The Bible

 

Genesis 27

Study

   

1 Kui Iisak oli vanaks jäänud ja ta silmanägemine oli tuhmunud, siis ta kutsus Eesavi, oma vanema poja, ja ütles temale: 'Mu poeg!' Ja see vastas temale: 'Siin ma olen!'

2 Ja ta ütles: 'Vaata, ma olen vanaks jäänud ega tea oma surmapäeva.

3 Võta nüüd oma jahiriistad, nooletupp ja amb, mine väljale ja küti mulle mõni jahiloom!

4 Valmista siis mulle maitsvat rooga, mida ma armastan, ja too mulle süüa, et mu hing sind õnnistaks, enne kui ma suren!'

5 Aga Rebeka kuulis, kui Iisak rääkis oma poja Eesaviga. Ja kui Eesav oli läinud väljale küttima ja jahisaaki tooma,

6 siis rääkis Rebeka oma poja Jaakobiga, öeldes: 'Vaata, ma kuulsin su isa rääkivat su venna Eesaviga ja ütlevat:

7 Too mulle jahisaaki ja valmista mulle maitsvat rooga, et ma söön ja sind Issanda ees õnnistan, enne kui ma suren.

8 Ja nüüd, mu poeg, kuula mu sõna ja tee, mida ma sind käsin:

9 mine karja juurde ja võta mulle sealt kaks head sikutalle ja ma valmistan need su isale maitsvaks roaks, mida ta armastab.

10 Sina vii need siis oma isale, et ta sööks ja sind õnnistaks, enne kui ta sureb!'

11 Aga Jaakob ütles oma emale Rebekale: 'Vaata, mu vend Eesav on karune, aga mina olen sile.

12 Võib-olla katsub isa mind käega, siis oleksin tema silmis nagu petis ja tooksin enesele needuse, mitte õnnistuse.'

13 Aga ta ema ütles talle: 'Sinu needmine tulgu minu peale, mu poeg! Kuula ainult mu sõna ja mine too mulle!'

14 Siis ta läks ja võttis need ning tõi oma emale; ja ta ema valmistas maitsva roa, mida ta isa armastas.

15 Ja Rebeka võttis oma vanema poja Eesavi parimad riided, mis olid ta juures kodus, ja pani need selga oma nooremale pojale Jaakobile.

16 Tema käte ja sileda kaela ümber aga pani ta sikutallede nahad.

17 Siis ta andis maitsva roa ja leiva, mille ta oli valmistanud, oma poja Jaakobi kätte,

18 ja see läks oma isa juurde ning ütles: 'Mu isa!' Ja tema vastas: 'Siin ma olen! Kumb sa oled, mu poeg?'

19 Ja Jaakob ütles oma isale: 'Mina olen Eesav, sinu esmasündinu! Ma tegin, nagu sa mind käskisid. Tõuse, istu ja söö mu jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!'

20 Aga Iisak küsis oma pojalt: 'Kuidas sa nii kähku leidsid, mu poeg?' Ja tema vastas: 'Issand, sinu Jumal, saatis mulle ette.'

21 Siis Iisak ütles Jaakobile: 'Tule ometi ligemale, et ma sind käega katsun, mu poeg, kas sa oled mu poeg Eesav või mitte?'

22 Ja Jaakob astus oma isa Iisaki juurde, ja tema katsus teda käega ning ütles: 'Hääl on Jaakobi Hääl, aga käed on Eesavi käed!'

23 Ja ta ei tundnud teda ära, sest tema käed olid karused nagu ta venna Eesavi käed; ja ta õnnistas teda.

24 Ta küsis veel kord: 'Kas sa oled tõesti mu poeg Eesav?' Ja ta vastas: 'Olen!'

25 Siis ta ütles: 'Ulata mulle ja ma söön oma poja jahisaaki, et mu hing sind õnnistaks!' Ja ta ulatas temale selle, ja ta sõi; ja ta tõi temale veini, ja ta jõi.

