The Bible

 

Genesis 26

Study

   

1 Aga maal oli nälg pärast seda eelmist nälga, mis Aabrahami päevil oli olnud. Ja Iisak läks vilistite kuninga Abimeleki juurde Gerarisse.

2 Ja Issand ilmutas ennast temale ning ütles: 'Ära mine alla Egiptusesse! Jää maale, kuhu ma sind käsin!

3 Ela võõrana siin maal, ja ma olen sinuga ning õnnistan sind, sest sinule ja sinu soole ma annan kõik need maad ning pean vannet, mille ma olen vandunud su isale Aabrahamile.

4 Ja ma teen su soo paljuks nagu taevatähed ja annan su soole kõik need maad, ja sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad,

5 sellepärast et Aabraham kuulas mu sõna ja pidas, mis ma käskisin pidada - mu käske, seadlusi ja õpetusi.'

6 Ja Iisak jäi elama Gerarisse.

7 Kui kohalikud mehed küsisid tema naise kohta, siis ta ütles: 'See on mu õde.' Sest ta kartis öelda: 'Mu naine', mõeldes ise: 'Muidu kohalikud mehed tapavad mu Rebeka pärast, sest ta on ilusa välimusega.'

8 Aga kui ta seal pikemat aega oli viibinud, vaatas Abimelek, vilistite kuningas, kord aknast välja ja nägi, et Iisak hellitas oma naist Rebekat.

9 Siis Abimelek kutsus Iisaki ja ütles: 'Vaata, ta on tõepoolest su naine! Kuidas sa siis võisid öelda: Ta on mu õde?' Ja Iisak vastas temale: 'Ma mõtlesin, et muidu ma ehk pean tema pärast surema.'

10 Aga Abimelek ütles: 'Miks sa meile seda tegid? Kui kergesti oleks võinud keegi rahva hulgast magada su naisega ja sa oleksid meie peale toonud süü!'

11 Ja Abimelek andis käsu kogu rahvale, öeldes: 'Kes puudutab seda meest ja tema naist, peab surema!'

12 Ja Iisak külvas seal maal ja sai sel aastal sajakordselt, sest Issand õnnistas teda.

13 Ja mees läks rikkaks, läks üha rikkamaks, kuni ta oli läinud väga rikkaks.

14 Ja temal oli lamba- ja kitsekarju ja veisekarju ja palju peret, nõnda et vilistid teda kadestasid.

15 Ja vilistid matsid kinni ja täitsid mullaga kõik kaevud, mis tema isa sulased olid kaevanud tema isa Aabrahami päevil.

16 Ja Abimelek ütles Iisakile: 'Mine ära meie juurest, sest sa oled saanud meist palju vägevamaks!'

17 Siis Iisak läks sealt ära ja lõi oma telgid üles Gerari orgu ning elas seal.

18 Ja Iisak kaevas uuesti need veekaevud, mis tema isa Aabrahami päevil olid kaevatud ja mis vilistid pärast Aabrahami surma olid kinni matnud; ja ta pani neile needsamad nimed, mis tema isa neile oli pannud.

19 Aga kui Iisaki sulased kaevasid orus ja leidsid seal voolava veega kaevu,

20 siis Gerari karjased riidlesid Iisaki karjastega, öeldes: 'Vesi on meie oma!' Ta pani siis kaevule nimeks Eesek, sellepärast et nad temaga olid tülitsenud.

21 Siis nad kaevasid teise kaevu, ja selle pärast riidlesid nad ka; ja sellele ta pani nimeks Sitna.

22 Sealt ta siirdus edasi ja kaevas veel ühe kaevu, aga selle pärast nad ei riielnud; ja sellele ta pani nimeks Rehobot ning ütles: 'Nüüd on Issand andnud meile avarust, et võiksime siin maal olla viljakad.'

23 Ja sealt ta läks üles Beer-Sebasse.

24 Ja Issand ilmutas ennast temale selsamal ööl ning ütles: 'Mina olen su isa Aabrahami Jumal. Ära karda, sest ma olen sinuga ja õnnistan sind! Ma teen su soo paljuks oma sulase Aabrahami pärast.'

25 Siis ta ehitas sinna altari, hüüdis appi Issanda nime ja lõi sinna oma telgi üles; ja Iisaki sulased kaevasid sinna kaevu.

