Die Bibel

 

Genesis 18

Lernen

   

1 Ja Issand ilmutas ennast temale Mamre tammikus, kui ta istus telgi ukse ees kõige palavamal päevaajal.

2 Ta tõstis oma silmad üles ja vaatas, ja ennäe, kolm meest seisid ta ees. Ja nähes neid, tõttas ta telgi ukse juurest neile vastu ja kummardas maani

3 ning ütles: 'Issand, kui ma sinu silmis armu leian, siis ära mine oma sulasest mööda!

4 Toodagu nüüd pisut vett, peske jalgu ja nõjatuge puu alla!

5 Ma toon palukese leiba, kinnitage südant, enne kui edasi lähete, kui juba kord olete oma sulase kaudu käimas!' Ja nemad vastasid: 'Tee nõnda, nagu sa oled rääkinud!'

6 Ja Aabraham tõttas telki Saara juurde ning ütles: 'Võta ruttu kolm mõõtu nisujahu, sõtku ja tee kooke!'

7 Ja Aabraham jooksis karja juurde, võttis ühe noore ja ilusa vasika, andis poisi kätte ja see tõttas seda valmistama.

8 Ja ta tõi võid, piima ja vasika, mis oli valmistatud, ja pani nende ette; ta ise seisis nende juures puu all, kui nad sõid.

9 Siis nad küsisid temalt: 'Kus su naine Saara on?' Ja ta vastas: 'Seal telgis.'

10 Siis üks neist ütles: 'Ma tulen sinu juurde kindlasti tagasi aasta pärast samal ajal, ja vaata, su naisel Saaral saab olema poeg!' Ja Saara kuulis seda tema selja taga oleva telgi ukse juures.

11 Aga Aabraham ja Saara olid vanad ja elatanud; Saaral oli lakanud olemast ka see, mis muidu naistele on omane.

12 Ja Saara naeris iseeneses ja mõtles: 'Nüüd, kui ma olen vanaks jäänud, peaks mul veel himu olema! Ja ka mu isand on vana.'

13 Aga Issand ütles Aabrahamile: 'Miks Saara naerab ja ütleb: Kas ma tõesti peaksin sünnitama, kuna ma ju olen vana?

14 Kas peaks Issandal midagi olema võimatu? Ma tulen su juurde tagasi aasta pärast samal ajal, ja Saaral saab olema poeg!'

15 Kuid Saara salgas, öeldes: 'Mina ei naernud.' Sest ta kartis. Tema aga ütles: 'Sa naersid küll!'

16 Siis mehed tõusid sealt üles ja vaatasid alla Soodoma poole; ja Aabraham läks koos nendega, neid saatma.

17 Ja Issand ütles: 'Kas peaksin varjama Aabrahami eest, mida tahan teha?

18 Aabraham saab ometi suureks ja vägevaks rahvaks ja tema kaudu õnnistatakse kõiki maailma rahvaid.

19 Sest ma tean temast, et ta käsib oma poegi ja järeltulevat sugu hoida Issanda teed ning teha, mis õige ja kohus, et Issand võiks anda Aabrahamile, mis ta temale on tõotanud.'

20 Siis ütles Issand: 'Hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast on suur ja nende patud on väga rasked!

21 Seepärast ma lähen alla ja vaatan, kas minuni jõudnud kisa kohaselt on nad teinud kõike seda või mitte. Ma tahan seda teada!'

22 Ja mehed pöördusid sealt ära ja läksid Soodomasse, aga Aabraham jäi veel seisma Issanda ette.

23 Ja Aabraham astus ligi ning ütles: 'Kas tahad tõesti hävitada õige koos õelaga?

24 Vahest on linnas viiskümmend õiget? Kas tahad siis need hävitada ega taha paigale andeks anda nende viiekümne õige pärast, kes seal on?

