Bible

 

numerot 11

Studie

   

1 Ja tapahtui, koska kansa kärsimättömyydestä napisi, oli se paha Herran korvissa, ja koska Herra sen kuuli, julmistui hänen vihansa, ja Herran tuli syttyi heidän seassansa, joka äärimäiset heidän leirissänsä poltti.

2 Silloin huusi kansa Moseksen tykö, ja Moses rukoili Herraa, niin tuli asettui.

3 Ja se paikka kutsuttiin Tabeera, että Herran tuli oli syttynyt heidän keskellänsä.

4 Mutta sekalainen kansa heidän seassansa oli syttynyt himoon, ja Israelin lapset myös rupesivat taas itkemään ja sanoivat: kuka antaa meille lihaa syödäksemme?

5 Me muistamme ne kalat, joita me söimme ilman maksota Egyptissä, ja ne agurkit, ja melonit, ja puurlaukat, ja sipulit, ja kynsilaukat.

6 Mutta nyt on sielumme kuivettunut, ja ei ole ikänä mitään, paitsi tämä manna on meidän silmäimme edessä.

7 Ja man oli niinkuin korianderin siemen, ja nähdä niinkuin bedellion.

8 Ja kansa juoksi sinne ja tänne, ja kokosi sitä, ja jauhoi myllyllä eli survoi rikki huhmaressa, ja keitti padassa, ja teki itsellensä siitä paistinkakkuja, ja ne maistivat niinkuin öljyleivät.

9 Ja koska kaste yöllä laskeusi leiriin, niin laskeusi myös manna sen päälle.

10 Ja Moses kuuli kansan itkevän sukukunnissansa, itsekunkin majansa ovella, ja Herran viha julmistui suuresti, ja Moses myös pani sen pahaksi.

11 Ja Moses sanoi Herralle: miksi sinä niin ahdistat palveliaas? ja miksi en minä löydä armoa sinun edessäs, ettäs panet kaiken tämän kansan kuorman minun päälleni?

12 Olenko minä kaiken tämän kansan siittänyt? olenko minä synnyttänyt hänen? ettäs niin sanoit minulle: kanna heitä helmassas, niinkuin elatusisä kantaa imevän lapsen, siihen maahan, jonka sinä heidän isillensä vannoit?

13 Mistä minä otan lihaa kaikelle tälle kansalle antaakseni? sillä he itkevät minun edessäni ja sanovat: anna meille lihaa syödäksemme.

14 En minä yksinäni voi kaikkea tätä kansaa kantaa; sillä se on minulle ylen raskas.

15 Ja jos sinä niin teet minulle, niin lyö minut kohta kuoliaaksi, jos minä muutoin olen armon löytänyt sinun edessäs, ettei minun niin täytyisi onnettomuuttani nähdä.

16 Ja Herra sanoi Mosekselle: kokoa minulle seitsemänkymmentä miestä Israelin vanhimmista, jotkas tiedät vanhimmiksi ja päämiehiksi kansan seassa, ja tuo heitä seurakunnan majan oven eteen, ja seisokaat siinä sinun kanssas.

17 Ja minä tulen alas, ja puhun siellä sinun kanssas, ja otan siitä hengestä joka sinun ylitses on ja annan heille, että he ynnä sinun kanssas kantaisivat kansan kuorman, ettet sinä yksinäs sitä kantaisi.

18 Ja sano kansalle: pyhittäkäät teitänne huomeneksi, että te lihaa söisitte; sillä teidän itkunne on tullut Herran korviin ja te sanoitte: kuka antaa meille lihaa syödäksemme? sillä hyvin me elimme Egyptissä; ja Herra antaa teille lihaa syödäksenne.

19 Ei vaivoin päiväksi, eikä kahdeksi syödäksenne, eikä viideksi, eikä kymmeneksi, eikä kahdeksikymmeneksi päiväksi;

20 Mutta koko kuukaudeksi, siihen asti että se käy teidän sieramistanne ulos, ja tulee teille kyylytykseksi; sillä te olette Herran hyljänneet, joka on teidän seassanne, ja itkitte hänen edessänsä, ja sanoitte: miksi me olemme tänne lähteneet Egyptistä?

21 Ja Moses sanoi: tämä kansa on kuusisataa tuhatta jalkamiestä, joidenka seassa minä olen, ja sinä sanot: minä annan heille lihaa syödäksensä koko kuukaudeksi.

22 Tapetaanko lampaat ja karja, että he ravittaisiin? taikka kootaanko kaikki kalat merestä heille, että he ravittaisiin?

23 Herra sanoi Mosekselle: onko Herran käsi lyhennetty? Nyt sinun pitää näkemän, jos minun sanani jälkeen tapahtuu sinulle elikkä ei.

