¹ Siis Vaim tõstis minu üles ja viis mu Issanda koja Idaväravasse, mis on ida poole; ja vaata, värava suus oli kakskümmend viis meest ja ma nägin nende keskel Jaasanjat, Assuri poega, ja Pelatjat, Benaja poega, rahva ülemaid.

² Ja ta ütles mulle: 'Inimesepoeg, need on mehed, kes kavatsevad nurjatust ja peavad kurja nõu selle linna vastu;

³ nad ütlevad: 'Aeg ei ole käes, et ehitada kodasid. See linn on pott ja meie oleme liha.'

⁴ Seepärast kuuluta neile prohvetlikult, kuuluta prohvetlikult, inimesepoeg!'

⁵ Siis langes mu peale Issanda Vaim ja ütles mulle: 'Räägi: Nõnda ütleb Issand: Nii te ütlete, Iisraeli sugu, ja mis teil mõttes on, seda ma tean!

⁶ Palju on teie poolt mahalööduid selles linnas ja te olete mahalöödutega täitnud selle tänavad.

⁷ Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Teie mahalöödud, keda te olete pannud selle keskele, on liha, ja see linn on pott, aga ma viin teid sellest välja.

⁸ Mõõka te kardate, aga mina toon mõõga teie kallale, ütleb Issand Jumal.

⁹ Ma viin teid välja selle keskelt ja annan teid võõraste kätte; otsused teie kohta viin ma täide.

¹⁰ Te langete mõõga läbi, Iisraeli piiril mõistan ma kohut teie üle ja te saate tunda, et mina olen Issand.

¹¹ See linn ei ole teile potiks ja teie ei ole lihaks selle sees: Iisraeli piiril mõistan ma kohut teie üle.

¹² Ja te saate tunda, et mina olen Issand, sest te ei ole käinud mu määruste järgi ega ole teinud mu seaduste järgi, vaid olete teinud nende paganate seaduste järgi, kes asuvad teil ümberkaudu.'

¹³ Aga kui ma prohvetlikult kuulutasin, suri Pelatja, Benaja poeg; siis ma langesin silmili ja kisendasin suure häälega ning ütlesin: 'Oh Issand Jumal! Kas sa teed lõpu Iisraeli jäägile?'

¹⁴ Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

¹⁵ 'Inimesepoeg, su vennad, su vennad, sugulased ja kogu Iisraeli sugu üheskoos on need, kelle kohta Jeruusalemma elanikud ütlevad: 'Nad on Issandast kaugel, maa on antud omandiks meile!'

¹⁶ Seepärast ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: Kuigi ma olen nad viinud kaugele paganate sekka ja kuigi ma olen nad pillutanud mööda maid, olen ma siiski pisut olnud neile pühamuks maades, kuhu nad on sattunud.

¹⁷ Seepärast ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: Mina kogun teid rahvaste seast ja korjan teid maadest, kuhu teid on pillutatud, ja ma annan teile Iisraeli maa.

¹⁸ Siis nad tulevad sinna ja kõrvaldavad sealt kõik selle põlastusväärsused ja kõik selle jäledused.

¹⁹ Mina annan neile ühesuguse südame ja annan nende sisse uue vaimu: ma kõrvaldan nende ihust kivise südame ja annan neile lihase südame,

²⁰ et nad käiksid mu määruste järgi ning peaksid mu seadusi ja täidaksid neid; siis on nad mulle rahvaks ja mina olen neile Jumalaks.

²¹ Aga kelle süda käib nende põlastusväärsuste ja nende jäleduste meele järgi, nende eluviisid panen ma nende oma pea peale, ütleb Issand Jumal.'

²² Siis tõstsid keerubid oma tiivad ja üheaegselt nendega tõusid rattad ning ülal nende kohal oli Iisraeli Jumala auhiilgus.

²³ Ja Issanda auhiilgus tõusis üles linna keskelt ning jäi seisma mäele, mis on ida pool linna.

