The Bible

 

Genesis 14

Study

   

1 Ja Sineari kuninga Amrafeli, Ellasari kuninga Arjoki, Eelami kuninga Kedorlaomeri ja Goojimi kuninga Tideali päevil sündis,

2 et nad alustasid sõda Soodoma kuninga Bera, Gomorra kuninga Birsa, Adma kuninga Sineabi, Seboimi kuninga Semeeberi ja Bela, see on Soari kuninga vastu.

3 Need kõik kogunesid Siddimi orgu, kus nüüd on Soolameri.

4 Kaksteist aastat olid nad Kedorlaomerit orjanud, aga kolmeteistkümnendal aastal nad tõstsid mässu.

5 Ja neljateistkümnendal aastal tulid Kedorlaomer ja need kuningad, kes olid koos temaga, ja lõid refalasi Astarot-Karnaimis, susiite Haamis, emiite Kirjataimi tasandikul

6 ja horiite nende mäestikus Seiris kuni Eel-Paaranini, mis on kõrbe ääres.

7 Siis nad pöördusid tagasi ja tulid Een-Mispatti, see on Kaadesisse, ja vallutasid kogu amalekkide väljade ala, samuti võitsid nad emorlasi, kes elasid Haseson-Taamaris.

8 Aga Soodoma kuningas, Gomorra kuningas, Adma kuningas, Seboimi kuningas ja Bela, see on Soari kuningas, läksid välja ja valmistusid tapluseks nende vastu Siddimi orus:

9 Eelami kuninga Kedorlaomeri, Goojimi kuninga Tideali, Sineari kuninga Amrafeli ja Ellasari kuninga Arjoki vastu - neli kuningat viie vastu.

10 Aga Siddimi org oli täis maapigi auke. Kui Soodoma ja Gomorra kuningad põgenesid, siis nad langesid neisse, kuna ülejäänud põgenesid mäestikku.

11 Ja nad võtsid kogu Soodoma ja Gomorra varanduse ja kogu nende toiduse ning läksid ära.

12 Ja ära minnes nad võtsid kaasa ka Loti, Aabrami vennapoja, ja tema varanduse; ta elas ju Soodomas.

13 Aga üks põgenik tuli ja teatas Aabramile, heebrealasele, kes elas emorlase Mamre, Eskoli ja Aaneri venna tammikus; ja need olid Aabrami liitlased.

14 Kui Aabram kuulis, et ta vennapoeg oli vangi viidud, siis ta viis välja oma kodakondsed, kes tema peres olid sündinud, arvult kolmsada kaheksateist, ja ajas vaenlasi taga kuni Daanini.

15 Ta jaotas öösel oma sulased nende vastu, lõi neid ja jälitas neid kuni Hoobani, mis on Damaskusest vasakut kätt.

16 Ja ta tõi tagasi kogu varanduse; ka Loti, oma vennapoja, ja tema varanduse ta tõi tagasi, samuti naised ja rahva.

17 Ja kui ta Kedorlaomerit ja koos temaga olevaid kuningaid löömast tagasi tuli, läks Soodoma kuningas temale vastu Saave orgu, see on Kuningaorgu.

18 Ja Melkisedek, Saalemi kuningas, tõi leiba ja veini, sest tema oli kõige kõrgema Jumala preester,

19 ja õnnistas teda ning ütles: 'Olgu õnnistatud Aabram, kõige kõrgema Jumala, taeva ja maa Looja poolt!

20 Olgu kiidetud kõige kõrgem Jumal, kes sinu vaenlased su kätte andis!' Ja Aabram andis temale kümnist kõigest.

21 Ja Soodoma kuningas ütles Aabramile: 'Anna hingelised mulle, aga varandus võta enesele!'

22 Kuid Aabram ütles Soodoma kuningale: 'Ma tõstan oma käe üles Issanda, kõige kõrgema Jumala poole, kes on taeva ja maa Looja,

23 et ma ei võta lõngaotsa ega jalatsipaelagi kõigest sellest, mis on sinu oma, et sa ei saaks öelda: Mina olen Aabrami rikkaks teinud!

24 Mul pole midagi vaja - ainult, mis poisid sõid, ja mehed, kes koos minuga käisid - Aaner, Eskol ja Mamre -, need võtku oma osa!'

   

From Swedenborg's Works

 

Arcana Coelestia #1735

Study this Passage

  
/ 10837  
  

1735. That 'blessed be God Most High' means the Lord's Internal Man is clear from what has been stated just above concerning the Internal Man. Jehovah was called 'God Most High' in the Ancient Church for the reason that 'height' represented and therefore meant what is internal, so that 'Most High' meant that which is inmost. This is why the worship of the Ancient Church was celebrated on high places, mountains, and hills. Also, that which is inmost in relation to the exterior and outermost is exactly the same as that which is the most high in relation to lower and lowest. The Most High, or Inmost, is the Celestial element of Love, or Love itself. Jehovah, or the Lord's Internal, was the Celestial element itself of Love, that is, it was Love itself, to which no other attributes are appropriate than those of pure Love and so of pure Mercy towards the whole human race, that Mercy being such that it wills to save all men, to make them eternally happy, and to impart to them all that is its Own - thus out of pure Mercy and by the mighty power of love to draw towards heaven, that is, towards Itself, all who are willing to follow. That Love itself is Jehovah. To Love alone, and to nothing else, is [the substantive verb] Am or Is truly applicable.

[2] From that Love the Being (Esse) of all life is derived, that is, Life itself is derived; for that Being is present within Love and is Love itself. And because Jehovah alone, since He alone is Love, is the Being (Esse) of life, or Life itself, every single thing has its being (esse) and its life from Him. Nor can anyone except Jehovah alone, that is, the Lord alone, be and live from himself. And because no one except the Lord alone can do so, men's seeming to themselves to live from themselves is an illusion of the senses. Angels perceive clearly that they do not live from themselves but from the Lord, since they live in the Being (Esse) of the Lord's life because they abide in His Love. Yet to them more than to all others there is granted, together with indescribable happiness, the appearance of living as if from themselves. This therefore is what is meant by living in the Lord, something that is not possible unless one lives in His Love, that is, in charity towards the neighbour.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.