The Bible

 

Genesis 12

Study

   

1 Ja Issand ütles Aabramile: 'Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan!

2 Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks!

3 Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla selle, kes sind neab, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!'

4 Ja Aabram läks, nagu Issand teda käskis, ja Lott läks koos temaga; Aabram oli seitsekümmend viis aastat vana, kui ta Haaranist lahkus.

5 Ja Aabram võttis oma naise Saarai ja oma vennapoja Loti ja kogu nende varanduse, mis nad olid soetanud, ja Haaranis hangitud hingelised, ja nad läksid teele Kaananimaa poole. Ja nad jõudsid Kaananimaale.

6 Ja Aabram käis maa läbi Sekemi püha paigani, Moore tammeni; kaananlased olid siis veel sellel maal.

7 Ja Issand ilmutas ennast Aabramile ning ütles: 'Sinu soole ma annan selle maa!' Siis ta ehitas sinna altari Issandale, kes oli ennast temale ilmutanud.

8 Sealt ta liikus edasi mäestikku Peetelist hommiku poole ja lõi oma telgi üles, nõnda et Peetel jäi õhtu ja Ai hommiku poole; ja ta ehitas sinna altari Issandale ning hüüdis appi Issanda nime.

9 Ja Aabram läks teele, rändas üha ja siirdus Lõunamaale.

10 Aga maal oli nälg. Siis Aabram läks alla Egiptusesse, et seal võõrana elada, sest maal oli suur nälg.

11 Ja kui ta minnes Egiptusele ligines, ütles ta oma naisele Saaraile: 'Vaata, ma tean, et sa oled ilusa välimusega naine.

12 Aga kui egiptlased sind näevad, ütlevad nad: 'See on tema naine!' Siis nad tapavad minu, aga sinu jätavad elama.

13 Ütle siis, et oled minu õde, et mu käsi sinu tõttu võiks hästi käia ja mu hing sinu pärast ellu jääks!'

14 Kui Aabram jõudis Egiptusesse, siis nägid egiptlased, et naine oli väga ilus.

15 Ja kui vaarao vürstid teda nägid, siis nad ülistasid teda vaaraole ja naine võeti vaarao kotta.

16 Vaarao tegi Aabramile tema pärast head: ta sai lambaid ja kitsi, veiseid ja eesleid, sulaseid ja teenijaid, emaeesleid ja kaameleid.

17 Aga Issand nuhtles vaaraod ja tema koda suurte nuhtlustega Saarai, Aabrami naise pärast.

18 Siis vaarao kutsus Aabrami ning ütles: 'Miks sa mulle seda tegid? Miks sa ei teatanud mulle, et ta on sinu naine?

19 Miks sa ütlesid: Ta on mu õde, nõnda et ma tema enesele naiseks võtsin? Aga nüüd, vaata, seal on su naine, võta tema ja mine!'

20 Ja vaarao andis tema pärast meestele käsu, et nad saadaksid minema tema ja ta naise ja kõik, mis tal oli.

   

From Swedenborg's Works

 

Arcana Coelestia #1461

Study this Passage

  
/ 10837  
  

1461. And Abram went down into Egypt to sojourn. That this signifies instruction in knowledges [cognitiones] from the Word is evident from the signification of “Egypt,” and from the signification of “sojourning.” That “Egypt” signifies the memory-knowledge of knowledges, and that “to sojourn” signifies to be instructed, will be seen presently. That in His childhood the Lord was instructed as are other men, is evident from the passages in Luke that were adduced in the explication of verse 9, in n. 1457); and also from what has been said just above concerning the external man, which cannot be reduced to correspondence and agreement with the internal except by means of knowledges. The external man is corporeal and sensuous; nor does it receive anything celestial and spiritual unless knowledges are implanted in it, as in ground; for in these celestial things can have their recipient vessels. But the knowledges must be from the Word. Knowledges from the Word are such that they are open from the Lord Himself; for the Word itself is from the Lord through heaven, and the Lord’s life is in all things of the Word, both in general and in particular, although it does not so appear in the external form. Hence it may be seen that in His childhood the Lord did not will to imbue Himself with any other knowledges than those of the Word, which was open to Him, as before said, from Jehovah Himself, His Father, with whom He was to be united and become One; and this the more, because nothing is said in the Word that does not in its inmosts have regard to Him, and that has not first come from Him; for the Human Essence was only a something that was added to His Divine Essence that was from eternity.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.