圣经文本

 

Genesis第24章

学习

   

1 Kui Aabraham oli vana ja elatanud ning Issand oli Aabrahami kõigiti õnnistanud,

2 siis ütles Aabraham vanimale sulasele oma peres, kes valitses kõige üle, mis tal oli: 'Pane nüüd oma käsi mu puusa alla!

3 Mina vannutan sind Issanda, taeva Jumala ja maa Jumala juures, et sa mu pojale ei võta naist kaananlaste tütreist, kelle keskel ma elan,

4 vaid et sa lähed minu maale ja mu sugulaste juurde ning võtad sealt naise mu pojale Iisakile!'

5 Aga sulane ütles temale: 'Võib-olla naine ei taha mulle järgneda siia maale. Kas ma siis tõesti pean su poja viima tagasi maale, kust sa oled ära tulnud?'

6 Siis ütles Aabraham temale: 'Hoia, et sa ei vii mu poega sinna tagasi!

7 Issand, taeva Jumal, kes minu võttis mu isakojast ja mu sünnimaalt ja kes mulle rääkis ning vandus, öeldes: Sinu soole ma annan selle maa! - tema ise läkitab oma ingli sinu ees, et saaksid sealt mu pojale naise võtta.

8 Aga kui naine ei taha sulle järgneda, siis oled sa sellest mu vandest vaba. Ainult ära vii mu poega sinna tagasi!'

9 Siis sulane pani käe oma isanda Aabrahami puusa alla ja vandus temale selle kõne kohaselt.

10 Ja sulane võttis oma isanda kaamelitest kümme kaamelit ning läks, ja tal oli oma isandalt kaasas kõiksugu kalleid asju; ta võttis kätte ja läks Mesopotaamiasse Naahori linna.

11 Seal laskis ta õhtul kaamelid põlvili heita väljaspool linna veekaevu juures sel ajal, kui veeviijad välja tulid,

12 ning ütles: 'Issand, minu isanda Aabrahami Jumal, lase ometi see mul täna korda minna ja tee head mu isandale Aabrahamile!

13 Vaata, ma seisan veeallika juures ja linnaelanike tütred tulevad vett viima.

14 Sündigu siis, et tütarlaps, kellele ma ütlen: Kalluta oma kruusi, et ma saaksin juua! ja kes vastab: Joo, ja ma joodan ka su kaameleid! - on see, kelle sa oled määranud oma sulasele Iisakile. Sellest ma siis tean, et sa mu isandale oled head teinud.'

15 Ja veel enne kui ta rääkimise oli lõpetanud, vaata, siis tuli välja Rebeka, kes oli sündinud Betuelile, Aabrahami venna Naahori naise Milka pojale; ja tal oli kruus õlal.

16 Ja tütarlaps oli väga ilusa välimusega, alles neitsi ja mehe poolt puutumata. Ta läks alla allika juurde, täitis kruusi ja tuli üles.

17 Siis jooksis sulane temale vastu ning ütles: 'Anna mulle oma kruusist pisut vett rüübata!'

18 Tema vastas: 'Joo, mu isand!' Ja ta tõstis kähku kruusi alla oma käele ning andis temale juua.

19 Ja olles temale juua andnud, ütles ta: 'Ma ammutan ka su kaamelitele, kuni needki on joonud.'

20 Ja ta tühjendas kähku oma kruusi künasse ning jooksis jälle kaevule vett ammutama ja ammutas kõigile ta kaamelitele.

21 Mees aga silmitses teda vaikides, et mõista, kas Issand oli ta teekonna lasknud korda minna või mitte.

22 Ja kui kaamelid olid joonud, võttis mees kuldrõnga, pooleseeklilise, ja kaks käevõru ta käte jaoks, kümme kuldseeklit väärt,

23 ning küsis: 'Kelle tütar sa oled? Ütle ometi mulle! On su isa kojas meile ööbimispaika?'

24 Ja ta vastas temale: 'Mina olen Betueli, Naahori ja Milka poja tütar.'

25 Ta ütles temale veel: 'Niihästi õlgi kui muud loomasööta on meil küllalt, ööbimispaikki on olemas.'

26 Siis mees kummardas ja heitis Issanda ette

27 ning ütles: 'Kiidetud olgu Issand, mu isanda Aabrahami Jumal, kes mu isandale ei ole keelanud oma heldust ja tõde! Issand on mind teekonnal juhtinud mu isanda vendade kotta!'

28 Aga tütarlaps jooksis ning teatas oma ema perele, mis oli sündinud.

29 Ja Rebekal oli vend, Laaban nimi; ja Laaban jooksis välja, mehe juurde allikale.

30 Sest kui ta nägi rõngast ja käevõrusid oma õe kätel, ja kui ta oli kuulnud oma õe Rebeka sõnu, kes ütles: 'Nõnda rääkis mulle see mees,' - siis ta läks selle mehe juurde, ja ennäe, see seisis kaamelite juures allikal.