26 Seejärel ütles ta isa Iisak temale: 'Tule nüüd ligemale ja anna mulle suud, mu poeg!'

27 Ja ta astus ligi ning andis temale suud; siis ta tundis tema riiete lõhna ja ta õnnistas teda ning ütles: 'Näe, mu poja lõhn - otsekui välja lõhn, mida Issand on õnnistanud!

28 Jumal andku sulle taeva kastet ja maa rammu, ning külluses vilja ja veini!

29 Rahvad orjaku sind, rahvahõimud kummardagu sind! Ole oma vendade isand, su ema pojad kummardagu sind! Neetud olgu, kes sind neab, õnnistatud, kes sind õnnistab!'

30 Ja kui Iisak oli Jaakobit õnnistanud ja kui Jaakob oli just ära läinud oma isa Iisaki juurest, siis tuli tema vend Eesav küttimast.

31 Ja temagi valmistas maitsva roa ja viis oma isa juurde ning ütles isale: 'Tõuse, mu isa, ja söö oma poja jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!'

32 Aga tema isa Iisak küsis temalt: 'Kes sa oled?' Ja ta vastas: 'Mina olen su poeg Eesav, su esmasündinu!'

33 Siis Iisak värises väga suurest ärritusest ja ütles: 'Kes oli siis see, kes jahilooma küttis ja mulle tõi? Ja mina sõin kõike, enne kui sa tulid, ning õnnistasin teda! Õnnistatuks ta jääbki!'

34 Kui Eesav kuulis oma isa sõnu, siis ta kisendas väga valjusti ja kibedasti ning ütles oma isale: 'Õnnista ka mind, mu isa!'

35 Aga ta vastas: 'Su vend tuli kavalusega ja võttis su õnnistuse.'

36 Siis ta ütles: 'Eks ole temale nimeks pandud Jaakob? Juba teist korda on ta mind petnud: ta võttis mu esmasünniõiguse, ja vaata, nüüd ta võttis ka mu õnnistuse!' Ja ta küsis: 'Kas sul pole hoitud õnnistust eraldi minu jaoks?'

37 Aga Iisak vastas ning ütles Eesavile: 'Vaata, ma olen pannud ta sinu isandaks ja olen andnud kõik ta vennad temale sulaseiks, ja ma olen teda varustanud vilja ja veiniga. Mida võiksin siis nüüd teha sinu heaks, mu poeg?'

38 Ja Eesav ütles oma isale: 'Ons see sul ainus õnnistus, mu isa? Õnnista ka mind, mu isa!' Ja Eesav tõstis häält ning nuttis.

39 Siis vastas tema isa Iisak ning ütles temale: 'Vaata, su eluase on eemal rammusast maast ja ilma taeva kasteta ülalt.

40 Sa elad oma mõõga varal ja pead oma venda orjama. Ometi sünnib, kui end raputad, et rebid tema ikke oma kaelast.'

41 Ja Eesav hakkas Jaakobit vihkama õnnistuse pärast, millega ta isa teda oli õnnistanud; ja Eesav mõtles iseeneses: 'Küllap tulevad mu isa leinamise päevad, siis ma tapan oma venna Jaakobi!'

42 Kui Rebekale tehti teatavaks ta vanema poja Eesavi mõtted, siis ta laskis kutsuda oma noorema poja Jaakobi ja ütles temale: 'Vaata, sinu vend Eesav trööstib ennast sellega, et ta su tapab.

43 Aga nüüd, mu poeg, kuula mu sõna! Võta kätte ja põgene mu venna Laabani juurde Haaranisse

44 ja jää tema juurde mõneks ajaks, kuni su venna raev on raugenud,

45 kuni su venna viha sinu pärast on möödunud ja ta unustab, mis sa temale oled teinud. Siis ma läkitan sulle järele ja lasen sind sealt ära tuua. Miks peaksin teid mõlemaid kaotama ühel ja samal päeval?'

