The Bible

 

Genesis 27

Study

   

1 Kui Iisak oli vanaks jäänud ja ta silmanägemine oli tuhmunud, siis ta kutsus Eesavi, oma vanema poja, ja ütles temale: 'Mu poeg!' Ja see vastas temale: 'Siin ma olen!'

2 Ja ta ütles: 'Vaata, ma olen vanaks jäänud ega tea oma surmapäeva.

3 Võta nüüd oma jahiriistad, nooletupp ja amb, mine väljale ja küti mulle mõni jahiloom!

4 Valmista siis mulle maitsvat rooga, mida ma armastan, ja too mulle süüa, et mu hing sind õnnistaks, enne kui ma suren!'

5 Aga Rebeka kuulis, kui Iisak rääkis oma poja Eesaviga. Ja kui Eesav oli läinud väljale küttima ja jahisaaki tooma,

6 siis rääkis Rebeka oma poja Jaakobiga, öeldes: 'Vaata, ma kuulsin su isa rääkivat su venna Eesaviga ja ütlevat:

7 Too mulle jahisaaki ja valmista mulle maitsvat rooga, et ma söön ja sind Issanda ees õnnistan, enne kui ma suren.

8 Ja nüüd, mu poeg, kuula mu sõna ja tee, mida ma sind käsin:

9 mine karja juurde ja võta mulle sealt kaks head sikutalle ja ma valmistan need su isale maitsvaks roaks, mida ta armastab.

10 Sina vii need siis oma isale, et ta sööks ja sind õnnistaks, enne kui ta sureb!'

11 Aga Jaakob ütles oma emale Rebekale: 'Vaata, mu vend Eesav on karune, aga mina olen sile.

12 Võib-olla katsub isa mind käega, siis oleksin tema silmis nagu petis ja tooksin enesele needuse, mitte õnnistuse.'

13 Aga ta ema ütles talle: 'Sinu needmine tulgu minu peale, mu poeg! Kuula ainult mu sõna ja mine too mulle!'

14 Siis ta läks ja võttis need ning tõi oma emale; ja ta ema valmistas maitsva roa, mida ta isa armastas.

15 Ja Rebeka võttis oma vanema poja Eesavi parimad riided, mis olid ta juures kodus, ja pani need selga oma nooremale pojale Jaakobile.

16 Tema käte ja sileda kaela ümber aga pani ta sikutallede nahad.

17 Siis ta andis maitsva roa ja leiva, mille ta oli valmistanud, oma poja Jaakobi kätte,

18 ja see läks oma isa juurde ning ütles: 'Mu isa!' Ja tema vastas: 'Siin ma olen! Kumb sa oled, mu poeg?'

19 Ja Jaakob ütles oma isale: 'Mina olen Eesav, sinu esmasündinu! Ma tegin, nagu sa mind käskisid. Tõuse, istu ja söö mu jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!'

20 Aga Iisak küsis oma pojalt: 'Kuidas sa nii kähku leidsid, mu poeg?' Ja tema vastas: 'Issand, sinu Jumal, saatis mulle ette.'

21 Siis Iisak ütles Jaakobile: 'Tule ometi ligemale, et ma sind käega katsun, mu poeg, kas sa oled mu poeg Eesav või mitte?'

22 Ja Jaakob astus oma isa Iisaki juurde, ja tema katsus teda käega ning ütles: 'Hääl on Jaakobi Hääl, aga käed on Eesavi käed!'

23 Ja ta ei tundnud teda ära, sest tema käed olid karused nagu ta venna Eesavi käed; ja ta õnnistas teda.

24 Ta küsis veel kord: 'Kas sa oled tõesti mu poeg Eesav?' Ja ta vastas: 'Olen!'

25 Siis ta ütles: 'Ulata mulle ja ma söön oma poja jahisaaki, et mu hing sind õnnistaks!' Ja ta ulatas temale selle, ja ta sõi; ja ta tõi temale veini, ja ta jõi.

26 Seejärel ütles ta isa Iisak temale: 'Tule nüüd ligemale ja anna mulle suud, mu poeg!'

27 Ja ta astus ligi ning andis temale suud; siis ta tundis tema riiete lõhna ja ta õnnistas teda ning ütles: 'Näe, mu poja lõhn - otsekui välja lõhn, mida Issand on õnnistanud!

28 Jumal andku sulle taeva kastet ja maa rammu, ning külluses vilja ja veini!

29 Rahvad orjaku sind, rahvahõimud kummardagu sind! Ole oma vendade isand, su ema pojad kummardagu sind! Neetud olgu, kes sind neab, õnnistatud, kes sind õnnistab!'

30 Ja kui Iisak oli Jaakobit õnnistanud ja kui Jaakob oli just ära läinud oma isa Iisaki juurest, siis tuli tema vend Eesav küttimast.

31 Ja temagi valmistas maitsva roa ja viis oma isa juurde ning ütles isale: 'Tõuse, mu isa, ja söö oma poja jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!'

32 Aga tema isa Iisak küsis temalt: 'Kes sa oled?' Ja ta vastas: 'Mina olen su poeg Eesav, su esmasündinu!'

33 Siis Iisak värises väga suurest ärritusest ja ütles: 'Kes oli siis see, kes jahilooma küttis ja mulle tõi? Ja mina sõin kõike, enne kui sa tulid, ning õnnistasin teda! Õnnistatuks ta jääbki!'

34 Kui Eesav kuulis oma isa sõnu, siis ta kisendas väga valjusti ja kibedasti ning ütles oma isale: 'Õnnista ka mind, mu isa!'

