¹ Ja Deboora ning Baarak, Abinoami poeg, laulsid tol korral nõnda:

² 'Et lakad lehvisid Iisraelis, et rahvas oli võitlusvalmis, selle eest kiitke Issandat!

³ Kuulge, kuningad, pange tähele, vürstid! Mina - ma laulan Issandale, mängin Issandale, Iisraeli Jumalale!

⁴ Issand, kui sa läksid välja Seirist, kui sa astusid esile Edomi väljadelt, siis värises maa, taevadki tilkusid, jah, pilved piserdasid vett.

⁵ Mäed kõikusid Issanda ees, see Siinai Issanda, Iisraeli Jumala ees.

⁶ Samgari, Anati poja päevil, Jaeli päevil, olid teed tühjad ja rändurid käisid kaudseid teid.

⁷ Iisraelis lakkasid olemast põldurid, lakkasid, kuni tõusin mina, Deboora, tõusin kui Iisraeli ema.

⁸ Kui uusi jumalaid valiti, siis oli sõda väravais. Kas nähti kilpi või piiki Iisraeli neljakümnel tuhandel?

⁹ Minu süda kuulub Iisraeli käsuandjaile, võitlusvalmitele rahva hulgas. Kiitke Issandat!

¹⁰ Võikudel emaeeslitel ratsutajad, vaipadel istujad ja teekäijad - laulge sellest!

¹¹ Laulge hõiskehääli veeammutuspaikades, seal ülistatakse Issanda õiglust, tema põldurite õiget panust Iisraelis, siis kui Issanda rahvas läks alla väravaisse.

¹² Virgu, virgu, Deboora! Virgu, virgu, laula laulu! Tõuse, Baarak, võta tagasi oma vangid, Abinoami poeg!

¹³ Tol korral läks jääk alla vägevate juurde, Issanda rahvas tuli kangelastena alla mu juurde.

¹⁴ Efraimist need, kes olid välja juurinud Amaleki, sinu järel Benjamin koos su hõimudega. Maakirist laskusid käsuandjad ja Sebulonist valitsuskepi kandjad.

¹⁵ Debooraga koos mu vürstid Issaskaris, ja nagu Issaskar, nõnda Baarak läkitati orgu tema kannul. Ruubeni rühmadel olid suured arupidamised.

¹⁶ Miks jäid istuma sadulakorvide vahele, kuulama karjaste vilesid? Ruubeni rühmadel olid suured arupidamised.

¹⁷ Gilead jäi paigale teisele poole Jordanit, ja Daan, miks ta teenis võõrastes laevades? Aaser istus mererannas ja jäi oma valgmate juurde.

¹⁸ Sebulon on rahvas, kes osutas surmapõlgust, nõndasamuti Naftali välja kõrgete paikade peal.

¹⁹ Kuningad tulid, sõdisid, tol korral sõdisid Kaanani Kuningad, Taanakis, Megiddo vee ääres, aga hõbedat nad saagiks ei saanud.

²⁰ Taevast taplesid tähed, oma teedelt taplesid need Siisera vastu.

²¹ Kiisoni jõgi uhtus nad ära, muinasaja jõgi, Kiisoni jõgi. Astu, mu hing, väega!

²² Siis oli hobukapjade plaginat tema täkkude nelja ajades.

²³ Needke Meeros, ütleb Issanda ingel, needke tõesti ta elanikud! Sest nad ei tulnud Issandale appi, Issandale appi kangelaste hulgas.

²⁴ Õnnistatud olgu naiste hulgas Jael, keenlase Heberi naine, Õnnistatud naiste hulgas telkides!

²⁵ Teine küsis vett, tema andis piima, ulatas kalli kausiga petipiima.

²⁶ Ta sirutas käe vaia ja parema käe töömeeste vasara järele. Ta tagus Siiserat, lõhkus ta pea, purustas ja puuris läbi ta oimud.

²⁷ Jaeli jalgade juures vajus Siisera kokku, langes, jäi lamama, Jaeli jalgade juures ta vajus, langes. Kus ta vajus, seal ta langes tapetuna.

²⁸ Siisera ema vaatas aknast, kurtis läbi aknaava: Miks viibib ta vanker tulemast? Miks pole kuulda ta rakendite müra?

²⁹ Tema targemad vürstinnad vastasid talle, ka ta ise andis enesele vastuse:

³⁰ Eks nad leia, jaga saaki? Tüdruk, kaks tüdrukut mehe kohta, kirjusid kangaid saagiks Siiserale, saagiks kirjusid kangaid, kirjatud rätik, kaks rätti saagikssaadute kaeltel.

³¹ Nõnda hukkuvad kõik su vaenlased, Issand. Aga kes sind armastavad, need on otsekui päike, kui ta tõuseb oma võimuses.' Ja maal oli rahu nelikümmend aastat.

¹ Ja need on rahvad, keda Issand alles jättis, et nende läbi katsuda Iisraeli, kõiki neid, kes ei tundnud ühtegi Kaanani sõda,

² ainult selleks, et Iisraeli laste sugupõlved teaksid, et tema õpetab neid sõdima, nimelt neid, kes seda varem ei osanud:

³ viis vilistite vürsti ja kõik kaananlased, siidonlased ja hiivlased, kes elasid Liibanoni mäestikus Baal-Hermoni mäest kuni Hamati teelahkmeni.

