The Bible

 

Genesis 24

Study

   

1 Kui Aabraham oli vana ja elatanud ning Issand oli Aabrahami kõigiti õnnistanud,

2 siis ütles Aabraham vanimale sulasele oma peres, kes valitses kõige üle, mis tal oli: 'Pane nüüd oma käsi mu puusa alla!

3 Mina vannutan sind Issanda, taeva Jumala ja maa Jumala juures, et sa mu pojale ei võta naist kaananlaste tütreist, kelle keskel ma elan,

4 vaid et sa lähed minu maale ja mu sugulaste juurde ning võtad sealt naise mu pojale Iisakile!'

5 Aga sulane ütles temale: 'Võib-olla naine ei taha mulle järgneda siia maale. Kas ma siis tõesti pean su poja viima tagasi maale, kust sa oled ära tulnud?'

6 Siis ütles Aabraham temale: 'Hoia, et sa ei vii mu poega sinna tagasi!

7 Issand, taeva Jumal, kes minu võttis mu isakojast ja mu sünnimaalt ja kes mulle rääkis ning vandus, öeldes: Sinu soole ma annan selle maa! - tema ise läkitab oma ingli sinu ees, et saaksid sealt mu pojale naise võtta.

8 Aga kui naine ei taha sulle järgneda, siis oled sa sellest mu vandest vaba. Ainult ära vii mu poega sinna tagasi!'

9 Siis sulane pani käe oma isanda Aabrahami puusa alla ja vandus temale selle kõne kohaselt.

10 Ja sulane võttis oma isanda kaamelitest kümme kaamelit ning läks, ja tal oli oma isandalt kaasas kõiksugu kalleid asju; ta võttis kätte ja läks Mesopotaamiasse Naahori linna.

11 Seal laskis ta õhtul kaamelid põlvili heita väljaspool linna veekaevu juures sel ajal, kui veeviijad välja tulid,

12 ning ütles: 'Issand, minu isanda Aabrahami Jumal, lase ometi see mul täna korda minna ja tee head mu isandale Aabrahamile!

13 Vaata, ma seisan veeallika juures ja linnaelanike tütred tulevad vett viima.

14 Sündigu siis, et tütarlaps, kellele ma ütlen: Kalluta oma kruusi, et ma saaksin juua! ja kes vastab: Joo, ja ma joodan ka su kaameleid! - on see, kelle sa oled määranud oma sulasele Iisakile. Sellest ma siis tean, et sa mu isandale oled head teinud.'

15 Ja veel enne kui ta rääkimise oli lõpetanud, vaata, siis tuli välja Rebeka, kes oli sündinud Betuelile, Aabrahami venna Naahori naise Milka pojale; ja tal oli kruus õlal.

16 Ja tütarlaps oli väga ilusa välimusega, alles neitsi ja mehe poolt puutumata. Ta läks alla allika juurde, täitis kruusi ja tuli üles.

17 Siis jooksis sulane temale vastu ning ütles: 'Anna mulle oma kruusist pisut vett rüübata!'

18 Tema vastas: 'Joo, mu isand!' Ja ta tõstis kähku kruusi alla oma käele ning andis temale juua.

19 Ja olles temale juua andnud, ütles ta: 'Ma ammutan ka su kaamelitele, kuni needki on joonud.'

20 Ja ta tühjendas kähku oma kruusi künasse ning jooksis jälle kaevule vett ammutama ja ammutas kõigile ta kaamelitele.

21 Mees aga silmitses teda vaikides, et mõista, kas Issand oli ta teekonna lasknud korda minna või mitte.

22 Ja kui kaamelid olid joonud, võttis mees kuldrõnga, pooleseeklilise, ja kaks käevõru ta käte jaoks, kümme kuldseeklit väärt,

23 ning küsis: 'Kelle tütar sa oled? Ütle ometi mulle! On su isa kojas meile ööbimispaika?'

24 Ja ta vastas temale: 'Mina olen Betueli, Naahori ja Milka poja tütar.'

25 Ta ütles temale veel: 'Niihästi õlgi kui muud loomasööta on meil küllalt, ööbimispaikki on olemas.'

26 Siis mees kummardas ja heitis Issanda ette

27 ning ütles: 'Kiidetud olgu Issand, mu isanda Aabrahami Jumal, kes mu isandale ei ole keelanud oma heldust ja tõde! Issand on mind teekonnal juhtinud mu isanda vendade kotta!'