25 Jäägu sinust kaugele see tegu, et tapad õige koos õelaga, et õigel käib käsi nagu õelalgi! Jäägu see sinu poolt tegemata! Kas kogu maailma kohtumõistja ei peaks tegema õigust?'

26 Ja Issand ütles: 'Kui ma Soodoma linnast leian viiskümmend õiget, siis annan nende pärast andeks kogu paigale.'

27 Aga Aabraham kostis ning ütles: 'Vaata, ma olen nõuks võtnud siiski Issandaga rääkida, kuigi olen põrm ja tuhk.

28 Vahest puudub viiekümnest õigest viis? Kas tahad siis nende viie pärast hävitada kogu linna?' Ja tema vastas: 'Ma ei hävita, kui leian sealt nelikümmend viis.'

29 Ja ta jätkas veelgi kõnelust temaga ning ütles: 'Vahest leidub seal nelikümmend?' Ja tema vastas: 'Ma ei tee seda neljakümne pärast.'

30 Aga ta ütles: 'Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel räägin! Vahest leidub seal kolmkümmend?' Ja tema vastas: 'Ma ei tee seda, kui leian sealt kolmkümmend.'

31 Siis ta ütles: 'Vaata, ma olen nõuks võtnud siiski Issandaga rääkida. Vahest leidub seal kakskümmend?' Ja tema vastas: 'Ma ei hävita kahekümne pärast.'

32 Aga ta ütles: 'Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel üksainus kord räägin! Vahest leidub seal kümme?' Ja tema vastas: 'Ma ei hävita kümne pärast.'

33 Ja Issand läks ära, kui oli lõpetanud kõneluse Aabrahamiga; ja Aabraham läks koju.

   

Aus Swedenborgs Werken

 

Arcana Coelestia #2258

studieren Sie diesen Abschnitt

  
/ 10837  
  

2258. 'Will not the Judge of the whole earth execute judgement?' means that Divine Good cannot effect this in the manner of truth separated from good. This is clear from the meaning of 'the Judge of the whole earth', and also from the meaning of 'judgement'. 'The Judge of the whole earth' means in the internal sense good itself from which truth goes forth. This was also represented in the representative Church by the priests being at the same time judges. As priests they represented Divine Good, and as judges Divine Truth. But 'the Judge of the whole earth' means both, and this from the meaning of 'the earth', dealt with in various places in Volume One. But to confirm these matters at this point from the representatives of that Church would take too long. 'Judgement' however means truth, as shown above in 2235. From the meaning of these words, and at the same time from the train of thought in the internal sense, it becomes clear that 'will not the Judge of the whole earth execute judgement?' means that Divine Good cannot effect this in the manner of truth separated from good.

[2] To understand these matters it should be recognized that there are two things which constitute the order of the whole of heaven and are from there present in the universe, namely good and truth. Good is the essential constituent of order, and all aspects of it are forms of mercy. Truth is the secondary constituent of order, and all its aspects are truths. Divine Good adjudges all people to heaven, but Divine Truth condemns them all to hell. Consequently if the Lord's mercy, which is the very nature of Good, were not eternal, all men - however many these may be - would be condemned. This is what is meant here by the statement that Divine Good cannot effect this thing in the manner of truth separated from good. See also what is stated on these matters in Volume One, in 1728. But the reason the evil are condemned to hell is not that Divine Good is separated from Divine Truth, but that man separates himself from Divine Good; for the Lord in no way sends anyone down to hell, but man sends himself down, as stated frequently already. Also, seeing that the Divine Good is joined to Divine Truth, it should be recognized that unless the evil were separated from the good, the evil would do harm to the good and would be constantly endeavouring to destroy order. Thus the prevention of the good from suffering harm is an act of mercy. It is the same in earthly kingdoms. If evils went unpunished a whole kingdom would be steeped in evils, and this being so it would perish. For that reason kings and judges are showing greater mercy when they punish evils and remove from society those who commit them than when they show undue leniency towards the same.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.