Die Bibel

 

Genesis 4

Lernen

   

1 Ja Aadam sai ühte oma naise Eevaga, kes jäi lapseootele ja tõi Kaini ilmale ning ütles: 'Ma olen Issanda abiga mehe ilmale toonud.'

2 Ja tema sünnitas taas: ta venna Aabeli. Ja Aabel oli lambakarjane, Kain aga oli põllumees.

3 Ja mõne aja pärast juhtus, et Kain tõi Issandale roaohvri maaviljast,

4 ja ka Aabel tõi oma lammaste esimesest soost ning nende rasvast, ja Issand vaatas Aabeli ja tema roaohvri peale,

5 aga Kaini ja tema roaohvri peale ta ei vaadanud. Siis Kain vihastus väga ja lõi pilgu maha.

6 Ja Issand küsis Kainilt: 'Mispärast sa vihastud? Ja mispärast sa pilgu maha lööd?

7 Eks ole: kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind. Kuid sina pead tema üle valitsema!'

8 Ja Kain ütles oma vennale Aabelile: 'Lähme väljale!' Ja kui nad väljal olid, tungis Kain oma venna Aabeli kallale ja tappis tema.

9 Aga Issand küsis Kainilt: 'Kus on su vend Aabel?' Ja tema vastas: 'Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?'

10 Ja tema ütles: 'Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole!

11 Aga nüüd ole sa neetud siit maa pealt, mis oma suu on avanud, su venna verd sinu käest vastu võttes!

12 Kui sa harid maad, siis see ei anna sulle enam oma rammu. Sa pead maa peal olema hulkur ja põgenik!'

13 Ja Kain ütles Issandale: 'Mu karistus on suurem, kui ma suudan kanda!

14 Vaata, sa oled mind täna ära ajanud siit maalt ja ma pean varjule minema su palge eest ning maa peal olema hulkur ja põgenik. Ja igaüks, kes mind leiab, tapab mu.'

15 Ja Issand ütles temale: 'Ei, sugugi mitte, vaid igaühele, kes Kaini tapab, peab seitsmekordselt kätte makstama!' Ja Issand pani Kainile märgi, et leidja teda maha ei lööks.

16 Ja Kain läks ära Issanda palge eest ning elas Noodimaal, hommiku pool Eedenit.

17 Ja Kain sai ühte oma naisega, kes jäi lapseootele ja tõi ilmale Hanoki; ja ta ehitas ühe linna ning nimetas selle linna oma poja Hanoki nime järgi.

18 Ja Hanokile sündis Iirad, Iiradile sündis Mehuujael, Mehuujaelile sündis Metuusael, Metuusaelile sündis Lemek.

19 Ja Lemek võttis enesele kaks naist: ühe nimi oli Aada ja teise nimi oli Silla.

20 Ja Aada tõi ilmale Jaabali, kes sai nende isaks, kes elasid telkides ja kasvatasid karja.

21 Ja tema venna nimi oli Juubal, kes sai kõigi kandlelööjate ja vilepuhujate isaks.

22 Ja Silla tõi ilmale Tuubal-Kaini, kes õpetas sepist taguma kõiki, kes tegid vask- ja raudsepa tööd; ja Tuubal-Kaini õde oli Naama.

23 Ja Lemek ütles oma naistele: 'Aada ja Silla, kuulge mu häält, te Lemeki naised, pange tähele mu kõnet! Jah, haava pärast ma tapan mehe ja verme pärast nooruki!

24 Kui Kaini pärast makstakse kätte seitse korda, siis Lemeki pärast seitsekümmend seitse korda!'

25 Ja Aadam sai taas ühte oma naisega, kes tõi ilmale poja ja pani temale nimeks Sett, öeldes: 'Jumal andis mulle teise järeltulija Aabeli asemele, kuna Kain ta tappis.'

26 Ja Setile sündis ka poeg, ja ta pani temale nimeks Enos. Sel ajal hakati Issanda nime appi hüüdma.

   

Aus Swedenborgs Werken

 

Arcana Coelestia #337

studieren Sie diesen Abschnitt

  
/ 10837  
  

337. THE INTERNAL SENSE

As this chapter treats of the degeneration of the Most Ancient Church, or the falsification of its doctrine, and consequently of its heresies and sects, under the names of Cain and his descendants, it is to be observed that there is no possibility of understanding how doctrine was falsified, or what was the nature of the heresies and sects of that church, unless the nature of the true church be rightly understood. Enough has been said above concerning the Most Ancient Church, showing that it was a celestial man, and that it acknowledged no other faith than that which was of love to the Lord and toward the neighbor. Through this love they had faith from the Lord, or a perception of all the things that belonged to faith, and for this reason they were unwilling to mention faith, lest it should be separated from love, as was shown above n. 200, 203).

[2] Such is the celestial man, and such he is described by representatives in David, where the Lord is spoken of as the king, and the celestial man as the king’s son:

Give the king Thy judgments, and Thy righteousness to the king’s son. The mountains shall bring peace to the people, and the hills in righteousness. They shall fear Thee with the sun, and toward the faces of the moon, generation of generations. In his days shall the righteous flourish, and abundance of peace, until there be no moon (Psalms 72:1, 3, 5, 7).

By the “sun” is signified love; by the “moon” faith; by “mountains” and “hills” the Most Ancient Church; by “generation of generations” the churches after the flood; “until there be no moon” is said because faith shall be love. (See also what is said in Isaiah 30:26.)

[3] Such was the Most Ancient Church, and such was its doctrine. But the case is far different at this day, for now faith takes precedence over charity, but still through faith charity is given by the Lord, and then charity becomes the principal. It follows from this that in the most ancient time doctrine was falsified when they made confession of faith, and thus separated it from love. Those who falsified doctrine in this way, or separated faith from love, or made confession of faith alone, were then called “Cain;” and such a thing was then regarded as an enormity.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.