Die Bibel

 

Genesis 3

Lernen

   

1 Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: 'Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?'

2 Ja naine vastas maole: 'Me sööme küll rohuaia puude vilja,

3 aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!'

4 Ja madu ütles naisele: 'Te ei sure, kindlasti mitte,

5 aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.'

6 Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ka oma mehele, ja tema sõi.

7 Siis nende mõlema silmad läksid lahti ja nad tundsid endid alasti olevat, ja nad õmblesid viigilehti kokku ning tegid enestele põlled.

8 Ja nad kuulsid Issanda Jumala häält, kes rohuaias sinna ja tänna käis, kui päev viluks läks, ja Aadam ja tema naine peitsid endid Issanda Jumala palge eest rohuaia puude keskele.

9 Ja Issand Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: 'Kus sa oled?'

10 Ja tema vastas: 'Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära.'

11 Siis ta küsis: 'Kes on sulle teada andnud, et sa alasti oled? Või oled sa söönud puust, millest ma sind keelasin söömast?'

12 Ja Aadam vastas: 'Naine, kelle sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin.'

13 Ja Issand Jumal küsis naiselt: 'Miks sa seda tegid?' Ja naine vastas: 'Madu pettis mind, ja ma sõin.'

14 Siis Issand Jumal ütles maole: 'Et sa seda tegid, siis ole sa neetud kõigi koduloomade ja kõigi metsloomade seas! Sa pead roomama oma kõhu peal ja põrmu sööma kogu eluaja!

15 Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad.'

16 Naisele ta ütles: 'Sinule ma saadan väga palju valu, kui sa lapseootel oled: sa pead valuga lapsi ilmale tooma! Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb su üle.'

17 Aga Aadamale ta ütles: 'Et sa kuulasid oma naise sõna ja sõid puust, millest mina olin sind keelanud, öeldes, et sa ei tohi sellest süüa, siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja!

18 Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks!

19 Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!'

20 Ja Aadam pani oma naisele nimeks Eeva, sest ta sai kõigi elavate emaks.

21 Ja Issand Jumal tegi Aadamale ja ta naisele nahkriided ning pani neile selga.

22 Ja Issand Jumal ütles: 'Vaata, inimene on saanud nagu üheks meie hulgast, tundes head ja kurja. Aga nüüd, et ta oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ega sööks ega elaks igavesti!'

23 Siis saatis Issand Jumal tema Eedeni rohuaiast välja, et ta hariks maad, millest ta oli võetud.

24 Ja ta ajas Aadama välja ja pani hommikupoole Eedeni rohuaeda keerubid ja tuleleegina sähviva mõõga, et need valvaksid elupuu teed.

   

Aus Swedenborgs Werken

 

Heaven and Hell #341

studieren Sie diesen Abschnitt

  
/ 603  
  

341. We may gather from what has been presented above (276-283) about the innocence of angels in heaven that innocence is the vessel of everything heavenly and therefore that children's innocence is a matrix for all the affections for what is good and true. We explained there that innocence is wanting to be led by the Lord and not by oneself, so that the extent to which we are in innocence determines the extent to which we are freed from preoccupations with our self-image. To the extent that we are freed from this self-image, we gain an identity given by the Lord. The Lord's identity is what is called the Lord's righteousness and worth.

Children's innocence, though, is not real innocence, because it still lacks wisdom. Real innocence is wisdom because to the extent that we are wise we want to be led by the Lord; or what amounts to the same thing, to the extent that we love being led by the Lord, we are wise.

[2] So children are brought through from the outward innocence that characterizes them at first, which is called the innocence of infancy, to the inner innocence that is the innocence of wisdom. This latter innocence is the goal of their whole process of instruction. Consequently, when they arrive at the innocence of wisdom, the innocence of infancy that had served them as a matrix in the interim is united to them.

[3] The nature of children's innocence was portrayed to me as something woody and almost lifeless that was brought to life as the children were brought toward fulfillment by discoveries of truth and the effects of what is good. Afterward the nature of real innocence was portrayed as a supremely beautiful child, naked and very much alive. The actual innocent people who are in the inmost heaven look to the eyes of other angels simply like children, some of them naked, since innocence is portrayed as a nakedness without embarrassment, as we read concerning the first man and his wife in the garden (Genesis 2:25). So too, when they lost their innocence they were ashamed of their nakedness and hid themselves (Genesis 3:7, 10-11).

In short, the wiser angels are, the more innocent they are; and the more innocent they are, the more they look like children. This is why infancy in the Word means innocence (see above, 278).

  
/ 603  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.