28 Aga tütarlaps jooksis ning teatas oma ema perele, mis oli sündinud.

29 Ja Rebekal oli vend, Laaban nimi; ja Laaban jooksis välja, mehe juurde allikale.

30 Sest kui ta nägi rõngast ja käevõrusid oma õe kätel, ja kui ta oli kuulnud oma õe Rebeka sõnu, kes ütles: 'Nõnda rääkis mulle see mees,' - siis ta läks selle mehe juurde, ja ennäe, see seisis kaamelite juures allikal.

31 Ja ta ütles: 'Tule sisse, Issanda õnnistatu! Miks sa väljas seisad? Ma olen korda seadnud koja ja kaamelite paiga.'

32 Mees tuli siis kotta ja Laaban päästis kaamelid lahti, andis õlgi ja toitu kaamelitele ning tõi vett tema ja temaga kaasas olevate meeste jalgade pesemiseks.

33 Siis pandi temale rooga ette. Aga ta ütles: 'Ma ei söö enne, kui ma oma asja olen rääkinud.' Ja talle vastati: 'Räägi!'

34 Siis ta ütles: 'Mina olen Aabrahami sulane.

35 Issand on mu isandat väga õnnistanud, nõnda et ta on jõukaks saanud: ta on temale andnud lambaid, kitsi ja veiseid, hõbedat ja kulda, sulaseid ja teenijaid, kaameleid ja eesleid.

36 Ja Saara, mu isanda naine, on vanas eas mu isandale poja ilmale toonud, ja sellele on ta andnud kõik, mis tal on.

37 Ja mu isand vannutas mind, öeldes: Sa ei tohi võtta mu pojale naist kaananlaste tütarde seast, kelle maal ma elan,

38 vaid sa pead minema mu isakotta ja mu suguvõsa juurde ning sealt võtma naise mu pojale!

39 Aga mina ütlesin oma isandale: Võib-olla naine ei tule minuga?

40 Siis ta vastas mulle: Issand, kelle palge ees ma olen käinud, läkitab oma ingli sinuga ja laseb su teekonna korda minna, et saad mu pojale naise võtta minu suguvõsast ja minu isakojast.

41 Mu vandest sa vabaned sel juhul, kui sa tuled mu suguvõsa juurde, aga nemad ei anna sulle, siis oled mu vandest vaba.

42 Ma jõudsin täna allika juurde ja ütlesin: Issand, mu isanda Aabrahami Jumal, kui sa nüüd tahad korda saata mu teekonna, mida ma käin,

43 siis vaata, ma seisan veeallika juures. Kui üks neitsi tuleb vett viima ja ma temale ütlen: Anna mulle oma kruusist pisut vett juua!

44 ja kui tema mulle vastab: Joo ise, ja ma ammutan ka su kaamelitele!, siis on tema see naine, kelle Issand on määranud mu isanda pojale.

45 Veel enne kui olin kõneluse iseenesega lõpetanud, vaata, siis tuli Rebeka, kruus õlal, ja läks alla allika juurde ning ammutas vett. Ja ma ütlesin temale: Anna mulle juua!

46 Siis ta tõstis kähku kruusi õlalt alla ning ütles: Joo, ja ma joodan ka su kaameleid! Ja mina jõin ning tema jootis mu kaameleid.

47 Ja ma küsisin temalt ning ütlesin: Kelle tütar sa oled? Ja tema vastas: Betueli, Naahori ja Milka poja tütar. Siis ma panin temale rõnga ninasse ja käevõrud kätele,

48 kummardasin ning heitsin Issanda ette ja kiitsin Issandat, oma isanda Aabrahami Jumalat, kes mind oli juhatanud õigele teele, et saaksin võtta oma isanda vennatütre ta pojale.

49 Ja kui te nüüd tahate osutada heldust ja truudust mu isandale, siis öelge mulle. Aga kui mitte, öelge sedagi mulle, ja ma pöördun siis kas paremat või vasakut kätt!'

