

Here 'Arabia' and 'the kingdoms of Hazor', used in the contrary sense, stand for people who possess cognitions of celestial and spiritual things but whose only use for them is to be considered wise and intelligent in their own eyes and in those of the world. 'The camels that will be borne away from them to become booty and that will be scattered to every wind' means in general the factual knowledge of those people and their cognitions of good and truth, which will begin to be removed from these people in this life through their belief in things of a contrary nature, and in the next life removed altogether.

[6] In Zechariah,

The plague with which Jehovah will smite all the peoples that wage war against Jerusalem: It will be a plague of the horse, the mule, the camel, and the ass, and every beast. Zechariah 14:12, 15.

'A plague of the horse, the mule, the camel, the ass' stands for the removal of the powers of the understanding which follow one another in the same consecutive order, from rational concepts to natural images. What a horse is, see 2761, 2762; a mule, 2781; an ass, 2781. 'Camels' stands for general facts in the natural man. The pestilence in Egypt 'on the cattle in the field, on the horses, on the asses, on the camels, on the herd, and on the flock', Exodus 9:2-3, had a similar meaning.

From all these places it becomes clear that 'camels' in the internal sense of the Word means general facts which belong to the natural man. General facts are those which include within themselves many particular ones, while these include within themselves those that are specific. All these constitute in general the understanding part of the natural man.

  
/10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.