¹ Ja need kaks inglit jõudsid õhtul Soodomasse. Lott istus parajasti Soodoma väravas. Kui Lott neid nägi, siis ta tõusis neile vastu, kummardas silmili maha

² ja ütles: 'Ennäe mu isandaid! Astuge ometi oma sulase kotta, jääge öömajale ja peske oma jalad! Hommikul võite vara üles tõusta ja oma teekonda jätkata!' Kuid nad vastasid: 'Ei, me jääme ööseks välja.'

³ Aga ta käis neile väga peale. Siis nad põikasid tema juurde ning tulid ta kotta. Ja ta valmistas neile pidusöögi, küpsetas hapnemata leibu ja nad sõid.

⁴ Nad ei olnud veel magama heitnud, kui linna mehed, Soodoma mehed, niihästi noored kui vanad, kogu rahvas viimseni, ümbritsesid koja

⁵ ja hüüdsid Lotti ning ütlesid temale: 'Kus on mehed, kes öösel tulid sinu juurde? Too nad välja meie kätte, et saaksime neid katsuda!'

⁶ Siis Lott läks välja nende juurde ukse ette, sulges ukse enese järel

⁷ ja ütles: 'Mu vennad, ärge ometi tehke kurja!

⁸ Vaadake, mul on kaks tütart, kes mehest veel midagi ei tea. Ma toon need välja teie kätte ja talitage nendega, nagu teie silmis hea on. Neile meestele ärge tehke midagi, sest nad on tulnud varjule minu katuse alla!'

⁹ Kuid nad vastasid: 'Käi minema!' Ja nad ütlesid: 'Ise on tulnud võõrana elama, aga tahab olla kohtumõistjaks! Nüüd me kohtleme sind halvemini kui neid!' Ja nad kippusid väga mehe, Loti kallale ning asusid ust maha murdma.

¹⁰ Siis mehed sirutasid käed välja, tõmbasid Loti enese juurde kotta ja sulgesid ukse.

¹¹ Aga mehi, kes koja ukse taga olid, lõid nad pimestusega, niihästi väikesi kui suuri, nõnda et need väsisid ust otsimast.

¹² Ja mehed ütlesid Lotile: 'Kes sul veel siin on, väimees ja pojad ja tütred ja kõik, kes sul linnas on, vii siit paigast ära,

¹³ sest me hävitame selle paiga, kuna hädakisa nende pärast on Issanda ees suur; ja Issand on meid läkitanud seda hävitama!'

¹⁴ Siis Lott läks välja ja kõneles oma väimeestega, kes pidid võtma ta tütred, ning ütles: 'Tõuske, minge siit paigast ära, sest Issand hävitab selle linna!' Aga oma väimeeste meelest heitis ta nalja.

¹⁵ Ja kui hakkas koitma, kiirustasid inglid Lotti, öeldes: 'Tõuse, võta oma naine ja kaks tütart, kes siin on, et sa ei hukkuks linna süü pärast!'

¹⁶ Ja kui ta veel kõhkles, siis haarasid mehed kinni ta käest, ja ta naise käest ja ta mõlema tütre käest, sest Issand tahtis teda säästa; ja nad viisid ta ära ning jätsid väljapoole linna.

¹⁷ Ja neid välja viies nad ütlesid: 'Päästa oma hing! Ära vaata selja taha ja ära peatu mitte kuskil ümbruskonnas! Põgene mäestikku, et sa ei hukkuks!'

¹⁸ Ja Lott vastas neile: 'Muidugi mitte, mu isand!

¹⁹ Vaata, su sulane on küll sinu silmis armu leidnud ja suur on su heldus, mida sa oled mulle osutanud, jättes mu hinge elama. Aga ma ei suuda põgeneda mäestikku, et õnnetus mind ei tabaks ja ma ei sureks.

²⁰ Vaata, see linn taamal on nii ligidal, et sinna võiks põgeneda, ja on pisitilluke. Kui ma ometi sinna pääseksin - eks ole, see on ju pisitilluke? -, siis võiks mu hing jääda elama!'

²¹ Ja ta vastas temale: 'Vaata, ma võtan sind kuulda ka selles asjas ega paiska segi linna, millest sa räägid.

²² Tõtta, põgene sinna, sest ma ei või midagi teha enne, kui sa sinna oled jõudnud!' Seepärast pandi sellele linnale nimeks Soar.

²³ Päike oli just tõusnud maa kohale, kui Lott jõudis Soari.