50 Seepeale vastasid Laaban ja Betuel ning ütlesid: 'Issandalt on see asi alguse saanud. Me ei või sulle sõnagi lausuda, ei halba ega head.

51 Vaata, Rebeka on su ees, võta tema ja mine! Saagu ta naiseks su isanda pojale, nõnda nagu Issand on öelnud!'

52 Kui Aabrahami sulane kuulis nende sõnu, siis ta kummardas maani Issanda ees.

53 Ja sulane võttis välja hõbe- ja kuldriistad ja riided ning andis Rebekale; ka tema vennale ja emale andis ta kalleid asju.

54 Siis nad sõid ja jõid, tema ja mehed, kes koos temaga olid, ja nad ööbisid seal. Aga hommikul, kui nad olid tõusnud, ütles ta: 'Saatke mind nüüd mu isanda juurde!'

55 Aga tütarlapse vend ja ema vastasid: 'Jäägu tütarlaps veel mõneks ajaks, kas või kümneks päevakski meie juurde. Siis sa võid minna.'

56 Kuid tema ütles neile: 'Ärge mind viivitage, sest Issand on lasknud mu teekonna korda minna. Saatke mind teele, et saaksin minna oma isanda juurde!'

57 Siis nad ütlesid: 'Me kutsume tütarlapse ja küsime tema suust.'

58 Ja nad kutsusid Rebeka ning küsisid temalt: 'Kas tahad minna koos selle mehega?' Ja ta vastas: 'Ma lähen!'

59 Siis nad saatsid ära oma õe Rebeka ja tema imetaja, ja Aabrahami sulase ja tema mehed.

60 Ja nad õnnistasid Rebekat ning ütlesid temale: 'Õeke, sinust tulgu tuhat korda kümme tuhat, ja sinu sugu vallutagu oma vihameeste väravad!'

61 Siis Rebeka ja tema tüdrukud tõusid, istusid kaamelite selga ning järgnesid mehele. Nõnda võttis sulane Rebeka ja läks.

62 Iisak aga oli tulemas Lahhai-Roi kaevu poolt, sest ta elas Lõunamaal.

63 Ja Iisak oli vastu õhtut läinud väljale mõtisklema; ja kui ta oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tulid kaamelid.

64 Kui Rebeka oma silmad üles tõstis ja nägi Iisakit, siis ta laskus kaameli seljast

65 ning küsis sulaselt: 'Kes on see mees, kes meile väljal vastu tuleb?' Ja sulane vastas: 'See on mu isand!' Siis Rebeka võttis loori ja kattis ennast.

66 Ja sulane jutustas Iisakile kõigest, mis ta oli teinud.

67 Ja Iisak viis Rebeka oma ema Saara telki; ja ta võttis Rebeka, see sai tema naiseks ja ta armastas teda. Nõnda leidis Iisak troosti pärast oma ema surma.

   

From Swedenborg's Works

 

Arcana Coelestia #4818

Study this Passage

  
/ 10837  
  

4818. And Judah saw there a daughter of a man, a Canaanite. That this signifies the affection of evil from the falsity of evil, is evident from the signification of a “daughter,” as being the affection of good (n. 2362), and in the opposite sense the affection of evil (n. 3024); and from the signification of a “man,” as being one who is intelligent, and in the abstract sense truth, but in the opposite sense one who is not intelligent, and falsity, as just above (n. 4816); and from the signification of a “Canaanite,” as being evil (n. 1573, 1574). From this it is evident that by a “daughter of a man a Canaanite” is signified evil which is from the falsity of evil. What evil from the falsity of evil is, will be shown below.

[2] Here something must first be said about the origins of the tribe of Judah, for they are described in this chapter. There are three origins of this tribe, or of the Jewish nation-one from Shelah, the son of Judah, by his Canaanite wife; another from Perez, and the third from Zerah, the sons of Judah by Tamar his daughter-in-law. That the whole Jewish nation was from these three sons of Judah is evident from the enumeration of the sons and grandsons of Jacob who came with him into Egypt (Genesis 46:12); and also from their classification according to families, in Moses:

The sons of Judah according to their families were: of Shelah, the family of the Shelanites; of Perez, the family of the Perezites; of Zerah, the family of the Zerahites (Numbers 26:20; 1 Chron. 4:21);

this shows what the origin of that nation was, namely, that one third of them was from the Canaanite mother, and that two thirds of them were from the daughter-in-law; consequently that all were from an illegitimate connection, for marriages with the daughters of the Canaanites were strictly forbidden (as is evident from Genesis 24:3; Exodus 34:16; Deuteronomy 7:3; 1 Kings 11:2; Ezra 9:1-15 10:1-44 d to lie with one’s daughter-in-law was a capital offense, as is evident in Moses:

If a man lie with his daughter-in-law, both of them shall surely be put to death; they have wrought confusion; their bloods shall be upon them (Leviticus 20:12).

