Die Bibel

 

Genesis 27

Lernen

   

1 Kui Iisak oli vanaks jäänud ja ta silmanägemine oli tuhmunud, siis ta kutsus Eesavi, oma vanema poja, ja ütles temale: 'Mu poeg!' Ja see vastas temale: 'Siin ma olen!'

2 Ja ta ütles: 'Vaata, ma olen vanaks jäänud ega tea oma surmapäeva.

3 Võta nüüd oma jahiriistad, nooletupp ja amb, mine väljale ja küti mulle mõni jahiloom!

4 Valmista siis mulle maitsvat rooga, mida ma armastan, ja too mulle süüa, et mu hing sind õnnistaks, enne kui ma suren!'

5 Aga Rebeka kuulis, kui Iisak rääkis oma poja Eesaviga. Ja kui Eesav oli läinud väljale küttima ja jahisaaki tooma,

6 siis rääkis Rebeka oma poja Jaakobiga, öeldes: 'Vaata, ma kuulsin su isa rääkivat su venna Eesaviga ja ütlevat:

7 Too mulle jahisaaki ja valmista mulle maitsvat rooga, et ma söön ja sind Issanda ees õnnistan, enne kui ma suren.

8 Ja nüüd, mu poeg, kuula mu sõna ja tee, mida ma sind käsin:

9 mine karja juurde ja võta mulle sealt kaks head sikutalle ja ma valmistan need su isale maitsvaks roaks, mida ta armastab.

10 Sina vii need siis oma isale, et ta sööks ja sind õnnistaks, enne kui ta sureb!'

11 Aga Jaakob ütles oma emale Rebekale: 'Vaata, mu vend Eesav on karune, aga mina olen sile.

12 Võib-olla katsub isa mind käega, siis oleksin tema silmis nagu petis ja tooksin enesele needuse, mitte õnnistuse.'

13 Aga ta ema ütles talle: 'Sinu needmine tulgu minu peale, mu poeg! Kuula ainult mu sõna ja mine too mulle!'

14 Siis ta läks ja võttis need ning tõi oma emale; ja ta ema valmistas maitsva roa, mida ta isa armastas.

15 Ja Rebeka võttis oma vanema poja Eesavi parimad riided, mis olid ta juures kodus, ja pani need selga oma nooremale pojale Jaakobile.

16 Tema käte ja sileda kaela ümber aga pani ta sikutallede nahad.

17 Siis ta andis maitsva roa ja leiva, mille ta oli valmistanud, oma poja Jaakobi kätte,

18 ja see läks oma isa juurde ning ütles: 'Mu isa!' Ja tema vastas: 'Siin ma olen! Kumb sa oled, mu poeg?'

19 Ja Jaakob ütles oma isale: 'Mina olen Eesav, sinu esmasündinu! Ma tegin, nagu sa mind käskisid. Tõuse, istu ja söö mu jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!'

20 Aga Iisak küsis oma pojalt: 'Kuidas sa nii kähku leidsid, mu poeg?' Ja tema vastas: 'Issand, sinu Jumal, saatis mulle ette.'

21 Siis Iisak ütles Jaakobile: 'Tule ometi ligemale, et ma sind käega katsun, mu poeg, kas sa oled mu poeg Eesav või mitte?'

22 Ja Jaakob astus oma isa Iisaki juurde, ja tema katsus teda käega ning ütles: 'Hääl on Jaakobi Hääl, aga käed on Eesavi käed!'

23 Ja ta ei tundnud teda ära, sest tema käed olid karused nagu ta venna Eesavi käed; ja ta õnnistas teda.

24 Ta küsis veel kord: 'Kas sa oled tõesti mu poeg Eesav?' Ja ta vastas: 'Olen!'

25 Siis ta ütles: 'Ulata mulle ja ma söön oma poja jahisaaki, et mu hing sind õnnistaks!' Ja ta ulatas temale selle, ja ta sõi; ja ta tõi temale veini, ja ta jõi.

26 Seejärel ütles ta isa Iisak temale: 'Tule nüüd ligemale ja anna mulle suud, mu poeg!'

27 Ja ta astus ligi ning andis temale suud; siis ta tundis tema riiete lõhna ja ta õnnistas teda ning ütles: 'Näe, mu poja lõhn - otsekui välja lõhn, mida Issand on õnnistanud!

28 Jumal andku sulle taeva kastet ja maa rammu, ning külluses vilja ja veini!

29 Rahvad orjaku sind, rahvahõimud kummardagu sind! Ole oma vendade isand, su ema pojad kummardagu sind! Neetud olgu, kes sind neab, õnnistatud, kes sind õnnistab!'

30 Ja kui Iisak oli Jaakobit õnnistanud ja kui Jaakob oli just ära läinud oma isa Iisaki juurest, siis tuli tema vend Eesav küttimast.

31 Ja temagi valmistas maitsva roa ja viis oma isa juurde ning ütles isale: 'Tõuse, mu isa, ja söö oma poja jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!'

32 Aga tema isa Iisak küsis temalt: 'Kes sa oled?' Ja ta vastas: 'Mina olen su poeg Eesav, su esmasündinu!'

33 Siis Iisak värises väga suurest ärritusest ja ütles: 'Kes oli siis see, kes jahilooma küttis ja mulle tõi? Ja mina sõin kõike, enne kui sa tulid, ning õnnistasin teda! Õnnistatuks ta jääbki!'

