The Bible

 

Jeremija 49

Study

   

1 Ammonlaste kohta: Nõnda ütleb Issand: 'Kas Iisraelil ei ole poegi või ei ole tal pärijat? Miks Milkom on pärinud Gaadi ja ta rahvas on asunud selle linnadesse?

2 Seepärast, vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma toon kuuldavale sõjahüüu ammonlaste Rabba vastu: see muutub hüljatud rusuhunnikuks ja selle tütarlinnad põlevad tules. Siis pärib Iisrael oma pärijad, ütleb Issand.

3 Ulu, Hesbon, sest Ai hävitatakse! Kisendage, Rabba tütred, rõivastage end kotiriidesse! Tehke leinakaebust ja uidake müüridel, sest Milkom läheb vangi koos oma preestrite ja vürstidega!

4 Miks sa kiitled orgudest, et su org voolab üle, sa taganenud tütar, lootes oma varanduste peale: 'Kes tuleb mulle kallale?'

5 Vaata, ma toon sulle hirmu kõigilt su naabreilt, ütleb Issand, vägede Issand, ja teid pillutatakse laiali, igaüks omale poole, ja keegi ei kogu põgenikke.

6 Aga pärast seda pööran ma ammonlaste vangipõlve, ütleb Issand.'

7 Edomi kohta: Nõnda ütleb vägede Issand: 'Kas ei ole enam tarkust Teemanis? Kas on mõistlikel kadunud nõu? Kas nende tarkus on saanud tühjaks?

8 Põgenege, pöörduge, pugege sügavale peitu, Dedani elanikud! Sest ma toon Eesavile õnnetuse, tema karistusaja.

9 Kui sulle tulevad viinamarjakorjajad, ei jäta nad järelnoppimiseks midagi järele. Kui öösel tulevad vargad, varastavad nad just nõndapalju, kui nad tahavad.

10 Jah, mina ise paljastan Eesavi, avastan tema peidupaigad ja ta ei saa ennast peita. Hävitatakse tema sugu ja ta vennad ja naabrid - ja teda ei ole enam.

11 Jäta oma vaeslapsed minu elatada ja su lesknaised lootku minu peale!

12 Sest nõnda ütleb Issand: Vaata, ka need, kelle kohus ei olekski juua seda karikat, peavad jooma, ja sina peaksid jääma karistuseta? Sina ei jää karistuseta, vaid sa pead tõesti jooma!

13 Sest ma olen vandunud iseenesele, ütleb Issand, et Bosra saab hirmutuseks, teotuseks, kõleduseks ja needuseks, ja kõik ta tütarlinnad muutuvad igavesti varemeiks.

14 Ma olen Issandalt kuulnud sõnumit, et käskjalg on läkitatud rahvaste juurde: 'Kogunege ja tulge temale kallale ning hakake sõdima!'

15 Sest vaata, ma teen su pisikeseks rahvaste keskel, põlatuks inimeste seas.

16 Sind on petnud su kardetavus, su südame ülbus, kes elad kaljulõhedes, valitsed kõrgeid künkaid. Kuigi sa pesitseksid kõrgel nagu kotkas, tooksin ma su sealt alla, ütleb Issand.

17 Ja Edom muutub jubeduseks: igaüks, kes läheb sealt mööda, kohkub ja mõnitab teda kõigi tema nuhtluste pärast.

18 Otsekui Soodoma ja Gomorra ja nende naabrite segipaiskamise järel, ütleb Issand, nõnda ei ela seal keegi ega asugi sinna inimlaps.

19 Vaata, otsekui lõvi kargab Jordani padrikust lokkavale karjamaale, nõnda ajan ma tema sealt äkitselt ära, ja selle, kes on valitud, panen ma sinna valitsejaks. Sest kes on minu sarnane? Ja kes võib mind kutsuda kohtusse? Ja kes on karjane, kes võiks seista minu vastu?

20 Seepärast kuulge Issanda nõu, mida ta on pidanud Edomi vastu, ja tema mõtteid, mida ta on mõlgutanud Teemani elanike vastu: tõesti, kõige pisemgi lammas veetakse ära; tõesti, nende karjamaa jääb tühjaks nende eneste pärast.

21 Nende langemise mürinast väriseb maa, hädakisa kaja kostab Kõrkjamereni.

22 Vaata, ta tõuseb üles ja lendab nagu kotkas ja laotab oma tiibu Bosra kohal; ja sel päeval on Edomi kangelaste süda otsekui lapsevaevas oleval naisel.'

23 Damaskuse kohta: 'Häbisse jäävad Hamat ja Arpad, sest nad kuulevad halba sõnumit; nad voogavad nagu rahutu meri, mis ei jää vaikseks.

24 Damaskus muutub araks, pöördub põgenema, teda haarab hirm; teda valdab ahastus ja valu nagu sünnitajat.

25 Kuidas küll on maha jäetud see ülistatud linn, mu rõõmulinn!

26 Jah, tema turgudel langevad ta noored mehed ja sel päeval hukkuvad kõik sõjamehed, ütleb vägede Issand.

27 Ja ma süütan Damaskuse müüridesse tule, et see põletaks Ben-Hadadi paleed.'

28 Keedari ja Haasori kuningriikide kohta, mis Paabeli kuningas Nebukadnetsar vallutab: Nõnda ütleb Issand: 'Tõuske, minge kallale Keedarile ja hävitage idamaalased!

