Die Bibel

 

Genesis 25

Lernen

   

1 Ja Aabraham võttis taas naise, nimega Ketuura.

2 Ja see tõi temale ilmale Simrani, Joksani, Medani, Midjani, Jisbaki ja Suuahi.

3 Ja Joksanile sündisid Seeba ja Dedan; ja Dedani järeltulijad olid assüürlased, letuuslased ja leumlased.

4 Ja Midjani pojad olid Eefa, Eefer, Hanok, Abiida ja Eldaa. Need kõik olid Ketuura järeltulijad.

5 Ja Aabraham andis kõik, mis tal oli, Iisakile.

6 Aga liignaiste poegadele, kes Aabrahamil olid, andis Aabraham ande ja saatis nad veel oma eluajal oma poja Iisaki juurest ära hommiku poole, Hommikumaale.

7 Ja Aabrahami eluea aastaid, mis ta elas, oli sada seitsekümmend viis aastat.

8 Ja Aabraham heitis hinge ning suri heas vanuses, vana ning elatanud, ja ta koristati oma rahva juurde.

9 Ja ta pojad Iisak ja Ismael matsid tema Makpela koopasse, hett Sohari poja Efroni väljal, mis on Mamre kohal,

10 väljale, mille Aabraham hettidelt oli ostnud, maeti Aabraham ja tema naine Saara.

11 Ja pärast Aabrahami surma õnnistas Jumal ta poega Iisakit. Ja Iisak elas Lahhai-Roi kaevu juures.

12 Ja need olid Ismaeli, Aabrahami poja järeltulijad, keda egiptlanna Haagar, Saara teenija, Aabrahamile ilmale tõi.

13 Ismaeli poegade nimed, nimetatud nende sündimise järjekorras, olid need: Nebajot, Ismaeli esmasündinu, siis Keedar, Adbeel, Mibsam,

14 Misma, Duuma, Massa,

15 Hadad, Teema, Jetuur, Naafis ja Keedma.

16 Need olid Ismaeli pojad ja need olid nende nimed vastavalt nende asulatele ja leeridele: nende suguharude kaksteist vürsti.

17 Ja need olid Ismaeli eluaastad: sada kolmkümmend seitse aastat; siis ta heitis hinge ja suri, ja ta koristati oma rahva juurde.

18 Ja nad asusid Havilast kuni vastu Egiptust oleva Suurini Assuri suunas, tungides kallale kõigile oma vendadele.

19 Ja need olid Iisaki, Aabrahami poja järeltulijad: Aabrahamile sündis Iisak.

20 Ja Iisak oli neljakümneaastane, kui ta võttis enesele naiseks Rebeka, süürlase Betueli tütre Mesopotaamiast, süürlase Laabani õe.

21 Ja Iisak palus Issandat oma naise pärast, sest see oli viljatu; ja Issand kuulis ta palvet ja ta naine Rebeka jäi lapseootele.

22 Aga kui lapsed ta ihus tõuklesid, ütles ta: 'Mispärast on see minuga nõnda?' Ja ta läks Issandalt küsima.

23 Ja Issand vastas temale: 'Su ihus on kaks rahvast, kaks erinevat hõimu saab su üsast alguse: üks rahvas on vägevam teisest - vanem orjab nooremat.'

24 Ja kui tema sünnitamise aeg saabus, vaata, siis olid ta ihus kaksikud.

25 See, kes sündis esimesena, oli punakas, täiesti nagu karune kuub; ja temale pandi nimeks Eesav.

26 Seejärel sündis ta vend, kelle käsi hoidis kinni Eesavi kannast; ja temale pandi nimeks Jaakob. Iisak oli kuuskümmend aastat vana, kui nad sündisid.

27 Ja poisid kasvasid suureks. Eesavist sai osav kütt, väljal uitaja, aga Jaakob oli vagane mees, kes elas telkides.

28 Ja Iisak armastas Eesavit, sest jahisaak oli temale suupärane; aga Rebeka armastas Jaakobit.

29 Kord keetis Jaakob leent, Eesav aga tuli väljalt ning oli väsinud.

30 Ja Eesav ütles Jaakobile: 'Anna mulle ometi süüa seda punast, seda punast leent, sest ma olen väsinud!' Sellepärast hakati teda kutsuma Edomiks.

31 Aga Jaakob ütles: 'Enne müü mulle oma esmasünniõigus!'

32 Ja Eesav vastas: 'Vaata, mina ju suren niikuinii, milleks mulle siis veel esmasünniõigus!'

33 Siis ütles Jaakob: 'Vannu mulle enne!' Ja ta vandus temale ning müüs oma esmasünniõiguse Jaakobile.

34 Ja Jaakob andis Eesavile leiba ja läätseleent; ja tema sõi ja jõi, tõusis üles ja läks ära. Nii vähe hoolis Eesav esmasünniõigusest.

   

Aus Swedenborgs Werken

 

Arcana Coelestia #3249

studieren Sie diesen Abschnitt

  
/ 10837  
  

3249. Eastward to the land of the east. That this signifies to the good of faith, is evident from the signification of “the east” and the “land of the east,” which will be treated of in what follows. The good of faith which is signified by the “land of the east,” is no other than that which in the Word is called charity toward the neighbor; and charity toward the neighbor is nothing else than a life according to the Lord’s commandments. That this is signified by the “land of the east” may be seen above (n. 1250); therefore they who were in the knowledges of the good of faith were called “sons of the east.” The land of the sons of the east was Aram of Syria. (That Aram or Syria represents the knowledges of good, may be seen above, n. 1232, 1234; and that Aram Naharaim, or Syria of the rivers, represents the knowledges of truth, n. 3051.) And as by the “Syrians” or “sons of the east” were signified those who were in the knowledges of good and truth, they were preeminently called the “wise,” as in the first book of Kings, where it is said of Solomon:

The wisdom of Solomon was multiplied above the wisdom of all the sons of the east (1 Kings 4:30);

and as in Matthew, where it is said of those who came to Jesus when He was born:

Wise men from the east came to Jerusalem, saying, Where is He that is born king of the Jews? For we have seen His star in the east, and are come to worship Him (Matthew 2:1-2).

For in Syria were the last remains of the Ancient Church, and therefore in that land there still remained the knowledges of good and truth, as can also be seen from Balaam, who not only adored Jehovah, but also prophesied concerning the Lord, and called Him the “Star out of Jacob, and the Scepter out of Israel” (Numbers 24:17). That Balaam was of the sons of the east in Syria is manifest, for he says this of himself when he utters the declaration:

From Syria hath Balak brought me, the king of Moab, from the mountains of the east (Numbers 33:7).

That it was Aram or Syria where the sons of the east dwelt, is evident from the fact that when Jacob went into Syria he is said to have gone “to the land of the sons of the east” (Genesis 29:1).

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.