²⁴ Ja Issand laskis sadada Soodoma ja Gomorra peale väävlit ja tuld Issanda juurest taevast

²⁵ ning hävitas need linnad ja kogu ümbruskonna, kõik linnade elanikud ja maa taimestiku.

²⁶ Aga Loti naine, kes ta järel käis, vaatas tagasi ja muutus soolasambaks.

²⁷ Ja Aabraham läks hommikul vara paika, kus ta Issanda ees oli seisnud,

²⁸ heitis pilgu alla Soodoma ja Gomorra poole ja kogu ümbruskonna maapinnale, vaatas, ja ennäe, maast tõusis suits otsekui sulatusahju suits.

²⁹ Kui Jumal oli segi paisanud ümbruskonna linnad, mõtles Jumal Aabrahamile ja saatis Loti ära selle hävituse keskelt, millega ta segi paiskas need linnad, kus Lott oli elanud.

³⁰ Ja Lott läks Soarist üles ning elas mäestikus koos oma kahe tütrega, sest ta kartis elada Soaris; ta elas ühes koopas, tema ise ja ta mõlemad tütred.

³¹ Kord ütles vanem nooremale: 'Meie isa on vana ja maal pole ühtegi meest, kes tuleks Meie juurde kogu maailma kombe järgi.

³² Tule, joodame oma isa veiniga ja magame temaga, et saaksime oma isalt järeltulija!'

³³ Ja nad jootsid oma isa sel ööl veiniga ja vanem läks ning magas oma isaga; see ei märganudki, millal too maha heitis või üles tõusis.

³⁴ Ja järgmisel päeval ütles vanem nooremale: 'Vaata, ma magasin eile oma isaga. Joodame ka sel ööl teda veiniga, siis mine maga sina temaga, et saaksime oma isalt järeltulija!'

³⁵ Ja nad jootsid ka sel ööl oma isa veiniga ja noorem läks ning magas temaga; see ei märganudki, millal too maha heitis või üles tõusis.

³⁶ Ja Loti mõlemad tütred jäid oma isast lapseootele.

³⁷ Ja vanem sünnitas poja ning pani temale nimeks Moab; see on moabide isa tänapäevani.

³⁸ Ja noorem sünnitas ka poja ning pani temale nimeks Ben-Ammi; see on ammonlaste isa tänapäevani.

¹ Ja neil päevil, kui Iisraelis ei olnud kuningat, elas keegi leviit võõrana Efraimi mäestikus kõrvalises kohas ja võttis enesele liignaise Petlemmast Juudamaalt.

² Aga tema liignaine vihastas ta peale ja läks tema juurest ära oma isakotta Petlemma Juudamaale ning oli seal neli kuud.

³ Siis ta mees võttis kätte ja läks temale järele, et rääkida temale südamesse ja tuua ta tagasi; mehega koos oli ta teener ja eeslipaar. Naine viis tema oma isakotta ja kui nooriku isa teda nägi, siis tuli ta rõõmsasti temale vastu.

⁴ Ja tema äi, nooriku isa, pidas teda kinni, nõnda et ta jäi tema juurde kolmeks päevaks; nad sõid ja jõid ning ööbisid seal.

⁵ Neljandal päeval tõusid nad hommikul vara teeleminekuks, aga nooriku isa ütles oma väimehele: 'Toeta oma südant leivapalukesega, pärast seda võite siis minna!'

⁶ Ja nad istusid ning sõid ja jõid üheskoos; siis ütles nooriku isa mehele: 'Ole ometi nõus ja jää ööseks, ja su süda olgu rõõmus!'

⁷ Aga mees tõusis minekule; siis ta äi käis temale väga peale ja ta pöördus ümber ning jäi ööseks sinna.

⁸ Ja ta tõusis viienda päeva hommikul vara teeleminekuks, aga nooriku isa ütles temale: 'Toeta oma südant ja viibige kuni päevaloodeni!' Ja nad sõid kahekesi.

⁹ Siis tõusis mees minekule, tema ja ta liignaine ja ta teener, aga tema äi, nooriku isa, ütles talle: 'Vaata ometi, päev kaldub õhtusse! Jääge ööseks, näe, päev on ju lõppemas! Jää ööseks siia ja su süda olgu rõõmus! Aga homme tõuske vara teeleminekuks, et sa jõuaksid oma telki!'