29 Nende telgid ja karjad võetakse ära, nende telgivaibad ja kõik nende riistad; neilt viiakse nende kaamelid ja neile hüütakse: 'Hirm on igal pool!'

30 Põgenege, rännake kaugele, pugege sügavale, Haasori elanikud! ütleb Issand. Sest Paabeli kuningas Nebukadnetsar on pidanud nõu teie vastu ja on mõlgutanud mõtteid.

31 Tõuske, minge kallale muretule rahvale, kes elab julgesti, ütleb Issand; tal ei ole uksi ega riive, ta elab üksinda.

32 Nende kaamelid jäävad riisutavaiks ja nende veiste hulk võitjate saagiks; ma pillutan need pöetudoimulised kõigi tuulte poole ja toon neile igast küljest õnnetuse, ütleb Issand.

33 Ja Haasor jääb ðaakalite pesapaigaks, igavesti laastatuks. Keegi ei ela seal ega asugi sinna inimlaps.'

34 Issanda sõna, mis tuli prohvet Jeremijale Eelami kohta Juuda kuninga Sidkija valitsemise alguses; ta ütles:

35 'Nõnda ütleb vägede Issand: Vaata, ma murran Eelami ammu, nende peamise jõu.

36 Ma toon Eelami vastu neli tuult neljast taevakaarest; ja ma hajutan nad kõigi nende tuulte kätte ega ole rahvast, kelle juurde ei tule Eelami hajutatud.

37 Ma hirmutan eelamlasi nende vaenlaste ees, nende hinge püüdjate ees ja toon neile õnnetuse - oma tulise viha, ütleb Issand; ja ma läkitan mõõga neile järele, kuni olen teinud neile lõpu.

38 Ja ma asetan oma aujärje Eelamisse ning hävitan sealt kuninga ja vürstid, ütleb Issand.

39 Aga viimseil päevil ma pööran Eelami vangipõlve, ütleb Issand.'

   

From Swedenborg's Works

 

Apocalypse Explained #1121

Study this Passage

  
/ 1232  
  

1121. And am not a widow.- That this signifies that they are not without protection is evident from the signification of a widow, as denoting one who is in the affection for good, and from that affection desires truth. A widow signifies here [without] protection, and therefore not to be a widow, signifies not to be without protection, because good and its affection do not protect themselves, but are protected by truth and the understanding of it; for man, who is the protector of woman, signifies the understanding of truth, thus truth. Between the marriage of man and woman and the marriage of truth and good there is a perfect resemblance; for man is born to be the understanding of truth, and therefore this predominates with him; and woman is born to be affection for good, and therefore this predominates with her. And as good and truth love each other in return and desire to be conjoined; so do the understanding of truth and the affection or will of good. The conjugial love of a husband and wife also derives its origin from the spiritual marriage of truth and good; on this subject see Heaven and Hell 366-386).

[2] The signification of widow here and in Isaiah is similar:

"Hear this, thou delicate one, sitting securely, saying in thine heart I and none as I besides; I shall not sit a widow, neither shall I know bereavement; but these two evils shall come upon thee in a moment, the loss of children and widowhood" (47:8, 9).

This also is said of Babel, and has a signification similar to that of these words in the Apocalypse: "I am not a widow, and shall not see mourning; therefore in one day shall her plagues come to thee, death, and mourning, and famine." By widows, also in other parts of the Word, are signified both males and females who are in good and not in truth, and yet desire truth, thus those who are without protection against falsity and evil, whom nevertheless the Lord defends. These are also meant in the opposite sense in Isaiah 9:17; chap. 10:1, 2; Jerem. 15:7, 8, 9; chap. 22:3; chap. 49:10, 11; Lament. 5:3; Ezekiel 22:6, 7; David, Psalm 68:5; Psalm 146:9; Exodus 22:22-24; Dent. 10:18; chap. 27:19; Matthew 23:14; Luke 20:47; and elsewhere.

[3] Continuation concerning the Athanasian Creed, and concerning the Lord.- Life considered in itself, which is God, cannot create another being, to be life itself; for the life which is God is uncreated, continuous, and inseparable; for this reason God is one. But the life which is God can create out of substances forms that are not lives in which it can exist, and impart to them the appearance of life. These forms are men, which, because they are receptacles of life, could not, in the primary creation, be any thing but images and likenesses of God - images from the reception of truth, and likenesses from the reception of good; for life and its recipient adapt themselves to each other like active and passive, but do not intermingle. Human forms, which are recipients of life, do not therefore live from themselves, but from God, who alone is life; consequently, all the good of love and all the truth of faith are from God, and nothing from man, as is known. For if the smallest part of life were a man's own, he would be able to will and do good from himself, and also understand and believe truth from himself, and thus claim merit when nevertheless, if he believes this, then the form recipient of life becomes closed above and perverted, and intelligence perishes. Good and its love, together with truth and its faith, are the life which is God, for God is good itself, and truth itself; in these He therefore dwells with man. From these things it also follows, that man of himself is nothing, and that he is only so far anything in the measure that he receives from the Lord, and at the same time acknowledges that what he receives is not his own but the Lord's; the Lord then causes him to be something, although not from himself but from the Lord.

  
/ 1232  
  

Translation by Isaiah Tansley. Many thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.