31 Ja ta ütles: 'Tule sisse, Issanda õnnistatu! Miks sa väljas seisad? Ma olen korda seadnud koja ja kaamelite paiga.'

32 Mees tuli siis kotta ja Laaban päästis kaamelid lahti, andis õlgi ja toitu kaamelitele ning tõi vett tema ja temaga kaasas olevate meeste jalgade pesemiseks.

33 Siis pandi temale rooga ette. Aga ta ütles: 'Ma ei söö enne, kui ma oma asja olen rääkinud.' Ja talle vastati: 'Räägi!'

34 Siis ta ütles: 'Mina olen Aabrahami sulane.

35 Issand on mu isandat väga õnnistanud, nõnda et ta on jõukaks saanud: ta on temale andnud lambaid, kitsi ja veiseid, hõbedat ja kulda, sulaseid ja teenijaid, kaameleid ja eesleid.

36 Ja Saara, mu isanda naine, on vanas eas mu isandale poja ilmale toonud, ja sellele on ta andnud kõik, mis tal on.

37 Ja mu isand vannutas mind, öeldes: Sa ei tohi võtta mu pojale naist kaananlaste tütarde seast, kelle maal ma elan,

38 vaid sa pead minema mu isakotta ja mu suguvõsa juurde ning sealt võtma naise mu pojale!

39 Aga mina ütlesin oma isandale: Võib-olla naine ei tule minuga?

40 Siis ta vastas mulle: Issand, kelle palge ees ma olen käinud, läkitab oma ingli sinuga ja laseb su teekonna korda minna, et saad mu pojale naise võtta minu suguvõsast ja minu isakojast.

41 Mu vandest sa vabaned sel juhul, kui sa tuled mu suguvõsa juurde, aga nemad ei anna sulle, siis oled mu vandest vaba.

42 Ma jõudsin täna allika juurde ja ütlesin: Issand, mu isanda Aabrahami Jumal, kui sa nüüd tahad korda saata mu teekonna, mida ma käin,

43 siis vaata, ma seisan veeallika juures. Kui üks neitsi tuleb vett viima ja ma temale ütlen: Anna mulle oma kruusist pisut vett juua!

44 ja kui tema mulle vastab: Joo ise, ja ma ammutan ka su kaamelitele!, siis on tema see naine, kelle Issand on määranud mu isanda pojale.

45 Veel enne kui olin kõneluse iseenesega lõpetanud, vaata, siis tuli Rebeka, kruus õlal, ja läks alla allika juurde ning ammutas vett. Ja ma ütlesin temale: Anna mulle juua!

46 Siis ta tõstis kähku kruusi õlalt alla ning ütles: Joo, ja ma joodan ka su kaameleid! Ja mina jõin ning tema jootis mu kaameleid.

47 Ja ma küsisin temalt ning ütlesin: Kelle tütar sa oled? Ja tema vastas: Betueli, Naahori ja Milka poja tütar. Siis ma panin temale rõnga ninasse ja käevõrud kätele,

48 kummardasin ning heitsin Issanda ette ja kiitsin Issandat, oma isanda Aabrahami Jumalat, kes mind oli juhatanud õigele teele, et saaksin võtta oma isanda vennatütre ta pojale.

49 Ja kui te nüüd tahate osutada heldust ja truudust mu isandale, siis öelge mulle. Aga kui mitte, öelge sedagi mulle, ja ma pöördun siis kas paremat või vasakut kätt!'

50 Seepeale vastasid Laaban ja Betuel ning ütlesid: 'Issandalt on see asi alguse saanud. Me ei või sulle sõnagi lausuda, ei halba ega head.

51 Vaata, Rebeka on su ees, võta tema ja mine! Saagu ta naiseks su isanda pojale, nõnda nagu Issand on öelnud!'

52 Kui Aabrahami sulane kuulis nende sõnu, siis ta kummardas maani Issanda ees.

53 Ja sulane võttis välja hõbe- ja kuldriistad ja riided ning andis Rebekale; ka tema vennale ja emale andis ta kalleid asju.

54 Siis nad sõid ja jõid, tema ja mehed, kes koos temaga olid, ja nad ööbisid seal. Aga hommikul, kui nad olid tõusnud, ütles ta: 'Saatke mind nüüd mu isanda juurde!'

55 Aga tütarlapse vend ja ema vastasid: 'Jäägu tütarlaps veel mõneks ajaks, kas või kümneks päevakski meie juurde. Siis sa võid minna.'

56 Kuid tema ütles neile: 'Ärge mind viivitage, sest Issand on lasknud mu teekonna korda minna. Saatke mind teele, et saaksin minna oma isanda juurde!'

