The Bible

 

Genesis 8

Study

   

1 Siis Jumal mõtles Noale ja kõigile metsloomadele ja kõigile kariloomadele, kes temaga laevas olid; ja Jumal laskis tuult puhuda üle maa ja vesi alanes.

2 Ja sügavuse allikad ja taevaluugid suleti, ja sadu taevast keelati.

3 Ja vesi taganes maa pealt, taganes üha, ja saja viiekümne päeva pärast oli vesi vähenenud.

4 Ja seitsmenda kuu seitsmeteistkümnendal päeval peatus laev Ararati mägede kohal.

5 Ja vesi vähenes üha kümnenda kuuni; kümnenda kuu esimesel päeval paistsid mägede tipud.

6 Ja kui nelikümmend päeva oli möödunud, siis Noa avas laeva akna, mille ta oli teinud,

7 ja laskis välja ühe kaarna; see lendas sinna ja tänna, kuni vesi maa pealt oli kuivanud.

8 Siis ta laskis enese juurest välja ühe tuvi, et näha, kas vesi on maa pealt kahanenud.

9 Aga tuvi ei leidnud oma jalavarvastele puhkepaika ja tuli tagasi tema juurde laeva, sest vesi oli veel kogu maa peal; siis ta pistis oma käe välja ja võttis tema ning pani enese juurde laeva.

10 Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis taas ühe tuvi laevast välja.

11 Ja õhtul tuli tuvi tema juurde, ja vaata, tal oli nokas õlipuu haljas leht. Siis Noa mõistis, et vesi oli maa pealt kahanenud.

12 Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis ühe tuvi välja, aga see ei tulnud enam tagasi tema juurde.

13 Ja kuuesaja esimesel Noa eluaastal, esimese kuu esimesel päeval, oli vesi maa pealt kuivanud. Ja Noa võttis ära laeva katuse ja vaatas, ja ennäe, maapind oli tahenenud.

14 Ja teise kuu kahekümne seitsmendal päeval oli maa täiesti kuiv.

15 Ja Jumal kõneles Noaga ning ütles:

16 'Mine laevast välja, sina ja su naine ja su pojad ja su poegade naised koos sinuga!

17 Kõik loomad, kes su juures on, kõik liha, niihästi linnud kui loomad, ja kõik roomajad, kes maa peal roomavad, vii enesega koos välja, et nad sigineksid maa peal, oleksid viljakad ja et neid maa peale saaks palju!'

18 Ja Noa läks välja ja ta pojad ja ta naine ja ta poegade naised koos temaga.

19 Kõik loomad, kõik linnud ja kõik roomajad, kes liiguvad maa peal, läksid laevast välja sugukondade kaupa.

20 Ja Noa ehitas Issandale altari ja võttis kõigist puhtaist loomadest ja kõigist puhtaist lindudest ning ohverdas altaril põletusohvreid.

21 Ja Issand tundis meeldivat lõhna ja Issand mõtles oma südames: 'Ma ei nea enam maad inimese pärast, sest inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale; ma ei hävita ka enam kõike, mis elab, nõnda nagu ma olen teinud.

22 Niikaua kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö.'

   

From Swedenborg's Works

 

Arcana Coelestia #905

Study this Passage

  
/ 10837  
  

905. Go forth from the ark. That this signifies freedom, is evident from what has been said before, and from the connection itself of the context. So long as Noah was in the ark and surrounded with the waters of the flood, the signification was that he was in captivity, that is, he was tossed about by evils and falsities, or what is the same thing, by evil spirits, from whom is the combat of temptation. Hence it follows that to “go forth from the ark” signifies freedom. The presence of the Lord involves freedom, the one following the other. The more present the Lord, the more free the man; that is, the more a man is in the love of good and truth, the more freely he acts. Such is the influx of the Lord through the angels. But on the other hand, the influx of hell through evil spirits is forcible, and impetuous, striving to dominate; for such spirits breathe nothing but the utter subjugation of the man, so that he may be nothing, and that they may be everything; and when they are everything the man is one of them, and scarcely even that, for in their eyes he is a mere nobody. Therefore when the Lord is liberating the man from their dominion and from their yoke there arises a combat; but when the man has been liberated, that is, regenerated, he, through the ministry of angels, is led by the Lord so gently that there is nothing whatever of yoke or of dominion, for he is led by means of his delights and his happinesses, and is loved and esteemed. This is what the Lord teaches in Matthew:

My yoke is easy, and My burden is light (Matthew 11:30), and is the reverse of a man’s state when under the yoke of evil spirits, who, as just said, account the man as nothing, and, if they were able, would torment him every moment. This it has been given me to know by much experience, concerning which, of the Lord’s Divine mercy hereafter.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.