⁴ Need jäid, et nende läbi katsuda Iisraeli, et teada saada, kas nad tahavad kuulda Issanda käske, mis ta Moosese läbi oli andnud nende vanemaile.

⁵ Iisraeli lapsed elasid siis kaananlaste, hettide, emorlaste, perislaste, hiivlaste ja jebuuslaste keskel,

⁶ võtsid nende tütreid enestele naisteks ja andsid oma tütreid nende poegadele ning teenisid nende jumalaid.

⁷ Nõnda tegid Iisraeli lapsed kurja Issanda silmis ja unustasid Issanda, oma Jumala ning teenisid baale ja aðeraid.

⁸ Siis Issanda viha süttis põlema Iisraeli vastu ja ta müüs nad Mesopotaamia kuninga Kuusan-Risataimi kätte; ja Iisraeli lapsed orjasid Kuusan-Risataimi kaheksa aastat.

⁹ Aga Iisraeli lapsed kisendasid Issanda poole ja Issand tõstis Iisraeli lastele päästja, kes nad päästis - Otnieli, Kaalebi noorema venna Kenase poja.

¹⁰ Issanda Vaim tuli tema peale ja ta mõistis Iisraelile kohut; ta läks sõtta ja Issand andis tema kätte Mesopotaamia kuninga Kuusan-Risataimi ja ta käsi sai võimuse Kuusan-Risataimi üle.

¹¹ Ja maal oli rahu nelikümmend aastat; siis suri Otniel, Kenase poeg.

¹² Aga Iisraeli lapsed tegid jälle, mis kuri oli Issanda silmis, ja Issand julgustas Moabi kuningat Eglonit Iisraeli vastu, sellepärast et nad olid teinud kurja Issanda silmis.

¹³ Ja tema kogus enese juurde ammonlased ja amalekid ja läks ning lõi Iisraeli, ja nad vallutasid Palmidelinna.

¹⁴ Ja Iisraeli lapsed orjasid Moabi kuningat Eglonit kaheksateist aastat.

¹⁵ Siis Iisraeli lapsed kisendasid Issanda poole ja Issand tõstis neile päästjaks Eehudi, Geera poja, benjaminlase, vasakukäelise mehe. Kui Iisraeli lapsed saatsid temaga anni Moabi kuningale Eglonile,

¹⁶ siis Eehud valmistas enesele kaheteralise mõõga, küünar pika, ja pani selle vööle riiete alla oma paremale puusale.

¹⁷ Ja ta viis anni Eglonile, Moabi kuningale; ja Eglon oli väga paks mees.

¹⁸ Kui and oli tervenisti üle antud, siis ta saatis ära inimesed, kes andi olid kandnud,

¹⁹ ja ta ise pöördus tagasi Gilgalis olevate jumalakujude juurest ning ütles: 'Kuningas, mul on sulle saladus rääkida.' Ja Eglon vastas: 'Tasa!' Siis läksid kõik, kes ta juures seisid, tema juurest ära.

²⁰ Eehud tuli ta juurde, kui ta istus vilus ülakambris, mis tal omaette oli, ja Eehud ütles: 'Mul on sinu jaoks Jumala sõna!' Ta tõusis üles oma istmelt,

²¹ aga Eehud sirutas oma vasaku käe, võttis mõõga oma paremalt puusalt ja torkas temale kõhtu,

²² nõnda et pidegi läks tera järel sisse ja rasv embas tera, sest ta ei tõmmanud mõõka tema kõhust välja; seejärel väljus ta peidikust.

²³ Eehud läks eesruumi ja sulges ning riivistas enese järel ülakambri uksed.

²⁴ Ja kui ta oli väljunud, siis tulid sisse kuninga sulased ja vaatasid, ja ennäe, ülakambri uksed olid suletud. Nad ütlesid: 'Küllap ta toimetab vilus kambris oma asju.'

²⁵ Ja nad ootasid, kuni neil hakkas häbi, aga vaata, keegi ei avanud ülakambri uksi. Siis tõid nad võtme ja avasid, ja vaata, nende isand lamas surnuna maas.

²⁶ Eehud oli aga põgenenud, seni kui nad kõhklesid; ta oli möödunud jumalakujudest ja pääsenud Seirasse.

²⁷ Ja kui ta sinna jõudis, siis ta puhus sarve Efraimi mäestikus ja Iisraeli lapsed läksid koos temaga mäestikust alla, tema nende ees.

²⁸ Ja ta ütles neile: 'Järgnege mulle, sest Issand annab teie vaenlased moabid teie kätte!' Ja nad läksid tema järel alla ning vallutasid Jordani koolmed, mis olid Moabi poole, ega lasknud üle mitte kedagi.

²⁹ Tol korral lõid nad moabe maha ligi kümme tuhat meest, kõik tublid ja tugevad mehed, ja ainsatki ei pääsenud.

³⁰ Nõnda alistati Moab sel päeval Iisraeli käe alla ja maal oli rahu kaheksakümmend aastat.

³¹ Ja tema järel tuli Samgar, Anati poeg, ja see lõi härjaastlaga vilistitest maha kuussada meest; temagi päästis Iisraeli.