Die Bibel

 

Genesis 30

Lernen

   

1 Kui Raahel nägi, et ta ei toonud Jaakobile lapsi ilmale, siis Raahel kadestas oma õde ja ütles Jaakobile: 'Muretse mulle lapsi, muidu ma suren!'

2 Aga Jaakobi viha süttis põlema Raaheli vastu ja ta küsis: 'Kas mina olen Jumala asemik, kes sulle ihuvilja keelab?'

3 Ja Raahel vastas: 'Vaata, seal on mu orjatar Billa. Heida tema juurde, et ta sünnitaks lapsi mu põlvede peale ja minagi saaksin nõnda temalt järglasi!'

4 Ja ta andis temale naiseks oma teenija Billa ning Jaakob heitis selle juurde.

5 Ja Billa jäi lapseootele ning tõi Jaakobile poja ilmale.

6 Siis ütles Raahel: 'Jumal tegi mulle õigust. Ta kuulis ka mu häält ja andis mulle poja.' Seepärast ta pani temale nimeks Daan.

7 Ja Billa, Raaheli teenija, jäi taas lapseootele ning tõi Jaakobile teise poja ilmale.

8 Siis ütles Raahel: 'Ma olen oma õega võidelnud Jumala võitlust ja olen võitnud.' Ja ta pani temale nimeks Naftali.

9 Kui Lea nägi, et ta oli lakanud sünnitamast, siis ta võttis oma teenija Silpa ja andis selle Jaakobile naiseks.

10 Ja Silpa, Lea teenija, tõi Jaakobile poja ilmale

11 ning Lea ütles: 'Õnneks!' Ja ta pani temale nimeks Gaad.

12 Ja Silpa, Lea teenija, tõi Jaakobile teise poja ilmale

13 ning Lea ütles: 'Ma olen õnnelik. Tõesti, naised kiidavad mind õnnelikuks.' Ja ta pani temale nimeks Aaser.

14 Kord läks Ruuben nisulõikuse ajal ja leidis väljalt lemmemarju ja tõi neid oma emale Leale. Ja Raahel ütles Leale: 'Anna ka minule oma poja lemmemarju!'

15 Aga ta vastas temale: 'Kas on veel vähe, et sa võtsid mu mehe? Nüüd tahad sa ka mu poja lemmemarjad ära võtta!' Siis ütles Raahel: 'Vastutasuks magagu ta täna öösel sinu juures su poja lemmemarjade eest!'

16 Kui Jaakob tuli õhtul väljalt, siis läks Lea temale vastu ja ütles: 'Sa pead minu juurde heitma, sest ma olen sind tinginud tasu eest, oma poja lemmemarjade eest!' Ja tema magas sel ööl ta juures.

17 Ja Jumal kuulis Lead, ja Lea jäi lapseootele ja tõi Jaakobile viienda poja ilmale.

18 Ja Lea ütles: 'Jumal tasus mulle, et ma andsin oma teenija oma mehele.' Ja ta pani temale nimeks Issaskar.

19 Ja Lea jäi taas lapseootele ja tõi Jaakobile kuuenda poja ilmale.

20 Ja Lea ütles: 'Jumal valmistas mulle ilusa kingituse. Nüüd mu mees hakkab mind sallima, sest ma olen temale kuus poega ilmale toonud!' Ja ta pani temale nimeks Sebulon.

21 Ja pärastpoole ta tõi tütre ilmale ning pani temale nimeks Diina.

22 Aga Jumal mõtles Raahelile, ja Jumal kuulis teda ning avas tema üsa.

23 Ja ta jäi lapseootele ja tõi poja ilmale ning ütles: 'Jumal võttis ära mu teotuse!'

24 Ja ta pani temale nimeks Joosep, öeldes: 'Annaks Issand mulle lisaks veel teisegi poja!'

25 Ja kui Raahel oli Joosepi ilmale toonud, siis Jaakob ütles Laabanile: 'Lase mind, et saaksin minna koju ja oma kodumaale!

26 Anna mu naised ja lapsed, kelle pärast ma sind olen teeninud, ja ma lähen, sest sa tead ju ise, kuidas ma sind olen teeninud!'

27 Ja Laaban vastas temale: 'Kui ma nüüd sinu silmis armu leiaksin! Märgid näitavad mulle, et Issand on mind sinu pärast õnnistanud.'

28 Ja ta ütles: 'Nimeta mulle oma palk ja ma annan selle!'

29 Siis ta vastas temale: 'Sina tead ise, kuidas ma sind olen teeninud ja mis on saanud su karjast minu juures.

30 Sest pisut oli seda, mis sul oli enne mind. See on aga ohtrasti kasvanud ja Issand on sind õnnistanud minu sammude läbi. Millal ma siis nüüd saan hoolitseda ka oma pere eest?'