²⁴ Aga Vaim tõstis mind üles ja viis mind Kaldeasse vangide juurde nägemuses, Jumala Vaimus; siis kadus mul nägemus, mida ma olin näinud.

²⁵ Ja ma jutustasin vangidele kõigist Issanda sõnadest, mis ta mulle oli ilmutanud.

¹ Again in the ninth year, in the tenth month, in the tenth day of the month, the word of the LORD came unto me, saying,

² Son of man, write thee the name of the day, even of this same day: the king of Babylon set himself against Jerusalem this same day.

³ And utter a parable unto the rebellious house, and say unto them, Thus saith the Lord GOD; Set on a pot, set it on, and also pour water into it:

⁴ Gather the pieces thereof into it, even every good piece, the thigh, and the shoulder; fill it with the choice bones.

⁵ Take the choice of the flock, and burn also the bones under it, and make it boil well, and let them seethe the bones of it therein.

⁶ Wherefore thus saith the Lord GOD; Woe to the bloody city, to the pot whose scum is therein, and whose scum is not gone out of it! bring it out piece by piece; let no lot fall up on it.

⁷ For her blood is in the midst of her; she set it upon the top of a rock; she poured it not upon the ground, to cover it with dust;

⁸ That it might cause fury to come up to take vengeance; I have set her blood upon the top of a rock, that it should not be covered.

⁹ Therefore thus saith the Lord GOD; Woe to the bloody city! I will even make the pile for fire great.

¹⁰ Heap on wood, kindle the fire, consume the flesh, and spice it well, and let the bones be burned.

¹¹ Then set it empty upon the coals thereof, that the brass of it may be hot, and may burn, and that the filthiness of it may be molten in it, that the scum of it may be consumed.

¹² She hath wearied herself with lies, and her great scum went not forth out of her: her scum shall be in the fire.

¹³ In thy filthiness is lewdness: because I have purged thee, and thou wast not purged, thou shalt not be purged from thy filthiness any more, till I have caused my fury to rest upon thee.

¹⁴ I the LORD have spoken it: it shall come to pass, and I will do it; I will not go back, neither will I spare, neither will I repent; according to thy ways, and according to thy doings, shall they judge thee, saith the LORD GOD.

¹⁵ Also the word of the LORD came unto me, saying,

¹⁶ Son of man, behold, I take away from thee the desire of thine eyes with a stroke: yet neither shalt thou mourn nor weep, neither shall thy tears run down.

¹⁷ Forbear to cry, make no mourning for the dead, bind the tire of thine head upon thee, and put on thy shoes upon thy feet, and cover not thy lips, and eat not the bread of men.

¹⁸ So I spake unto the people in the morning: and at even my wife died; and I did in the morning as I was commanded.

¹⁹ And the people said unto me, Wilt thou not tell us what these things are to us, that thou doest so?

²⁰ Then I answered them, The word of the LORD came unto me, saying,

²¹ Speak unto the house of Israel, Thus saith the Lord GOD; Behold, I will profane my sanctuary, the excellency of your strength, the desire of your eyes, and that which your soul pitieth; and your sons and your daughters whom ye have left shall fall by the sword.

²² And ye shall do as I have done: ye shall not cover your lips, nor eat the bread of men.

²³ And your tires shall be upon your heads, and your shoes upon your feet: ye shall not mourn nor weep; but ye shall pine away for your iniquities, and mourn one toward another.

²⁴ Thus Ezekiel is unto you a sign: according to all that he hath done shall ye do: and when this cometh, ye shall know that I am the Lord GOD.

²⁵ Also, thou son of man, shall it not be in the day when I take from them their strength, the joy of their glory, the desire of their eyes, and that whereupon they set their minds, their sons and their daughters,

²⁶ That he that escapeth in that day shall come unto thee, to cause thee to hear it with thine ears?

²⁷ In that day shall thy mouth be opened to him which is escaped, and thou shalt speak, and be no more dumb: and thou shalt be a sign unto them; and they shall know that I am the LORD.