圣经文本

 

Genesis第15章

学习

   

1 Pärast neid lugusid tuli Aabramile nägemuses Issanda sõna, kes ütles: 'Ära karda, Aabram! Mina olen sulle kilbiks. Sinu tasu on väga suur!'

2 Aga Aabram ütles: 'Issand Jumal! Mida sa mulle saad anda? Mina ju lähen ära lastetuna ja mu koja valitsejaks on Elieser Damaskusest!'

3 Ja Aabram ütles: 'Vaata, mulle sa ei ole ihuvilja andnud, aga näe, minu kojas sündinu saab mu pärijaks.'

4 Ja vaata, temale tuli Issanda sõna, kes ütles: 'Tema ei ole sinu pärija, vaid see, kes tuleb välja su oma ihust, on su pärija.'

5 Ja ta viis tema õue ning ütles: 'Vaata nüüd taeva poole ja loe tähti, kui sa suudad neid lugeda!' Ja ta ütles temale: 'Nõnda saab olema sinu sugu!'

6 Ja ta uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks.

7 Ja ta ütles temale: 'Mina olen Issand, kes tõi sind Kaldea Uurist, et anda sulle päranduseks see maa!'

8 Aga ta küsis: 'Issand Jumal, millest ma ära tunnen, et ma selle pärin?'

9 Siis ta vastas temale: 'Too mulle kolmeaastane mullikas, kolmeaastane kits, kolmeaastane jäär ja turteltuvi koos lennuvõimelise pojaga.'

10 Ja ta tõi temale kõik need, lõikas need keskelt lõhki ja pani vastavad pooled vastakuti; aga lindusid ta ei lõiganud lõhki.

11 Kui röövlinnud laskusid korjuste peale, siis peletas Aabram need minema.

12 Aga kui päike loojus, vajus Aabram sügavasse unne, ja vaata, suur ja pime hirm haaras teda.

13 Ja Issand ütles Aabramile: 'Sa pead teadma, et su järglased on võõrastena maal, mis ei ole nende oma; nad tehakse orjadeks ja neid vaevatakse nelisada aastat.

14 Aga ka rahvast, keda nad orjavad, ma karistan, ja selle järel nad tulevad ära suure varandusega.

15 Sina ise aga lähed rahuga oma vanemate juurde, sind maetakse heas vanuses.

16 Alles neljas põlv tuleb siia tagasi, sest emorlaste süü ei ole tänini veel küllaldane.'

17 Ja kui päike oli loojunud ja kui oli pime, siis nähti suitsevat küpsetusahju ja tuleleeki, mis nende lõigatud tükkide vahelt läbi käis.

18 Selsamal päeval tegi Issand Aabramiga lepingu ja ütles: 'Sinu soole ma annan selle maa Egiptuseojast suure jõeni, Frati jõeni,

19 keenlased, kenislased, kadmonlased,

20 hetid, perislased, refalased,

   

来自斯威登堡的著作

 

Arcana Coelestia#1837

学习本章节

  
/10837  
  

1837. That 'as the sun was going down' means the period of time and the state just before the close is clear from the meaning of 'the sun'. In the internal sense 'the sun' means the Lord, and because of this means the celestial things of love and charity, consequently love and charity themselves, dealt with already in 30-38, and 1053. From this it is evident that 'the going down of the sun' is the last period of time in the Church, which is called the close, when charity does not exist any longer. The Lord's Church is also compared to the times of day, its earliest time being compared to sunrise, or dawn and morning, and its final period to sundown, or evening and the shadows that fall then; for there is indeed a similarity between the two. In like manner the Church is compared to the seasons of the year, its earliest time being compared to spring when everything is flowering, while the time next to the last is compared to autumn when everything starts to die off. Indeed, the Church is also compared to metals, its first time being called golden, its last that of iron and clay, as in Daniel 2:31-33. These considerations show what is meant by 'as the sun was going down', namely that the period of time and the state just before the close are meant, for the sun had not yet gone down. In what follows the subject is the state of the Church when the sun had gone down, at which point thick darkness descended, and a smoking furnace and a flaming torch passed between the pieces.

  
/10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.