31 Siis ta küsis: 'Mis ma sulle pean andma?' Ja Jaakob vastas: 'Ära anna mulle midagi. Kui sa lubad mulle seda, siis ma karjatan ja hoian veelgi su lambaid ja kitsi:

32 ma käisin täna läbi kõik su lamba- ja kitsekarjad, lahutades kõik tähnilised ja kirjud uted ja kõik mustad uted su tallede seast, samuti kirjud ja tähnilised kitsede hulgast. Need olgu mulle palgaks

33 ja mu õigus kostku minu eest tulevikus, kui sa tuled mu palka vaatama: kõik, kes ei ole tähnilised ja kirjud kitsede hulgas ja mustad tallede seas, loetagu minu poolt varastatuiks!'

34 Ja Laaban vastas: 'Hästi, sündigu tõesti su sõna järgi!'

35 Ja ta lahutas selsamal päeval vöödilised ja kirjud sikud ja kõik tähnilised ja kirjud kitsed, kellel oli valget küljes, ja kõik mustad tallede seas, andis need oma poegade hooleks

36 ning jättis kolme päeva tee enese ja Jaakobi vahele; Jaakob aga jäi karjatama Laabani ülejäänud lambaid ja kitsi.

37 Ja Jaakob võttis enesele papli-, mandli- ja plataanipuu tooreid keppe ja kooris neile valged vöödid, paljastades keppide valge puu.

38 Siis ta pani kooritud kepid lammaste ja kitsede ette rennidesse ja veekünadesse, kuhu loomad tulid jooma; ja joomas olles nad paaritusid.

39 Ja kui lambad ja kitsed keppide juures paaritusid, siis nad sünnitasid tallesid: vöödilisi, tähnilisi ja kirjusid.

40 Ja Jaakob eraldas noored jäärad: ta pööras isaloomade pead vöödiliste poole ja kõigi mustade poole Laabani karja hulgas. Nõnda tegi ta enesele eraldi karjad ega pannud neid Laabani lammaste ja kitsede sekka.

41 Ja iga kord, kui tugevamad loomad paaritusid, pani Jaakob kepid künadesse nende silme ette, et nad paarituksid keppide juures.

42 Aga kui loomad olid nõrgemad, siis ta ei pannud. Nõnda said nõrgad Laabanile ja tugevamad Jaakobile.

43 Ja mees kosus väga ja tal oli palju lambaid ja kitsi, teenijaid ja sulaseid, kaameleid ja eesleid.

   

Aus Swedenborgs Werken

 

Arcana Coelestia #3942

studieren Sie diesen Abschnitt

  
/ 10837  
  

3942. And found dudaim in the field. That this signifies the things of conjugial love in the truth and good of charity and love, is evident from the signification of “dudaim” as being the things that belong to conjugial love (concerning which in what follows); and from the signification of the “field,” as being the church, and consequently the truth of faith and good of charity, because these make the church (n. 368, 2971, 3196, 3310, 3500, 3508, 3766). What the “dudaim” were, the translators do not know. They suppose them to have been fruits or flowers, to which they give names according to their several opinions. But of what kind they were it does not concern us to know, but merely the fact that among the ancients who were of the church, all fruits and flowers were significative; for they knew that universal nature is a theater representative of the Lord’s kingdom (n. 3483); and that all the things in its three kingdoms are representative; and that each thing represents some specific thing in the spiritual world, and therefore also each fruit and flower. That by the “dudaim” there is signified the conjugial of good and truth, may be seen from the series of things here in the internal sense; as well as from the derivation of that word in the original language; for it is derived from the word dudaim, which means loves and conjunction by means of them. That “dudaim” comes from this, and that it signifies that which is conjugial is evident from the following words:

In the morning we will arise to the vineyards; we will see whether the vine hath blossomed and hath put forth the grape, whether the pomegranates have put forth flowers; there I will give thee my loves [dudim]; the dudaim have given forth a scent (Song of Solomon 7:12-13).

All this shows what is signified by the “dudaim.”

[2] As regards the book in which this passage is found, and which is called “The Song of Solomon,” it is not among those called “Moses and the Prophets,” because it has not the internal sense; but it was written in the ancient style, and is full of significatives collected from the books of the Ancient Church, and of many things which in the Ancient Church signified celestial and spiritual love, and especially conjugial love. That this is the nature of that book is also evident from the fact that in its literal sense are many things not decorous, which is not the case with the books called “Moses and the Prophets;” but as within it there have been collected together such things as are significative of celestial and of conjugial love, it appears as if it possessed a certain mystic meaning.

[3] From this signification of the “dudaim” we can now see that by “Reuben found them in the field” there is signified the conjugial that is in the truth and good of love and charity; that is to say, that which can be conjoined. For in the spiritual sense the conjugial principle is nothing else than that truth which can be conjoined with good, and that good which can be conjoined with truth. From this also comes all conjugial love (n. 2728, 2729, 3132); and therefore genuine conjugial love is not possible except with those who are in good and truth, and thus are together in the heavenly marriage.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.