57 Siis nad ütlesid: 'Me kutsume tütarlapse ja küsime tema suust.'

58 Ja nad kutsusid Rebeka ning küsisid temalt: 'Kas tahad minna koos selle mehega?' Ja ta vastas: 'Ma lähen!'

59 Siis nad saatsid ära oma õe Rebeka ja tema imetaja, ja Aabrahami sulase ja tema mehed.

60 Ja nad õnnistasid Rebekat ning ütlesid temale: 'Õeke, sinust tulgu tuhat korda kümme tuhat, ja sinu sugu vallutagu oma vihameeste väravad!'

61 Siis Rebeka ja tema tüdrukud tõusid, istusid kaamelite selga ning järgnesid mehele. Nõnda võttis sulane Rebeka ja läks.

62 Iisak aga oli tulemas Lahhai-Roi kaevu poolt, sest ta elas Lõunamaal.

63 Ja Iisak oli vastu õhtut läinud väljale mõtisklema; ja kui ta oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tulid kaamelid.

64 Kui Rebeka oma silmad üles tõstis ja nägi Iisakit, siis ta laskus kaameli seljast

65 ning küsis sulaselt: 'Kes on see mees, kes meile väljal vastu tuleb?' Ja sulane vastas: 'See on mu isand!' Siis Rebeka võttis loori ja kattis ennast.

66 Ja sulane jutustas Iisakile kõigest, mis ta oli teinud.

67 Ja Iisak viis Rebeka oma ema Saara telki; ja ta võttis Rebeka, see sai tema naiseks ja ta armastas teda. Nõnda leidis Iisak troosti pärast oma ema surma.

   

来自斯威登堡的著作

 

Arcana Coelestia#3030

学习本章节

  
/10837  
  

3030. 'Perhaps the woman is not willing to go after me to this land' means doubt in the natural man as to whether that affection was separable. This is clear from the meaning of 'the woman' as truth, here truth from the natural, that was to be joined to the Divine good of the Rational, though as all joining together is effected by means of affection, as stated above in 3024, 'the women' accordingly means the affection for that truth; and from the meaning of 'going after me', or following, 'to this land' as being separated from the natural and joined to the Rational, for 'land' here, as above in 3026, means the good of love which belongs to the Rational. The fact that doubt is meant may be seen from the remark 'perhaps she is not willing to'. From what has been stated above one may see what is embodied in these words and those that follow to verse 8, and beyond that. Yet to make them even more intelligible let a little more be stated here.

[2] The genuine rational derives its being from good but its manifestation from truth. Good flows in by an internal route, but truth by an external route. In this manner good joins itself in the rational to truth and causes it to be the rational. Unless good is joined there to truth it is not the rational, even though it may seem to be because of the person's ability to reason, 1944. This is the normal way in which the rational is formed with man.

[3] Now because the Lord was born like any other, and was willing to be taught like any other, He was also willing in a like manner to make His Rational Divine, that is to say, to make it Divine as regards good through influx from His Divine by the internal route, and as regards truth through influx by the external route. The Rational was therefore so formed as regards good that it was in a state ready to receive truth. (That forming is meant by the opening words of this chapter, 'Abraham, being old, was advanced in years, and Jehovah blessed Abraham in all things', namely, when the state was reached for the Lord's Human to become Divine, and all things had been re-arranged by the Lord into Divine order, see 3016, 3017.) And there now follows the consideration that truth was to be joined to the good of the Rational. And this, as has been stated, was effected in the normal way, that is, by means of facts and cognitions summoned from the natural man.

[4] The good itself of the rational which is formed by the internal route is the ground itself, while truth is the seed that is to be sown in the ground. The genuine rational is born in no other way. So that the Rational might be formed in the same way in the Lord and be made Divine by His own power, the Lord came into the world and was willing to be born like any other. Otherwise he could have assumed a human presence without being born at all as He had done on many occasions in ancient times when He had appeared to men. These are the considerations contained in this chapter, namely the following: The way in which truth was summoned from the natural man to be joined to the good of the rational; and - since the good there was Divine - the truth there was to become Divine too. To man, especially to one who does not know that the rational is anything distinct and separate from the natural and who therefore does not know that the rational is formed by consecutive stages, by means of cognitions, all of this is so utterly obscure as to be unintelligible to him. But to those who do know something about the rational and the natural man, and have some enlightenment, such considerations are among those that are quite easy to grasp. And angels see them plainly as if in broad daylight. To gain some idea of them, see the following points that have been stated and shown already:

As to truth the rational is formed through influx into knowledge and cognitions, 1495, 1563, 1900, 1964.

It is not born from knowledge and cognitions but from the affection for these, 1895, 1900.

Knowledge and cognitions are merely vessels for good, 1469, 1496.

Empty facts have to be destroyed, 1489, 1492, 1499, 1500.

In the rational the affection for good is present as the soul within the affection for truth, 2072.

What the affection for rational truth and for factual truth are, 2503.

By means of cognitions the external man is joined to the internal man, that is, the rational man to the natural man, when cognitions are implanted in the celestial things of love and charity, 1450, 1451, 1453, 1616.

  
/10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.