The Bible

 

Genesis 2

Study

   

1 Nõnda on taevas ja maa ning kõik nende väed valmis saanud.

2 Ja Jumal oli lõpetanud seitsmendaks päevaks oma töö, mis ta tegi, ja hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis ta oli teinud.

3 Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud.

4 See on lugu taeva ja maa sündimisest, kui need loodi. Sel ajal, kui Issand Jumal tegi maa ja taeva,

5 kui ainsatki väljapõõsast ei olnud veel maa peal ja ainsatki väljarohtu ei olnud veel tärganud, sest Issand Jumal ei olnud lasknud vihma sadada maa peale, ja inimest ei olnud põldu harimas,

6 tõusis udu maast ja kastis kogu mullapinda.

7 Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks.

8 Ja Issand Jumal istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna inimese, kelle ta oli valmistanud.

9 Ja Issand Jumal laskis maast tõusta kõiksugu puid, mis olid armsad pealtnäha ja millest oli hea süüa, ja elupuu keset aeda, ning hea ja kurja tundmise puu.

10 Ja Eedenist sai alguse jõgi, mis kastis rohuaeda, jagunedes sealtpeale neljaks haruks:

11 esimese nimi on Piison, see voolab ümber kogu Havilamaa, kus on kulda;

12 selle maa kuld on hea, seal on bedolavaiku ja karneoolikive.

13 Ja teise jõe nimi on Giihon, see voolab ümber kogu Kuusimaa.

14 Ja kolmanda jõe nimi on Hiddekel, see voolab hommiku pool Assurit; ja neljas jõgi on Frat.

15 Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma.

16 Ja Issand Jumal keelas inimest ja ütles: 'Kõigist aia puudest sa võid küll süüa,

17 aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!'

18 Ja Issand Jumal ütles: 'Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on.'

19 Ja Issand Jumal valmistas mullast kõik loomad väljal ja kõik linnud taeva all ning tõi inimese juurde, et näha, kuidas tema neid nimetab. Ja kuidas inimene igat elavat olendit nimetas, nõnda pidi selle nimi olema.

20 Ja inimene pani nimed kõigile kariloomadele ja lindudele taeva all ja kõigile metsloomadele, aga inimesele ei leidunud abilist, kes tema kohane oleks.

21 Siis Issand Jumal laskis tulla raske une inimese peale ja see jäi magama; siis ta võttis ühe tema küljeluudest ning sulges selle aseme taas lihaga.

22 Ja Issand Jumal ehitas küljeluu, mille ta inimesest oli võtnud, naiseks ja tõi tema Aadama juurde.

23 Ja Aadam ütles: 'See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast. Teda peab hüütama mehe naiseks, sest ta on mehest võetud!'

24 Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!

25 Ja nad olid mõlemad alasti, Aadam ja tema naine, ega häbenenud.

   

From Swedenborg's Works

 

Arcana Coelestia #149

Study this Passage

  
/ 10837  
  

149. In the Word also, man’s Own is signified by “bones” and indeed an Own vivified by the Lord, as in Isaiah:

Jehovah shall satisfy thy soul in droughts, and make thy bones alert, and thou shalt be like a watered garden (Isaiah 58:11).

Again:

Then shall ye see, and your heart shall rejoice, and your bones shall sprout as the blade (Isaiah 66:14).

In David:

All my bones shall say, Jehovah, who is like unto Thee? (Psalms 35:10).

This is still more evident from Ezekiel, where he speaks of bones receiving flesh, and having spirit put into them:

The hand of Jehovah set me in the midst of the valley, and it was full of bones; and He said to me, prophesy upon these bones, and say unto them, O ye dry bones, hear the word of Jehovah; thus saith the Lord Jehovih to these bones, Behold, I bring breath [spiritus] into you, and ye shall live, and I will lay sinews upon you, and will make flesh come upon you, and cover you with skin, and I will put breath [spiritus] in you, and ye shall live, and ye shall know that I am Jehovah (Ezekiel 37:1, 4-6).

[2] The Own of man, when viewed from heaven, appears like a something that is wholly bony, inanimate, and very ugly, consequently as being in itself dead, but when vivified by the Lord it looks like flesh. For man’s Own is a mere dead thing, although to him it appears as something, indeed as everything. Whatever lives in him is from the Lord’s life, and if this were withdrawn he would fall down as dead as a stone; for man is only an organ of life, and such as is the organ, such is the life’s affection. The Lord alone has what is His Own; by this Own He redeemed man, and by this Own He saves him. The Lord’s Own is Life, and from His Own, man’s Own, which in itself is dead, is made alive. The Lord’s Own is also signified by the Lord’s words in Luke:

A spirit hath not flesh and bones as ye see Me have (Luke 24:39).

It was also meant by not a bone of the paschal lamb being broken (Exodus 12:46).

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.