26 Ja Abimelek tuli Gerarist tema juurde ühes oma sõbra Ahusati ja väepealik Piikoliga.

27 Aga Iisak ütles neile: 'Miks tulete minu juurde? Te ju vihkate mind ja olete mind eneste juurest ära saatnud!'

28 Ja nemad vastasid: 'Me näeme selgesti, et Issand on sinuga. Seepärast me ütleme: Olgu meie vahel vanne, meie ja sinu vahel, ja me teeme sinuga lepingu,

29 et sa meile kurja ei tee, nõnda nagu me sinusse ei ole puutunud, vaid oleme sulle ainult head teinud ja sind rahuga ära saatnud. Sina oled ju nüüd Issanda õnnistatu!'

30 Siis ta tegi neile võõruspeo ning nad sõid ja jõid.

31 Ja nad tõusid hommikul vara ning andsid üksteisele vande. Siis Iisak saatis nad ära ja nad läksid ta juurest rahuga.

32 Ja selsamal päeval tulid Iisaki sulased ning teatasid temale kaevust, mille nad olid kaevanud, ja ütlesid temale: 'Me leidsime vett.'

33 Siis ta nimetas selle Sibaks; seepärast on linna nimeks tänapäevani Beer-Seba.

34 Kui Eesav oli nelikümmend aastat vana, võttis ta naiseks Juuditi, hett Beeri tütre, ja Baasmati, hett Eeloni tütre.

35 Aga need olid meelehärmiks Iisakile ja Rebekale.

   

From Swedenborg's Works

 

Arcana Coelestia #3438

Study this Passage

  
/ 10837  
  

3438. 'Jehovah appeared to him that night, and said' means the Lord's perception regarding that obscurity. This is clear from the meaning of 'Jehovah's appearing and saying' - when it has reference to the Lord - as perceiving from the Divine ('Jehovah's appearing to him' is perception from the Divine, see 3367, and 'laying' is perceiving, 2862, 3395. For Jehovah was within Him, and so long as the Human was not yet glorified, Jehovah's 'appearing' was a Divine perception - or perception from the Divine. Therefore 'Jehovah's appearing to him and saying' has this meaning of perceiving from the Divine); and from the meaning of 'night' as a state of shade or obscurity, dealt with in 1712. By that obscurity is meant the literal sense of the Word, for the relationship of that sense to the internal sense is that of shade to light.

[2] To enable people to have a clearer knowledge of what the situation is with the literal sense of the Word, let this be discussed briefly: The relationship of the internal sense to the literal is like the relationship between the interiors and the exteriors of the human being, that is, between all that is celestial or spiritual in him and all that is natural or bodily. His interiors dwell in the light of heaven, but his exteriors in the light of the world. For the nature of the difference between the light of heaven and the light of the world, consequently for the difference between things belonging to the light of heaven and those belonging to the light of the world, see 1521-1533, 1619-1632, 1783, 1880, 2776, 3138, 3167, 3190, 3195, 3222, 3223, 3225, 3337, 3339, 3341, 3413. That is to say, the difference is like that existing between the light of day and the shade of night. Since man dwells in that shade and does not wish to know that truth from the Lord has light within it he inevitably believes that his shade is light, and indeed the reverse also - that his light is shade. For he is like the owl which, when flying in the shade of night, imagines it is in the light, but when flying in the light of day imagines it is in the shade. Indeed the internal eye - that is, the understanding - by means of which a person sees interiorly, assumes no other shape with someone like that, such being exactly how he has shaped it. For he opens it when he looks downwards, that is, to worldly and bodily things, and shuts it when he looks upwards, that is, to spiritual and celestial. With these people it is similar with the Word. That which appears in its literal sense they imagine to belong to the light but that which appears in the internal sense they imagine to belong to the shade. For how the Word appears to anyone depends on his own essential nature. In reality the internal sense of the Word in relation to its literal sense is like the light of heaven to the light of the world, 3086, 3108, that is, it is like the light of day to the light of night.

[3] Within the internal sense there are individual details, millions of which together constitute one particular feature that occurs in the literal sense. Or what amounts to the same, within the internal sense there exist particular features, millions of which together constitute just one general whole that occurs in the literal sense. This general whole is what is seen by man, but not the particular features which are present within it and which constitute it. Nevertheless man can see within the general whole the order that holds the particular features together, though he sees it according to his own essential nature. That order is the holiness which stirs his affections.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.