46 Ja Rebeka ütles Iisakile: 'Ma olen elust tüdinud hetitaride pärast. Kui Jaakob võtab naise hetitaride hulgast, selle maa tütreist, niisuguse nagu need, mis elu mul siis on?'

   

From Swedenborg's Works

 

Arcana Coelestia #3518

Study this Passage

  
/ 10837  
  

3518. Go now to the flock. That this signifies to natural domestic good not conjoined with the Divine rational, is evident from the signification of “flock,” as being good (n. 343, 415, 1565), here, natural good, because it is said to Jacob, and indeed domestic good, because it was at home, whereas the field whence Esau (by whom is signified the good of the natural, n. 3500, 3508) took his hunting, was good not domestic. Elsewhere in the Word “flock” is predicated of the good of the rational; but in this case “herd” is predicated of the good of the natural (n. 2566). Natural domestic good is that good which a man derives from his parents, or into which he is born, quite distinct from the good of the natural which flows in from the Lord (the nature and quality of natural good may be seen above, n. 3470, 3471); and therefore for the sake of distinction the one good is called the Good of the Natural, and the other Natural Good. Moreover every man receives domestic good from his father and from his mother, which goods are in themselves distinct; that which he receives from the father being interior, and that from the mother exterior. In the Lord these goods were most distinct, for the good which He had from the Father was Divine, but that which He had from the mother was contaminated with hereditary evil; that good in the natural which the Lord had from the Father was His own, because it was His very life, and is that which is represented by Esau; whereas the natural good which the Lord derived from the mother, being contaminated with hereditary evil, was in itself evil, and this is what is meant by “domestic good.” Although of such a character, this good was yet of service for the reformation of the natural; but when it had answered this purpose it was rejected.

[2] The case is similar with every man who is being regenerated: the good which he receives from the Lord as from a new father is interior, but the good which he derives from his parents is exterior; the former good, which he receives from the Lord, is called spiritual; but the latter, which he derives from his parents, is called natural good. The good that a man derives from his parents is serviceable first of all for his reformation, for by means of it are introduced as by what is pleasurable and delightful, first, memory-knowledges, and afterwards the knowledges of truth; but when it has served as a means for this use it is separated from these; and then spiritual good comes forth and manifests itself. This must be evident from much experience, as from the single instance that when a child is first instructed he is affected with the desire of knowing, not at first for any end that is manifest to himself, but from a certain pleasure and delight that is born with him and is also derived from other sources; but afterwards, as he grows up, he is affected with the desire of knowing for the sake of some end, as that he may excel others, or his rivals; and next for some end in the world; but when he is to be regenerated, he is affected from the delight and pleasantness of truth; and when he is being regenerated, which takes place in adult age, from the love of truth, and afterwards from the love of good; and then the ends which had preceded, together with their delights, are separated little by little, and to them succeeds interior good from the Lord, which manifests itself in his affection. From this it is evident that the former delights, which had appeared in the outward form as good, had served as means. Such successions of means are continual.

[3] The case herein may be compared to that of a tree, which in its first age, or at the beginning of spring, adorns its branches with leaves, and afterwards as its age or the spring advances, decorates them with flowers; and next in summer puts forth the first germs of fruits, which afterwards become fruit; and lastly puts seeds therein, which contain in them new trees of a like kind, and indeed whole orchards in potency; and if the seeds are sown, in act. Such analogues are there in nature, which also are representative; for universal nature is a theater representative of the Lord’s kingdom in the heavens, thus of His kingdom on earth, that is, in the church, and hence of His kingdom in every regenerate man. From this it is plain how natural or domestic good, although a merely outward delight and indeed a worldly one, may serve as a means for producing the good of the natural, which may conjoin itself with the good of the rational, and thus become regenerate or spiritual good, that is, good which is from the Lord. These are the things which are represented and signified by “Esau and Jacob” in this chapter.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.