Die Bibel

 

Genesis 15

Lernen

   

1 Pärast neid lugusid tuli Aabramile nägemuses Issanda sõna, kes ütles: 'Ära karda, Aabram! Mina olen sulle kilbiks. Sinu tasu on väga suur!'

2 Aga Aabram ütles: 'Issand Jumal! Mida sa mulle saad anda? Mina ju lähen ära lastetuna ja mu koja valitsejaks on Elieser Damaskusest!'

3 Ja Aabram ütles: 'Vaata, mulle sa ei ole ihuvilja andnud, aga näe, minu kojas sündinu saab mu pärijaks.'

4 Ja vaata, temale tuli Issanda sõna, kes ütles: 'Tema ei ole sinu pärija, vaid see, kes tuleb välja su oma ihust, on su pärija.'

5 Ja ta viis tema õue ning ütles: 'Vaata nüüd taeva poole ja loe tähti, kui sa suudad neid lugeda!' Ja ta ütles temale: 'Nõnda saab olema sinu sugu!'

6 Ja ta uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks.

7 Ja ta ütles temale: 'Mina olen Issand, kes tõi sind Kaldea Uurist, et anda sulle päranduseks see maa!'

8 Aga ta küsis: 'Issand Jumal, millest ma ära tunnen, et ma selle pärin?'

9 Siis ta vastas temale: 'Too mulle kolmeaastane mullikas, kolmeaastane kits, kolmeaastane jäär ja turteltuvi koos lennuvõimelise pojaga.'

10 Ja ta tõi temale kõik need, lõikas need keskelt lõhki ja pani vastavad pooled vastakuti; aga lindusid ta ei lõiganud lõhki.

11 Kui röövlinnud laskusid korjuste peale, siis peletas Aabram need minema.

12 Aga kui päike loojus, vajus Aabram sügavasse unne, ja vaata, suur ja pime hirm haaras teda.

13 Ja Issand ütles Aabramile: 'Sa pead teadma, et su järglased on võõrastena maal, mis ei ole nende oma; nad tehakse orjadeks ja neid vaevatakse nelisada aastat.

14 Aga ka rahvast, keda nad orjavad, ma karistan, ja selle järel nad tulevad ära suure varandusega.

15 Sina ise aga lähed rahuga oma vanemate juurde, sind maetakse heas vanuses.

16 Alles neljas põlv tuleb siia tagasi, sest emorlaste süü ei ole tänini veel küllaldane.'

17 Ja kui päike oli loojunud ja kui oli pime, siis nähti suitsevat küpsetusahju ja tuleleeki, mis nende lõigatud tükkide vahelt läbi käis.

18 Selsamal päeval tegi Issand Aabramiga lepingu ja ütles: 'Sinu soole ma annan selle maa Egiptuseojast suure jõeni, Frati jõeni,

19 keenlased, kenislased, kadmonlased,

20 hetid, perislased, refalased,

   

Aus Swedenborgs Werken

 

Arcana Coelestia #1837

studieren Sie diesen Abschnitt

  
/ 10837  
  

1837. The sun was going down. That this signifies the time and the state before the consummation, is evident from the signification of “the sun.” In the internal sense “the sun” signifies the Lord, and thence it signifies the celestial things which are of love and charity, consequently love itself and charity (spoken of above, n. 30-38, and n. 1053). From this it is evident that the “going down of the sun” denotes the last time of the church, which is called the consummation, when there is no longer any charity. The Lord’s church is also compared to the times of the day; its first period to the rising of the sun, or to the dawn and the morning; its last to the setting of the sun, or to the evening and the shades then prevailing, for the two things are similarly circumstanced. The church is also compared to the times of the year; its first period to the spring, when all things are in bloom; that which is before the last to the autumn, when they begin to become inactive. It is even compared to the metals; its first period is called golden; its last, iron and clay; as in Daniel (2:31-33). From all this it is evident what is signified by “the going down of the sun,” namely, that it signifies the time and the state before the consummation, seeing that the sun had not yet set. In what follows, the state of the church when the sun has set is treated of, in that there was then thick darkness and the smoke of a furnace, and that a torch of fire passed between the pieces.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.