The Bible

 

Genesis 26

Study

   

1 Aga maal oli nälg pärast seda eelmist nälga, mis Aabrahami päevil oli olnud. Ja Iisak läks vilistite kuninga Abimeleki juurde Gerarisse.

2 Ja Issand ilmutas ennast temale ning ütles: 'Ära mine alla Egiptusesse! Jää maale, kuhu ma sind käsin!

3 Ela võõrana siin maal, ja ma olen sinuga ning õnnistan sind, sest sinule ja sinu soole ma annan kõik need maad ning pean vannet, mille ma olen vandunud su isale Aabrahamile.

4 Ja ma teen su soo paljuks nagu taevatähed ja annan su soole kõik need maad, ja sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad,

5 sellepärast et Aabraham kuulas mu sõna ja pidas, mis ma käskisin pidada - mu käske, seadlusi ja õpetusi.'

6 Ja Iisak jäi elama Gerarisse.

7 Kui kohalikud mehed küsisid tema naise kohta, siis ta ütles: 'See on mu õde.' Sest ta kartis öelda: 'Mu naine', mõeldes ise: 'Muidu kohalikud mehed tapavad mu Rebeka pärast, sest ta on ilusa välimusega.'

8 Aga kui ta seal pikemat aega oli viibinud, vaatas Abimelek, vilistite kuningas, kord aknast välja ja nägi, et Iisak hellitas oma naist Rebekat.

9 Siis Abimelek kutsus Iisaki ja ütles: 'Vaata, ta on tõepoolest su naine! Kuidas sa siis võisid öelda: Ta on mu õde?' Ja Iisak vastas temale: 'Ma mõtlesin, et muidu ma ehk pean tema pärast surema.'

10 Aga Abimelek ütles: 'Miks sa meile seda tegid? Kui kergesti oleks võinud keegi rahva hulgast magada su naisega ja sa oleksid meie peale toonud süü!'

11 Ja Abimelek andis käsu kogu rahvale, öeldes: 'Kes puudutab seda meest ja tema naist, peab surema!'

12 Ja Iisak külvas seal maal ja sai sel aastal sajakordselt, sest Issand õnnistas teda.

13 Ja mees läks rikkaks, läks üha rikkamaks, kuni ta oli läinud väga rikkaks.

14 Ja temal oli lamba- ja kitsekarju ja veisekarju ja palju peret, nõnda et vilistid teda kadestasid.

15 Ja vilistid matsid kinni ja täitsid mullaga kõik kaevud, mis tema isa sulased olid kaevanud tema isa Aabrahami päevil.

16 Ja Abimelek ütles Iisakile: 'Mine ära meie juurest, sest sa oled saanud meist palju vägevamaks!'

17 Siis Iisak läks sealt ära ja lõi oma telgid üles Gerari orgu ning elas seal.

18 Ja Iisak kaevas uuesti need veekaevud, mis tema isa Aabrahami päevil olid kaevatud ja mis vilistid pärast Aabrahami surma olid kinni matnud; ja ta pani neile needsamad nimed, mis tema isa neile oli pannud.

19 Aga kui Iisaki sulased kaevasid orus ja leidsid seal voolava veega kaevu,

20 siis Gerari karjased riidlesid Iisaki karjastega, öeldes: 'Vesi on meie oma!' Ta pani siis kaevule nimeks Eesek, sellepärast et nad temaga olid tülitsenud.

21 Siis nad kaevasid teise kaevu, ja selle pärast riidlesid nad ka; ja sellele ta pani nimeks Sitna.

22 Sealt ta siirdus edasi ja kaevas veel ühe kaevu, aga selle pärast nad ei riielnud; ja sellele ta pani nimeks Rehobot ning ütles: 'Nüüd on Issand andnud meile avarust, et võiksime siin maal olla viljakad.'

23 Ja sealt ta läks üles Beer-Sebasse.

24 Ja Issand ilmutas ennast temale selsamal ööl ning ütles: 'Mina olen su isa Aabrahami Jumal. Ära karda, sest ma olen sinuga ja õnnistan sind! Ma teen su soo paljuks oma sulase Aabrahami pärast.'

25 Siis ta ehitas sinna altari, hüüdis appi Issanda nime ja lõi sinna oma telgi üles; ja Iisaki sulased kaevasid sinna kaevu.

