Die Bibel

 

Genesis 33

Lernen

   

1 Kui Jaakob oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tuli Eesav ja koos temaga nelisada meest. Ta jaotas nüüd lapsed Lea ja Raaheli ja mõlema teenija vahel,

2 seadis teenijad ja nende lapsed ette, Lea ja tema lapsed nende järele, Raaheli ja Joosepi viimaseiks.

3 Ta ise aga läks nende eel ja kummardas seitse korda maani, kuni ta jõudis oma venna juurde.

4 Aga Eesav jooksis temale vastu ja süleles teda, langes temale kaela ja suudles teda; ja nad nutsid.

5 Siis ta tõstis oma silmad üles ja nägi naisi ja lapsi, ja ta küsis: 'Kes need sul on?' Ja tema vastas: 'Need on lapsed, keda Jumal su sulasele armulikult on andnud.'

6 Ka teenijad astusid ligi, nemad ise ja nende lapsed, ja nad kummardasid.

7 Siis astus ligi ka Lea koos oma lastega ja nad kummardasid; lõppeks astusid ligi Joosep ja Raahel ja kummardasid.

8 Siis ta küsis: 'Mida sa kavatsed kogu selle leeriga, keda ma kohtasin?' Ja tema vastas: 'Oma isanda silmis armu leida!'

9 Aga Eesav ütles: 'Mul eneselgi on küllalt, mu vend. Jäägu sulle, mis sul on!'

10 Kuid Jaakob vastas: 'Sugugi mitte! Kui ma nüüd su silmis olen armu leidnud, siis võta mu kingitus minult vastu! Sest ma olen ju tohtinud näha su palet, otsekui näeks Jumala palet, ja sa oled olnud mu vastu lahke.

11 Võta nüüd minu tervituskink, mis sulle toodi, sest Jumal on olnud mu vastu armuline ja mul on kõike küllalt!' Ja ta käis temale peale, kuni ta võttis.

12 Siis ütles Eesav: 'Hakkame liikuma ja lähme, ja mina käin sinuga rinnu.'

13 Aga Jaakob vastas temale: 'Mu isand näeb ju, et lapsed on väetid ja minu hooleks on imetajad lambad ja lehmad; kui neid liiga kiiresti aetakse ühegi päeva, siis sureb kogu kari.

14 Mingu aga mu isand oma sulase eel ja mina liigun pikkamisi oma ees käiva karja kannul ja laste kannul, kuni ma jõuan oma isanda juurde Seiri.'

15 Eesav ütles: 'Ma jätan siis sinu juurde osa rahvast, kes koos minuga on.' Aga tema vastas: 'Mispärast nõnda? Kui ma ainult oma isanda silmis armu leiaksin!'

16 Ja Eesav läks selsamal päeval oma teed tagasi Seiri.

17 Aga Jaakob liikus Sukkotti, ehitas enesele koja ja tegi oma karjadele lehtkatused; seepärast pandi sellele paigale nimeks Sukkot.

18 Ja Jaakob jõudis Mesopotaamiast tulles õnnelikult Sekemi linna, mis on Kaananimaal, ja lõi linna ees leeri üles.

19 Ta ostis selle väljaosa, kuhu ta oma telgi oli üles löönud, Sekemi isa Hamori lastelt saja rahatüki eest.

20 Ja ta püstitas sinna altari ning pani sellele nimeks 'Jumal, Iisraeli Jumal'.

   

Aus Swedenborgs Werken

 

Arcana Coelestia #4373

studieren Sie diesen Abschnitt

  
/ 10837  
  

4373. And he urged him, and he took it. That this signifies that from the good of truth this affection was instilled by means of affection inspired by Divine good, may be seen from all that has been thus far unfolded (from n. 4364). The affection itself of truth inspired in the good by the Divine good is attested by his urging him (see above, n. 4366). As further regards the affection of truth which is treated of in these verses, be it known that this appears to be from truth, and thus in truth, and yet it is not from truth, but from good; for truth has nothing of life in it except that which is from good. Its appearing as if it were from truth, is comparatively circumstanced as is the life that is in the body, and yet is not of the body, but of the soul. Nor is it of the soul, but through the soul from the first of life (that is, from the Lord), although it appears as if it were of the body. It is also circumstanced as is an image in a mirror, which appears in the mirror, when yet it is of the inflowing form.

[2] To those who keep the mind in the mere historicals, it does not indeed appear that the internal sense of these and the foregoing words is of such a nature, for they think of Esau and Jacob, and of the gift that was sent forward; not knowing that by Esau is represented Divine good in the natural, and by Jacob the truth which is to be conjoined with the Divine good there; and that by their friendly conference is here signified affection inspired into truth by good. And yet when these things are being read by man the angels understand these historicals in no other way; for the angels have no other idea than a spiritual one, and with them the historical sense is turned into this idea. In this way do angelic thoughts correspond with human thoughts. It is such perpetual correspondences that make the Word holy and Divine; for thus by ascent the literal sense becomes spiritual, and this even to the Lord, where it is Divine. This is inspiration.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.