24 Ja Moses meni ulos ja sanoi kansalle Herran sanat, ja kokosi seitsemänkymmentä miestä kansan vanhimmista ja asetti heidät ympäri majaa.

25 Niin tuli Herra alas pilvessä, ja puhui hänen kanssansa, ja otti siitä hengestä, joka oli hänen päällänsä, ja antoi seitsemällekymmenelle vanhimmalle miehelle. Ja tapahtui, koska henki lepäsi heidän päällänsä, niin he ennustivat; vaan ei sitte enää kertoneet.

26 Mutta kaksi miestä jäi vielä leiriin, yhden nimi oli Eldad ja toisen nimi Medad, joiden päällä myös henki lepäsi; sillä he olivat myös kirjoitetut, vaan ei he vielä olleet käyneet ulos majan tykö, ja he ennustivat leirissä.

27 Niin juoksi nuorukainen ja ilmoitti Mosekselle, ja sanoi: Eldad ja Medad ennustavat leirissä.

28 Niin vastasi Josua Nunin poika, Moseksen palvelia, jonka hän valinnut oli, ja sanoi: minun herrani Moses! kiellä heitä.

29 Mutta Moses sanoi hänelle: oletko sinä minun edessäni kiivas? Jospa kaikki Herran kansa ennustaisi! Ja Herra antais henkensä tulla heihin.

30 Ja niin Moses ja Israelin vanhimmat palasivat leiriin.

31 Niin tuli tuuli Herralta ja ajoi peltokanat merestä, ja hajoitti ne leiriin, täältäpäin päiväkunnan matkan, ja sieltäpäin päiväkunnan matkan leirin ympärille, liki kahta kyynärää korkialle maan päälle.

32 Niin nousi kansa koko sinä päivänä, ja koko sinä yönä, ja koko toisena päivänä, ja kokosi peltokanoja, ja se, joka vähimmän kokosi, hän kokosi kymmenen homeria, ja he leivittivät ne kohta ympäri leiriä.

33 Koska liha oli vielä heidän hammastensa välillä, ja ennenkuin se tuli kuluneeksi, julmistui Herran viha kansan päälle, ja Herra löi heitä sangen suurella rangaistuksella,

34 Josta se paikka kutsutaan Himohaudaksi; sillä siihen on haudattu himoitseva kansa.

35 Ja kansa matkusti Himohaudoilta Hatserotiin ja pysähtyi Hatserotissa.

   


SWORD version by Tero Favorin (tero at favorin dot com)

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 999

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

999. That 'flesh' means what belongs to man's will is clear from the meaning of 'flesh' in its proper sense when used in connection with corrupt mankind. In general 'flesh' means the whole of mankind, in particular the bodily-minded - see what has been shown already in 574. And because it means the whole of mankind, and in particular the bodily-minded, it means that which is specifically man's own, and therefore that which constitutes his will. That which constitutes his will - that is, the will itself - is nothing but evil. Consequently 'flesh', used in reference to mankind because it is such, means all evil desire or all craving. For, as shown several times already, the human will is nothing but evil desire. And because flesh had that meaning, the flesh the people craved in the wilderness had the same representation too. That craving is described in Moses as follows,

The mixed multitude that were among them had a strong craving, and so they wept repeatedly and said, Who will give us flesh to eat? Numbers 11:4.

Here 'flesh' is plainly called 'craving', for it is said that 'they had a strong craving, [saying,] Who will give us flesh?' The same meaning is in like manner clear from what is said further on in that chapter,

While the flesh was yet between their teeth, before they had chewed it, the anger of Jehovah was kindled against the people, and Jehovah smote the people with a very great plague. And the name of that place was called Graves of Craving, for they buried there the people that craved. Numbers 11:33-34.

[2] Anyone may see that such a plague could not possibly have spread among the people simply because they had craved for flesh. It did not spread because of a craving for flesh, for this is quite natural for someone when he has been kept from eating for a long time, as was the case at that time with the people in the wilderness. There was a deeper - a spiritual - cause to the plague, namely, that those people were such as utterly loathed that which was meant by and represented by 'the manna', as is also clear in verse 6 of the same chapter. They desired solely such things as were meant and represented by 'flesh', that is to say, things belonging to their own will, which consisted of evil desires and were in themselves putrid and profane. It was because that Church, as a result of the representation of such things, was a representative Church that the people experienced so severe a plague. For the events that took place among the people were represented in a spiritual way in heaven. In heaven 'the manna' represented what is heavenly, and 'the flesh which they craved' the foulness of their own will. Consequently, such being their nature, they were punished. From these and other places in the Word it becomes clear that 'flesh' means what belongs to the will, here the merely human will. How filthy that will is, see under verse 2 of this chapter where 'the beasts of the earth' is the subject.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.