The Bible

 

Genesis 22

Study

   

1 Pärast neid sündmusi pani Jumal Aabrahami proovile ning ütles temale: 'Aabraham!' Ja ta vastas: 'Siin ma olen!'

2 Ja tema ütles: 'Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morijamaale ning ohverda ta seal põletusohvriks ühel neist mägedest, mis ma sulle nimetan!'

3 Ja Aabraham tõusis hommikul vara, saduldas oma eesli, võttis enesega kaasa kaks noort meest ja oma poja Iisaki, lõhkus põletusohvri puud, seadis minekule ja läks paika, millest Jumal temale oli rääkinud.

4 Kolmandal päeval tõstis Aabraham oma silmad üles ja nägi seda paika kaugelt.

5 Ja Aabraham ütles oma noortele meestele: 'Jääge teie eesliga siia! Mina ja poiss läheme sinna, kummardame ja tuleme siis tagasi teie juurde.'

6 Ja Aabraham võttis põletusohvri puud, pani need oma pojale Iisakile õlale, võttis enda kätte tule ja noa ning mõlemad läksid üheskoos.

7 Ja Iisak rääkis oma isa Aabrahamiga ning ütles: 'isa!' Ja tema vastas: 'Siin ma olen, mu poeg!' Siis ta ütles: 'Näe, siin on tuli ja puud, aga kus on ohvritall?'

8 Ja Aabraham vastas: 'Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg!' Nõnda läksid mõlemad üheskoos.

9 Ja kui nad jõudsid paika, millest Jumal temale oli rääkinud, ehitas Aabraham sinna altari, ladus puud, sidus kinni oma poja Iisaki ja pani ta altarile puude peale.

10 Ja Aabraham sirutas käe ja võttis noa, et tappa oma poeg.

11 Aga Issanda ingel hüüdis teda taevast ja ütles: 'Aabraham, Aabraham!' Ja tema vastas: 'Siin ma olen!'

12 Siis ta ütles: 'Ära pane kätt poisi külge ja ära tee temale midagi, sest nüüd ma tean, et sa kardad Jumalat ega keela mulle oma ainsat poega!'

13 Ja Aabraham tõstis oma silmad üles, vaatas, ja ennäe, üks jäär oli rägastikus sarvipidi kinni. Ja Aabraham läks ning võttis jäära ja ohverdas selle põletusohvriks oma poja asemel.

14 Ja Aabraham pani sellele paigale nimeks 'Issand näeb'. Seepärast öeldakse tänapäevalgi: 'Issanda mäel ta näitab end.'

15 Ja Issanda ingel hüüdis Aabrahami teist korda taevast

16 ning ütles temale: 'Ma vannun iseenese juures, ütleb Issand: sellepärast et sa seda tegid ega keelanud mulle oma ainsat poega,

17 ma õnnistan sind tõesti ja teen su soo väga paljuks - nagu tähti taevas ja nagu liiva mere ääres - ja su sugu vallutab oma vaenlaste väravad!

18 Ja sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad, sellepärast et sa võtsid kuulda mu häält!'

19 Siis Aabraham läks tagasi oma noorte meeste juurde, ja nad tõusid ning läksid üheskoos Beer-Sebasse. Ja Aabraham jäi elama Beer-Sebasse.

20 Ja pärast neid sündmusi teatati Aabrahamile ja öeldi: 'Vaata, Milka on ka su vennale Naahorile poegi ilmale toonud:

21 Uusi, tema esmasündinu, Buusi, selle venna, Kemueli, Arami isa,

22 Kesedi, Haso, Pildase, Jidlafi ja Betueli.'

23 Ja Betuelile sündis Rebeka. Need kaheksa tõi Milka ilmale Naahorile, Aabrahami vennale.

24 Ja tema liignaine, Reuma nimi, sünnitas ka - Teba, Gahami, Tahase ja Maaka.

   

From Swedenborg's Works

 

Arcana Coelestia #2780

Study this Passage

  
/ 10837  
  

2780. 'In the morning Abraham rose up early' means a state of peace and innocence. This is clear from the meaning of 'in the morning', also of 'rising up in the early morning', when used in reference to the Lord, who is 'Abraham' here. 'The morning' in the universal sense means the Lord, and from this His kingdom. Consequently it means the celestial element of love in general and in particular, as shown in 2333. And as it means those things it means the state itself in which they exist, which state is one of peace and innocence. The state of peace in heaven is like that at dawn on earth. Within the state of peace in heaven all celestial and spiritual things manifest themselves, and from it they derive all their bliss, blessedness, and happiness, even as at dawn on earth when all things present themselves to man with a delightful and gladsome air, for each specific celestial or spiritual thing receives its character from the general affection, 920, 2384. The same applies to the state of innocence. This manifests itself within the state of peace and is something general and overall which brings itself to bear on all things of love and faith. Unless the latter possess innocence within them they lack their essential element. It is for this reason that nobody is able to enter heaven unless he possesses a measure of innocence, Mark 10:15. From this it is evident what 'in the morning' means in the internal sense, even more what is meant by the words 'in the morning he rose up early'. And since in the highest sense 'the morning' is the Lord, and He is the author of the state which brings into being and exerts an influence on the things that exist in His kingdom, 'in the morning' and 'rising up in the morning' also mean further things still which arise in that state and are related to the things that follow in the internal sense.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.