35 Aga ta vastas: 'Su vend tuli kavalusega ja võttis su õnnistuse.'

36 Siis ta ütles: 'Eks ole temale nimeks pandud Jaakob? Juba teist korda on ta mind petnud: ta võttis mu esmasünniõiguse, ja vaata, nüüd ta võttis ka mu õnnistuse!' Ja ta küsis: 'Kas sul pole hoitud õnnistust eraldi minu jaoks?'

37 Aga Iisak vastas ning ütles Eesavile: 'Vaata, ma olen pannud ta sinu isandaks ja olen andnud kõik ta vennad temale sulaseiks, ja ma olen teda varustanud vilja ja veiniga. Mida võiksin siis nüüd teha sinu heaks, mu poeg?'

38 Ja Eesav ütles oma isale: 'Ons see sul ainus õnnistus, mu isa? Õnnista ka mind, mu isa!' Ja Eesav tõstis häält ning nuttis.

39 Siis vastas tema isa Iisak ning ütles temale: 'Vaata, su eluase on eemal rammusast maast ja ilma taeva kasteta ülalt.

40 Sa elad oma mõõga varal ja pead oma venda orjama. Ometi sünnib, kui end raputad, et rebid tema ikke oma kaelast.'

41 Ja Eesav hakkas Jaakobit vihkama õnnistuse pärast, millega ta isa teda oli õnnistanud; ja Eesav mõtles iseeneses: 'Küllap tulevad mu isa leinamise päevad, siis ma tapan oma venna Jaakobi!'

42 Kui Rebekale tehti teatavaks ta vanema poja Eesavi mõtted, siis ta laskis kutsuda oma noorema poja Jaakobi ja ütles temale: 'Vaata, sinu vend Eesav trööstib ennast sellega, et ta su tapab.

43 Aga nüüd, mu poeg, kuula mu sõna! Võta kätte ja põgene mu venna Laabani juurde Haaranisse

44 ja jää tema juurde mõneks ajaks, kuni su venna raev on raugenud,

45 kuni su venna viha sinu pärast on möödunud ja ta unustab, mis sa temale oled teinud. Siis ma läkitan sulle järele ja lasen sind sealt ära tuua. Miks peaksin teid mõlemaid kaotama ühel ja samal päeval?'

46 Ja Rebeka ütles Iisakile: 'Ma olen elust tüdinud hetitaride pärast. Kui Jaakob võtab naise hetitaride hulgast, selle maa tütreist, niisuguse nagu need, mis elu mul siis on?'

   

From Swedenborg's Works

 

Arcana Coelestia #3309

Study this Passage

  
/ 10837  
  

3309. 'And Esau was a man skilled in hunting' means the good of life that has its origin in sensory truths and factual truths. This is clear from the representation of 'Esau' as the good of life, dealt with above, and from the meaning of 'a man skilled in hunting' as those who have the affection for truth, dealt with in what follows - for 'a skilled man' has reference to the affection for truth, that is, to those who have that affection for truth, whereas 'hunting' means truths themselves, though truths which belong to the natural man and in which goods have their origin. Now because the truths of the natural man are called factual, 3293, and factual truths are primarily of two kinds or two degrees - sensory and factual proper - 'hunting' here means both of these. Sensory truths occur with children, factual with those same children when they are growing up, for factual truths cannot exist with anyone before he has received sensory truths because the ideas that make up factual truths are acquired from sensory truths. Then, from those factual truths, other truths even more interior can be learned and grasped, which are called matters of doctrine, meant by 'a man of the field', dealt with below in the next paragraph.

[2] The reason why 'hunting' means the sensory truths and factual truths that are taught to those in whom the good of life is present and who have the affection for those truths is that the word 'hunting' in a broad sense refers to creatures caught through hunting, such as rams, he-goats, she-goats, and the like, by which are meant spiritual goods, see 2180, 2830; and also because the weapons used in hunting, which were the quiver, the bow, and darts, mean matters of doctrine upholding what is true, 2685, 2686, 2709. These are the things meant by 'hunting', as may be seen from what Isaac his father told Esau, in Chapter 27 below,

Take now your weapons, your quiver and your bow, and go out to the field and hunt venison for me, and make me savoury food such as I love. Genesis 27:3-4; and, in the same chapter, from what he told Jacob, who was posing as Esau,

Bring it to me that I may eat from my son's venison, so that my soul may bless you. Genesis 27:25.

These quotations show what 'hunting' or 'venison' means.

[3] Consequently 'hunting' is teaching [what is true] or else inducing a belief in what is false, and in both senses, that is to say, acting from an affection for truth or from an affection for falsity. Acting from an affection for truth is described in Jeremiah,

I will bring them back over their land which I gave to their fathers. Behold, I am sending to many fishermen, and they will fish them; and after that I will send to many hunters and they will hunt them from upon every mountain, and from upon every hill, and from the holes in the rocks. Jeremiah 16:15-16.

'Fishermen' stands for those whose teaching is drawn from sensory truths, 40, 991, 'hunters' those whose teaching is drawn from factual truths, and also from matters of doctrine. 'Upon every mountain, and upon every hill' stands for teaching people who are stirred by the affection for good and by the affection for truth - 'mountain' and 'hill' carrying such meanings, see 795, 796, 1430. 'Hunting in the field', as in Genesis 27:3, implies the same. Inducing others to believe what is false and doing so from the affection for falsity is described in Ezekiel,

Behold, I am against your little pillows with which you there hunt the souls to make them fly away, and I will tear them from on your arms, and I will let the souls go that you hunt, souls to fly away; and I will tear off your veils and deliver My people out of your hand, and they will be no more in your hand to be hunted. Ezekiel 13:18-21.

For the meaning of 'hunting' in this sense, see 1178, though nets are normally associated with this type of hunting.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.