¹⁰ Aga mees ei tahtnud jääda ööseks, vaid tõusis ja läks ning jõudis Jebuusi, see on Jeruusalemma kohale; temal oli kaasas saduldatud eeslipaar, samuti oli ta liignaine koos temaga.

¹¹ Kui nad olid Jebuusi juures, oli päike juba väga madalal ja teener ütles oma isandale: 'Tule nüüd, põikame sellesse jebuuslaste linna ja jääme sinna ööseks!'

¹² Aga ta isand ütles temale: 'Me ei pöördu mitte võõraste linna, kes pole Iisraeli laste hulgast, vaid läheme edasi Gibeasse!'

¹³ Ja ta ütles oma teenrile: 'Tule, et jõuaksime ühte neist paikadest ja saaksime ööbida Gibeas või Raamas!'

¹⁴ Siis nad läksid sealt mööda ja käisid edasi ning päike loojus, kui nad olid Benjaminile kuuluva Gibea ligidal.

¹⁵ Ja nad põikasid sinna, et minna Gibeasse öömajale; ta tuli ja jäi linna turule, sest ei olnud kedagi, kes oleks neid võtnud oma kotta öömajale.

¹⁶ Aga vaata, õhtul tuli üks vana mees väljalt töölt; see mees oli Efraimi mäestikust ja elas võõrana Gibeas; selle paiga mehed olid aga benjaminlased.

¹⁷ Ja tõstes oma silmad üles ning nähes teekäijat meest linna turul, ütles vana mees: 'Kuhu sa lähed ja kust sa tuled?'

¹⁸ Ja ta vastas temale: 'Me oleme teel Petlemmast Juudamaalt Efraimi mäestiku ääremaile, sest ma olen sealt; ma käisin Petlemmas Juudamaal ja olen minemas Issanda koja poole; aga keegi ei võta mind oma kotta.

¹⁹ Meie eeslite jaoks on niihästi õlgi kui toitu, nõndasamuti on mul ka leiba ja veini; su teenijal ja poisil, kes on koos su sulasega, ei puudu midagi.'

²⁰ Siis ütles vana mees: 'Rahu olgu sulle! Igatahes on mul olemas kõik, mis sul on vaja, ära ainult jää ööseks turule!'

²¹ Ja ta viis tema oma kotta ning segas eeslitele toitu; ja nad pesid oma jalgu ning sõid ja jõid.

²² Aga kui nende südamed olid rõõmsad, vaata, siis piirasid linna mehed, kõlvatud mehed, koja ümber, tagusid ukse pihta ja rääkisid vanale mehele, koja omanikule, öeldes: 'Too välja see mees, kes tuli su kotta, ja me pruugime teda!'

²³ Siis läks mees, koja omanik, välja nende juurde ja ütles neile: 'Ei, mu vennad, ärge tehke kurja, sellepärast et see mees tuli mu kotta! Ärge tehke niisugust jäledust!

²⁴ Vaata, siin on mu neitsilik tütar ja selle mehe liignaine! Ma toon nemad välja, magatage neid ja talitage nendega, nagu teie silmis hea on! Aga selle mehega ärge tehke seda jäledust!'

²⁵ Ent mehed ei tahtnud teda kuulata; siis haaras mees oma liignaise ja viis ta õue nende juurde; nad ühtisid naisega ja tarvitasid tema kallal vägivalda kogu öö kuni hommikuni, ja lasksid tal minna, kui hakkas koitma.

²⁶ Ja naine tuli hommiku koites ning langes selle mehe koja ukse ette, kus ta isand oli, jäädes sinna, kuni läks valgeks.

²⁷ Kui tema isand hommikul tõusis ja avas koja uksed ja tuli välja, et minna oma teekonnale, vaata, siis lamas naine, tema liignaine, koja ukse ees ja ta käed olid läve peal.

²⁸ Ta ütles naisele: 'Tõuse ja lähme!' Aga too ei vastanud. Siis tõstis mees ta eesli selga, võttis kätte ja läks koju.

²⁹ Ja kui ta jõudis oma kotta, siis võttis ta noa, haaras oma liignaise ja lõikas tema luid-liikmeid mööda kaheteistkümneks tükiks ning läkitas need Iisraeli kõigisse paigusse.

³⁰ Ja igaüks, kes seda nägi, ütles: 'Midagi niisugust ei ole sündinud ega nähtud alates sellest ajast, kui Iisraeli lapsed tulid Egiptusemaalt, kuni tänapäevani. Mõelge sellele, pidage nõu ja kõnelge!'