Die Bibel

 

Genesis 28

Lernen

   

1 Siis Iisak kutsus Jaakobi ja õnnistas teda; ja ta keelas teda ning ütles temale: 'Ära võta naist kaananlaste tütreist!

2 Võta kätte, mine Mesopotaamiasse oma emaisa Betueli kotta ja võta sealt enesele naine oma ema venna Laabani tütreist.

3 Kõigeväeline Jumal õnnistagu sind, tehku sind viljakaks ja paljuks, et sinust tuleks hulk rahvaid!

4 Ta andku sulle Aabrahami õnnistust, sinule ja su soole koos sinuga, et sa päriksid maa, kus sa võõrana elad, mille Jumal on andnud Aabrahamile!'

5 Ja Iisak saatis Jaakobi teele ning see läks Mesopotaamiasse süürlase Betueli poja Laabani juurde, kes oli Jaakobi ja Eesavi ema Rebeka vend.

6 Kui Eesav nägi, et Iisak oli õnnistanud Jaakobit ja oli saatnud ta Mesopotaamiasse sealt enesele naist võtma, olles teda õnnistanud ja keelanud, öeldes: 'Ära võta naist kaananlaste tütreist!'

7 ja et Jaakob oli kuulanud oma isa ja ema ja oli läinud Mesopotaamiasse,

8 siis Eesav mõistis, et kaananlaste tütred olid pahad ta isa Iisaki silmis,

9 ja Eesav läks Ismaeli juurde ning võttis oma naiste kõrvale enesele naiseks Mahalati, Aabrahami poja Ismaeli tütre, Nebajoti õe.

10 Jaakob aga lahkus Beer-Sebast ja läks Haarani poole.

11 Ta sattus ühte paika ja ööbis seal, sest päike oli loojunud; ta võttis selle paiga kividest ühe, pani enesele peaaluseks ja heitis sinna paika magama.

12 Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid sedamööda üles ja alla.

13 Ja vaata, Issand seisis tema ees ning ütles: 'Mina olen Issand, su isa Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal. Maa, mille peal sa magad, ma annan sinule ja su soole.

14 Ja sinu sugu saab maapõrmu sarnaseks ja sa levid õhtu ja hommiku, põhja ja lõuna poole, ja sinu ja su soo nimel õnnistavad endid kõik maailma suguvõsad.

15 Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed, ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud!'

16 Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: 'Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!'

17 Ja ta kartis ning ütles: 'Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!'

18 Ja Jaakob tõusis hommikul vara ning võttis kivi, mille ta oli pannud enesele peaaluseks, ja pani selle sambaks püsti ning valas selle otsa peale õli.

19 Ja ta pani sellele paigale nimeks Peetel; enne aga oli selle linna nimi Luus.

20 Ja Jaakob andis tõotuse, öeldes: 'Kui Jumal on minuga ja hoiab mind teel, mida käin, ja annab mulle leiba süüa ja riided selga,

21 ja mina võin rahuga pöörduda oma isakotta, siis on Issand mulle Jumalaks,

22 ja see kivi, mille ma panin sambaks, saab Jumala kojaks. Ja kõigest, mis sa mulle annad, ma annan sulle täpselt kümnist.'

   

Aus Swedenborgs Werken

 

Arcana Coelestia #3737

studieren Sie diesen Abschnitt

  
/ 10837  
  

3737. And Jehovah shall be to me for God. That this signifies that the Divine natural also was Jehovah, is evident from the series of things in the supreme internal sense, which treats of the unition of the Lord’s Human with His Divine; but in order that this sense may appear, the thought must be abstracted from the history of Jacob and be kept fixed on the Lord’s Divine Human, and in this case on His Divine natural, which is represented by Jacob. The human itself, as before repeatedly stated, consists of the rational, which is the same as the internal man, and of the natural, which is the same as the external man, and also of the body, which serves the natural as a means or outermost organ for living in the world, and through the natural serves the rational, and moreover through the rational, serves the Divine. Inasmuch as the Lord came into the world in order that He might make the whole human in Himself Divine, and this according to Divine order; and as by Jacob is represented the Lord’s natural, and by his life of sojourning, in the supreme sense, how the Lord made His natural Divine, therefore here, where it is said, “if I shall return in peace to the house of my father, Jehovah shall be to me for God,” there is signified the unition of the Lord’s Human with His Divine, and that as to the Divine natural also He should be Jehovah, through the unition of the Divine Essence with the Human, and of the Human with the Divine. This unition is not to be understood as being a unition of two who are distinct from each other, and conjoined merely by love; as a father with a son, when the father loves the son and the son the father; or as when a brother loves a brother, or a friend a friend; but it is a real unition into a one in order that they may be not two but one (as the Lord also repeatedly teaches); and because they are a one, therefore the whole Human of the Lord is the Divine being or Jehovah (see n. 1343, 1736, 2156, 2329, 2447, 2921, 3023, 3035).

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.