Judah’s referring this deed with his daughter-in-law to the levirate law in which an ordinance is made regarding the brother, but by no means regarding the father (as appears from verse 26 of this chapter), implies that his sons by Tamar should be acknowledged as the sons of Er his firstborn, who was born of the Canaanite mother, and who was evil in the eyes of Jehovah, and was therefore caused to die (verse 7); for those who were born first to the husband’s brother were not his by whom they were conceived, but his whose seed they raised up, as is evident fromDeuteronomy 25:5-6, and also from verses 8 and 9 of this chapter. Moreover, those who were born of Tamar were born of fornication; for Judah thought when he went unto her that she was a harlot (verses 15-16, 21). This shows whence and of what quality was the origin of the Jewish nation, and that they spoke falsely when they said, “We were not born of fornication” (John 8:41).

[3] What this origin involves and represents is plain from what follows, namely, that their interiors were of such a quality, or had such an origin. Judah’s marrying a Canaanite involves an origin from the evil which is from the falsity of evil, for this is signified in the internal sense by “a daughter of a man, a Canaanite;” his lying with his daughter-in-law involves and represents damnation from falsified truth from evil, for everywhere in the Word whoredom signifies the falsification of truth (n. 3708). Evil from the falsity of evil is evil of life from false doctrine which has been hatched by the evil of the love of self (that is, by those who are in this evil), and confirmed by the sense of the letter of the Word. Such is the origin of evil with the Jewish nation, and such is its origin with some in the Christian world, especially with those who in the Word are meant by Babylon. This evil is of such a nature that it closes every way to the internal man, insomuch that nothing of conscience can be formed therein; for the evil which a person does from false doctrine, he believes to be good, because he believes it to be true; and therefore he does it freely and with delight, as allowable. Thus heaven is so closed to him that it cannot be opened.

[4] The quality of this evil may be shown by an example. With those who from the evil of the love of self believe that Jehovah has chosen a single nation only, and that all the rest of mankind are relatively slaves, and so vile that they may be killed at pleasure or be cruelly treated—as the Jewish nation believed, and at this day the Babylonish nation also believes—and confirm this belief from the sense of the letter of the Word, then whatever evil they do from this false doctrine and others built upon this as a foundation, is evil from the falsity of evil, and destroys the internal man, preventing any conscience from ever being formed therein. These are they spoken of in the Word who are said to be “in bloods,” for they are in cruel rage against the whole human race which does not adore their articles of faith, and thus themselves, and does not offer its gifts upon their altars.

[5] Take another example: with those who from the evil of the love of self and of the world believe that there must be someone as the Lord’s vicar on earth, who has the power of opening and shutting heaven, and thus of ruling over the minds and consciences of all, and who confirm this falsity from the sense of the letter of the Word, whatever of evil they do from this belief is evil from the falsity of evil, which in like manner destroys the internal man with those who from this evil claim for themselves this power, and in this way rule; and this evil is destructive to such a degree that they no longer know what the internal man is, nor that anyone has conscience, consequently they no longer believe that there is any life after death, nor that there is a heaven or a hell, no matter how they may speak of these things.

[6] This evil, as regards its quality, cannot be distinguished by men in the world from other evils, but in the other life it is known by the angels as in clear day; for evils and falsities are manifest in that life as to their distinctions of quality and origin, which are innumerable; and according to the genera and species of these also are the distinctions of the hells. Concerning these innumerable differences man knows scarcely anything; he merely believes that evil exists, but what its quality is he does not know, and this for the sole reason that he does not know what good is, and this because he does not know what charity is; for if he had known the good of charity he would have known also the opposites or evils, with their distinctions.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.