The Bible

 

Genesis 4

Study

   

1 Ja Aadam sai ühte oma naise Eevaga, kes jäi lapseootele ja tõi Kaini ilmale ning ütles: 'Ma olen Issanda abiga mehe ilmale toonud.'

2 Ja tema sünnitas taas: ta venna Aabeli. Ja Aabel oli lambakarjane, Kain aga oli põllumees.

3 Ja mõne aja pärast juhtus, et Kain tõi Issandale roaohvri maaviljast,

4 ja ka Aabel tõi oma lammaste esimesest soost ning nende rasvast, ja Issand vaatas Aabeli ja tema roaohvri peale,

5 aga Kaini ja tema roaohvri peale ta ei vaadanud. Siis Kain vihastus väga ja lõi pilgu maha.

6 Ja Issand küsis Kainilt: 'Mispärast sa vihastud? Ja mispärast sa pilgu maha lööd?

7 Eks ole: kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind. Kuid sina pead tema üle valitsema!'

8 Ja Kain ütles oma vennale Aabelile: 'Lähme väljale!' Ja kui nad väljal olid, tungis Kain oma venna Aabeli kallale ja tappis tema.

9 Aga Issand küsis Kainilt: 'Kus on su vend Aabel?' Ja tema vastas: 'Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?'

10 Ja tema ütles: 'Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole!

11 Aga nüüd ole sa neetud siit maa pealt, mis oma suu on avanud, su venna verd sinu käest vastu võttes!

12 Kui sa harid maad, siis see ei anna sulle enam oma rammu. Sa pead maa peal olema hulkur ja põgenik!'

13 Ja Kain ütles Issandale: 'Mu karistus on suurem, kui ma suudan kanda!

14 Vaata, sa oled mind täna ära ajanud siit maalt ja ma pean varjule minema su palge eest ning maa peal olema hulkur ja põgenik. Ja igaüks, kes mind leiab, tapab mu.'

15 Ja Issand ütles temale: 'Ei, sugugi mitte, vaid igaühele, kes Kaini tapab, peab seitsmekordselt kätte makstama!' Ja Issand pani Kainile märgi, et leidja teda maha ei lööks.

16 Ja Kain läks ära Issanda palge eest ning elas Noodimaal, hommiku pool Eedenit.

17 Ja Kain sai ühte oma naisega, kes jäi lapseootele ja tõi ilmale Hanoki; ja ta ehitas ühe linna ning nimetas selle linna oma poja Hanoki nime järgi.

18 Ja Hanokile sündis Iirad, Iiradile sündis Mehuujael, Mehuujaelile sündis Metuusael, Metuusaelile sündis Lemek.

19 Ja Lemek võttis enesele kaks naist: ühe nimi oli Aada ja teise nimi oli Silla.

20 Ja Aada tõi ilmale Jaabali, kes sai nende isaks, kes elasid telkides ja kasvatasid karja.

21 Ja tema venna nimi oli Juubal, kes sai kõigi kandlelööjate ja vilepuhujate isaks.

22 Ja Silla tõi ilmale Tuubal-Kaini, kes õpetas sepist taguma kõiki, kes tegid vask- ja raudsepa tööd; ja Tuubal-Kaini õde oli Naama.

23 Ja Lemek ütles oma naistele: 'Aada ja Silla, kuulge mu häält, te Lemeki naised, pange tähele mu kõnet! Jah, haava pärast ma tapan mehe ja verme pärast nooruki!

24 Kui Kaini pärast makstakse kätte seitse korda, siis Lemeki pärast seitsekümmend seitse korda!'

25 Ja Aadam sai taas ühte oma naisega, kes tõi ilmale poja ja pani temale nimeks Sett, öeldes: 'Jumal andis mulle teise järeltulija Aabeli asemele, kuna Kain ta tappis.'

26 Ja Setile sündis ka poeg, ja ta pani temale nimeks Enos. Sel ajal hakati Issanda nime appi hüüdma.

   

From Swedenborg's Works

 

Arcana Coelestia #382

Study this Passage

  
/ 10837  
  

382. That to be a “fugitive and a wanderer in the earth” signifies not to know what is good and true, is evident from the signification of “wandering” and “fleeing away” in the Word. As in Jeremiah:

The prophets and priests wander blind in the streets, they have been polluted in blood; the things they cannot do they touch with garments (Lamentations 4:13-14),

where “prophets” are those who teach, and “priests” those who live accordingly; to “wander blind in the streets” is not to know what is true and good.

[2] In Amos:

A part of the field was rained upon, and the part of the field whereupon it rained not withered; so two or three cities shall wander unto one city to drink waters, and shall not be satisfied (Amos 4:7-8), where by the “part of the field on which it rained” is signified the doctrine of faith from charity; and by the “part” or “piece” “of the field on which it did not rain” the doctrine of faith without charity. To “wander to drink the waters” likewise denotes to seek after truth.

[3] In Hosea:

Ephraim is smitten, their root is dried up, they shall bear no fruit; my God will cast them away, because they did not hearken unto Him; and they shall be wanderers among the nations (Hosea 9:16-17).

“Ephraim” here denotes the understanding of truth, or faith, because he was the firstborn of Joseph; the “root which was dried up” denotes charity that cannot bear fruit; “wanderers among the nations” are those who do not know what is true and good.

[4] In Jeremiah:

Go ye up against Arabia, and devastate the sons of the east. Flee, wander ye exceedingly; the inhabitants of Hazor have let themselves down into the deep for a habitation (Jeremiah 49:28, 30). “Arabia” and the “sons of the east” signify the possession of celestial riches, or of the things that are of love, which, when vastated, are said to “flee” and “wander” that is, to be “fugitives and wanderers” when they do nought of what is good. Of the “inhabitants of Hazor” or those who possess spiritual riches, which are those of faith, it is said that they “let themselves down into the deep” that is, they perish.

[5] In Isaiah:

All thy foremost ones wander together, they are bound before the bow, they have fled from far (Isaiah 22:3),

speaking of the “valley of vision” or the phantasy that faith is possible without charity. Hence appears the reason why it is said, in a subsequent verse (Isaiah 22:14), that he who professes faith that is apart from charity is a “fugitive and a wanderer” that is, knows nothing of good and truth.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.