Die Bibel

 

Genesis 20

Lernen

   

1 Ja Aabraham siirdus sealt Lõunamaale ning asus elama Kaadesi ja Suuri vahele; ta elas Geraris võõrana.

2 Ja Aabraham ütles oma naise Saara kohta: 'Ta on minu õde.' Siis Gerari kuningas Abimelek läkitas järele ja võttis Saara.

3 Aga Jumal tuli Abimeleki juurde öösel unes ja ütles temale: 'Vaata, sa pead surema naise pärast, kelle sa enesele võtsid, sest ta on abielunaine!'

4 Abimelek aga ei olnud temasse puutunud ja vastas: 'Issand, kas tahad surmata ka õiget rahvast?

5 Eks ta öelnud mulle: Ta on minu õde? Ja tema ütles ka ise: Ta on mu vend. Ma tegin seda vaga südame ja süütute kätega.'

6 Siis ütles Jumal temale unes: 'Minagi tean, et sa tegid seda vaga südamega ja ma hoidsin sind ka minu vastu pattu tegemast: sellepärast ma ei lasknud sind temasse puutuda.

7 Ja nüüd anna mehele naine tagasi, sest ta on prohvet ja ta palvetab sinu pärast, et sa jääksid elama. Aga kui sa tagasi ei anna, siis tea, et sina ja kõik, kes sul on, peate surema!'

8 Ja Abimelek tõusis hommikul vara, kutsus kõik oma sulased ning rääkis kõik need sõnad nende kuuldes; ja mehed kartsid väga.

9 Siis Abimelek kutsus Aabrahami ja ütles temale: 'Mis sa meile tegid! Millega ma sinu vastu pattu tegin, et sa tõid suure süü minu ja mu kuningriigi peale? Sa oled minuga teinud sündmatuid tegusid!'

10 Ja Abimelek küsis Aabrahamilt: 'Mida sa mõtlesid seda asja tehes?'

11 Ja Aabraham vastas: 'Mina mõtlesin ainult, et selles paigas ei ole jumalakartust ja mind tapetakse mu naise pärast.

12 Ja tema ongi tõepoolest mu õde: mu isa tütar, kuigi mitte mu ema tütar; seetõttu ta sai mu naiseks.

13 Aga kui Jumal saatis mind isamajast rändama, ütlesin ma temale: Osuta mulle seda armastust, et sa kõigis paigus, kuhu tuleme, minu kohta ütled: Ta on mu vend.'

14 Siis Abimelek võttis lambaid, kitsi ja veiseid, sulaseid ja teenijaid ja andis Aabrahamile; ja ta andis temale tagasi Saara, ta naise.

15 Ja Abimelek ütles: 'Vaata, mu maa on lahti sinu ees, ela, kus sulle meeldib!'

16 Ja Saarale ta ütles: 'Näe, ma annan su vennale tuhat hõbetükki. Vaata, see olgu sulle hüvituseks kõigi ees, kes su juures on. Sa oled kõiges õigeks osutunud.'

17 Ja Aabraham palus Jumalat ja Jumal tegi terveks Abimeleki, ta naise ja ta teenijad, nõnda et nad said lapsi,

18 sest Issand oli sulgenud kõvasti kõik emaihud Abimeleki kojas Saara, Aabrahami naise pärast.

   

Aus Swedenborgs Werken

 

Arcana Coelestia #2552

studieren Sie diesen Abschnitt

  
/ 10837  
  

2552. Abraham said. That this signifies a perception which is an answer, is evident from the signification of “saying” in the historicals of the Word, as explained many times before (n. 1791, 1815, 1819, 1822, 1898, 1919, 2061, 2080, 2238, 2260, 2271, 2287). With regard to the Lord’s thought from the doctrine of faith being signified by the words “Abimelech said to Abraham;” and the perception which was an answer being meant by “Abraham said,” the case is this: perception is a higher thing, and the Lord had it from the Divine Itself; whereas thought is a lower thing, and the Lord had it from the intellectual itself; and as it was perception from which He had the thought, so the answer of the thought was from perception. This may be illustrated by something similar with man. The celestial man cannot think except from perception, nor the spiritual man except from conscience (n. 2515). The perception of the former, like the conscience [of the latter] is from the Lord, and it is not apparent to the man himself whence it is; but his thought is from the rational, and appears to him as from himself. And so again, when a man is thinking concerning any subject from the rational, then the conclusion of the thought, or the answer, comes either from perception or from conscience; consequently an answer is given him by the Lord in accordance with his state of life, his affection, and the truth of doctrine implanted or impressed in agreement therewith.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.