26 Ja Abimelek tuli Gerarist tema juurde ühes oma sõbra Ahusati ja väepealik Piikoliga.

27 Aga Iisak ütles neile: 'Miks tulete minu juurde? Te ju vihkate mind ja olete mind eneste juurest ära saatnud!'

28 Ja nemad vastasid: 'Me näeme selgesti, et Issand on sinuga. Seepärast me ütleme: Olgu meie vahel vanne, meie ja sinu vahel, ja me teeme sinuga lepingu,

29 et sa meile kurja ei tee, nõnda nagu me sinusse ei ole puutunud, vaid oleme sulle ainult head teinud ja sind rahuga ära saatnud. Sina oled ju nüüd Issanda õnnistatu!'

30 Siis ta tegi neile võõruspeo ning nad sõid ja jõid.

31 Ja nad tõusid hommikul vara ning andsid üksteisele vande. Siis Iisak saatis nad ära ja nad läksid ta juurest rahuga.

32 Ja selsamal päeval tulid Iisaki sulased ning teatasid temale kaevust, mille nad olid kaevanud, ja ütlesid temale: 'Me leidsime vett.'

33 Siis ta nimetas selle Sibaks; seepärast on linna nimeks tänapäevani Beer-Seba.

34 Kui Eesav oli nelikümmend aastat vana, võttis ta naiseks Juuditi, hett Beeri tütre, ja Baasmati, hett Eeloni tütre.

35 Aga need olid meelehärmiks Iisakile ja Rebekale.

   

From Swedenborg's Works

 

Arcana Coelestia #3438

Study this Passage

  
/ 10837  
  

3438. And Jehovah appeared to him in that night, and said. That this signifies the Lord’s perception concerning that obscurity, is evident from the signification of “Jehovah appearing and saying,” when predicated of the Lord, as being to perceive from the Divine (that by “Jehovah appearing to him” is signified from the Divine, may be seen above, n. 3367; and that “saying” denotes perceiving, n. 2862, 3395); for Jehovah was in Him; thus so long as the human was not yet glorified, the appearing of Jehovah was Divine perception, or perception from the Divine; and therefore by “Jehovah appearing to him and saying” this is signified; and from the signification of “night,” as being a state of shade or obscurity (n. 1712). By this obscurity is signified the literal sense of the Word, for relatively to the internal sense this is as shade to light.

[2] A few words shall be said in order that it may be further known how the case is with the literal sense of the Word. Relatively to the literal sense, the internal sense is like the interior or celestial and spiritual things of a man relatively to his exterior or natural and bodily things, his interiors being in the light of heaven, and his exteriors in the light of the world. What the difference is between the light of heaven and the light of the world, consequently between what is of the light of heaven and what is of the light of the world, may be seen above (n. 1521-1533, 1619-1632, 1783, 1880, 2776, 3138, 3167, 3190, 3195, 3222, 3223, 3225, 3337, 3339, 3341, 3413), namely, that it is like the difference between the light of day and the shade of night.

Man, being in this shade, and not being willing to know that in truth from the Lord there is light, cannot believe otherwise than that his shade is light, and also on the other hand that the light is shade; for he is like a bird of night, which as it flies in the shade of night thinks that it is in the light but when in the light of day, that it is in the shade. For with such a person the internal eye (that is, the understanding), by which man sees interiorly, has been formed no differently than this, because he has not formed it differently; for he opens it when he looks downward, that is, to worldly and bodily things, and shuts it when he should look upward, that is, to spiritual and heavenly things. With such persons the case is the same in respect to the Word-that which appears in its literal sense they believe to be of light; but that which appears in the internal sense they believe to be of shade (for the Word appears to everyone in accordance with his quality); the fact being that relatively to its literal sense the internal sense of the Word is as the light of heaven to the light of the world (n. 3086, 3108); that is, as the light of day to the light of night.

[3] In the internal sense there are singulars, myriads of which together make one particular that is presented in the literal sense; or what is the same, in the internal sense there are particulars, myriads of which together make in the literal sense one general; and it is this general that is seen by man, but not the particulars which are in it and which constitute it. Nevertheless the order of the particulars in the general is apparent to man, but in accordance with his quality; and this order is the holiness that affects him.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.