34 Kui Eesav kuulis oma isa sõnu, siis ta kisendas väga valjusti ja kibedasti ning ütles oma isale: 'Õnnista ka mind, mu isa!'

35 Aga ta vastas: 'Su vend tuli kavalusega ja võttis su õnnistuse.'

36 Siis ta ütles: 'Eks ole temale nimeks pandud Jaakob? Juba teist korda on ta mind petnud: ta võttis mu esmasünniõiguse, ja vaata, nüüd ta võttis ka mu õnnistuse!' Ja ta küsis: 'Kas sul pole hoitud õnnistust eraldi minu jaoks?'

37 Aga Iisak vastas ning ütles Eesavile: 'Vaata, ma olen pannud ta sinu isandaks ja olen andnud kõik ta vennad temale sulaseiks, ja ma olen teda varustanud vilja ja veiniga. Mida võiksin siis nüüd teha sinu heaks, mu poeg?'

38 Ja Eesav ütles oma isale: 'Ons see sul ainus õnnistus, mu isa? Õnnista ka mind, mu isa!' Ja Eesav tõstis häält ning nuttis.

39 Siis vastas tema isa Iisak ning ütles temale: 'Vaata, su eluase on eemal rammusast maast ja ilma taeva kasteta ülalt.

40 Sa elad oma mõõga varal ja pead oma venda orjama. Ometi sünnib, kui end raputad, et rebid tema ikke oma kaelast.'

41 Ja Eesav hakkas Jaakobit vihkama õnnistuse pärast, millega ta isa teda oli õnnistanud; ja Eesav mõtles iseeneses: 'Küllap tulevad mu isa leinamise päevad, siis ma tapan oma venna Jaakobi!'

42 Kui Rebekale tehti teatavaks ta vanema poja Eesavi mõtted, siis ta laskis kutsuda oma noorema poja Jaakobi ja ütles temale: 'Vaata, sinu vend Eesav trööstib ennast sellega, et ta su tapab.

43 Aga nüüd, mu poeg, kuula mu sõna! Võta kätte ja põgene mu venna Laabani juurde Haaranisse

44 ja jää tema juurde mõneks ajaks, kuni su venna raev on raugenud,

45 kuni su venna viha sinu pärast on möödunud ja ta unustab, mis sa temale oled teinud. Siis ma läkitan sulle järele ja lasen sind sealt ära tuua. Miks peaksin teid mõlemaid kaotama ühel ja samal päeval?'

46 Ja Rebeka ütles Iisakile: 'Ma olen elust tüdinud hetitaride pärast. Kui Jaakob võtab naise hetitaride hulgast, selle maa tütreist, niisuguse nagu need, mis elu mul siis on?'

   

Aus Swedenborgs Werken

 

Arcana Coelestia #3660

studieren Sie diesen Abschnitt

  
/ 10837  
  

3660. 'And blessed him' means that this good was accordingly joined [to the rational]. This is clear from the meaning of 'being blessed' as being joined to, dealt with in 3504, 3514, 3530, 3565, 3584. The reason why Isaac the father now blessed Jacob his son [a second time] - even though the latter had come to him deceitfully and had taken the blessing that was Esau's, an action that had made Isaac tremble, as is evident from verses 27:33, 35 of the previous chapter - is that he now perceived it was to be Jacob's descendants, not Esau's, who were to have possession of the land of Canaan. It was on account of this perception that the blessing was re-affirmed by Isaac. The deceit which had made Isaac tremble however meant and foretold the false impression which that nation would give in regard to representatives. That is to say, there was nothing in the least genuine or from the heart in its representation of the Divine or the heavenly things of the Lord's kingdom. Thus that nation was not at all like the Ancient Church but was interested only in things that were external separated from anything internal. Nor indeed did their interest end there, for they fell away so many times into plain idolatry.

[2] But what the expression being joined to, or conjunction, describes, meant in the internal sense by 'being blessed', has been stated already, namely this: Both the good and the truth of the natural were to be linked to the rational, or what amounts to the same, the external man to the internal. For to make His Natural Divine, the Lord imparted such good and truth to it as could correspond to the good and truth of the Divine Rational. Unless goods and truths in the one correspond to those in the other no conjunction is possible. The goods and truths of the natural, that is, those proper to the natural man, are countless, so countless that a person can hardly know the most general kinds of them, though when natural good and truth are referred to these are seen by him as a simple whole; for the entire natural, and everything there, is nothing else. This being so one may see that goods and truths of the natural exist which are able to accommodate the goods and truths of the rational, and goods and truths of the natural exist which are not able to do so; consequently that goods and truths of the natural exist which, by means of correspondence, are able to be linked to the goods and truths of the rational. It is the latter that are referred to in this chapter and those that follow.

[3] The ability to know those goods and truths and to distinguish one from another, and also to see the nature of them and so to see how suited they are for conjunction, can hardly exist in anyone as long as he does not think from what is interior, that is, from the enlightenment provided by the light of heaven. For at this time such things seem to him to be both obscure and joyless. But such things are nevertheless suited to the mental grasp and understanding of angels, and also to the mental grasp of spirits; for their thoughts are not interspersed with concerns about worldly, bodily, and earthly things, as they had been previously when they lived as men in the world. They - that is to say, angels and spirits - receive the delight of intelligence and the blessedness of wisdom when they have such things from the internal sense of the Word. Indeed the Divine is in that case shining on them, for in the highest sense the Lord is the subject, and in the representative sense the Church and regeneration. They come consequently within the Divine sphere of the Lord and of His ends and purposes.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.