Bible

 

Matteus 13

Studie

   

1 Sel päeval väljus Jeesus sealt kojast ja istus maha mere ääre.

2 Ja palju rahvast kogunes Tema juure, nii et Ta pidi astuma paati ja maha istuma. Ja kõik rahvas seisis rannal.

3 Ja Ta rääkis neile palju tähendamissõnadega ning ütles: „Vaata, külvaja läks välja külvama.

4 Ja kui ta külvas, kukkus muist tee ääre, ja linnud tulid ja sõid selle ära.

5 Muist kukkus kaljuse maa peale, kus tal ei olnud palju mulda. Ja see tärkas ruttu, sest tal ei olnud sügavat maad.

6 Aga kui päike tõusis, kõrbes ta, ja et tal ei olnud juurt, kuivas ta ära.

7 Muist kukkus ohakate sekka ja ohakad tõusid ja lämmatasid selle.

8 Aga muist kukkus hea maa peale ja kandis vilja, mõni iva sada seemet, mõni kuuskümmend ja mõni kolmkümmend.

9 Kellel kõrvad on, see kuulgu!”

10 Siis jüngrid astusid Ta juure ja ütlesid Temale: „Mispärast Sa räägid neile tähendamissõnadega?”

11 Tema kostis ning ütles: „Teile on antud mõista Taevariigi saladusi, neile aga ei ole antud.

12 Sest kellel on, sellele antakse, ja tal on küllalt; aga kellel ei ole, sellelt võetakse ka see, mis tal on!

13 Sellepärast Ma räägin neile tähendamissõnadega, et nad nähes ei näeks ja kuuldes ei kuuleks ega mõistaks!

14 Ja nende kohta läheb täide prohvet Jesaja ennustus, mis ütleb: Kuuldes te kuulete ega mõista, ja nähes te näete ega taipa!

15 Sest sellesinase rahva süda on tuimaks läinud ja nad kuulevad raskesti oma kõrvadega ja sulevad oma silmad, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks, et Mina neid parandaksin!

16 Aga õndsad on teie silmad, et nad näevad, ja teie kõrvad, et nad kuulevad!

17 Sest tõesti, Ma ütlen teile, paljud prohvetid ja õiged on igatsenud näha, mida teie näete, ega ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ega ole kuulnud!

18 Kuulge siis teie nüüd tähendamissõna külvajast:

19 Kui keegi Kuningriigi sõna kuuleb ega saa aru, siis tuleb tige ja kisub ära selle, mis oli külvatud ta südamesse. Seda tähendab see, mis külvati tee ääre.

20 Mis kaljuse maa peale külvati tähendab seda, kes sõna kuuleb ja võtab selle kohe rõõmuga vastu;

21 temal aga ei ole juurt eneses, vaid ta on ainult üürikeseks: kui viletsus ning kiusatus tuleb sõna pärast, taganeb ta varsti.

22 Aga mis ohakate sekka külvati, tähendab seda, kes küll sõna kuuleb, maailma mure ja rikkuse pettus aga lämmatab sõna ära ja see jääb viljatumaks.

23 Ent mis külvati hea maa peale, tähendab seda, kes sõna kuuleb ning saab sellest aru ja kannab ka vilja; ja mõni annab sada seemet, mõni kuuskümmend, mõni kolmkümmend!”

24 Teise tähendamissõna esitas Ta neile ning ütles: „Taevariik on mehe sarnane, kes oma põllule külvas hea seemne.

25 Aga inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas lustet nisu sekka ja läks ära.

26 Kui nüüd oras kasvas ja vili hakkas looma, siis tuli ka luste nähtavale.

27 Aga majaisanda orjad tulid tema juure ning ütlesid temale: Isand, eks sa külvanud head seemet oma põllule, kust tuleb sellele nüüd lustet?

28 Tema ütles neile: Seda on teinud vaenuline inimene. Siis ütlesid orjad temale: Kas sa nüüd tahad, et me läheme ja selle kokku kogume?

29 Aga tema ütles: Ei, et te lustet katkudes ühes sellega ei kisuks välja ka nisu.

30 Laske mõlemad ühtlasi kasvada lõikuseks, ja lõikuseajal Ma ütlen lõikajaile: Koguge enne lusted ja siduge vihku ärapõletamiseks, nisu aga koguge kokku mu aita!”

31 Teise tähendamissõna Ta esitas neile ning ütles: „Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille mees võttis ning külvas oma põllule.

32 See on küll kõige väiksem kõigist seemneist, aga kui see on kasvanud, on see suurim aiataimedest ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja teevad pesad ta okstele!”

33 Teise tähendamissõna Ta rääkis neile: „Taevariik on haputaigna sarnane, mille naine võttis ja segas kolme vaka jahu sekka, kuni kõik läks hapnema!”

34 Seda kõike rääkis Jeesus rahvale tähendamissõnadega ja ilma tähendamissõnata ei rääkinud Ta neile midagi,

35 et läheks täide, mis on üteldud prohveti kaudu: „Ma avan Oma suu tähendamissõnades ja kuulutan, mis on olnud salajas maailma algusest!”

36 Siis Jeesus laskis rahvahulgad ära minna ja tuli koju. Ja Ta jüngrid astusid Tema juure ning ütlesid: „Seleta meile tähendamissõna põllulustest.”

37 Tema kostis ja ütles: „Kes head seemet külvab, on Inimese Poeg.

38 Põld on maailm; hea seeme on Kuningriigi lapsed, lusted aga on tigeda lapsed.

39 Vaenlane, kes neid külvab, on kurat. Aga lõikus on maailma-ajastu lõpp; lõikajad on Inglid.

40 Otsegu nüüd umbrohi kogutakse ja tulega ära põletatakse, nõnda peab ka sündima selle maailma-ajastu lõpul.

41 Inimese Poeg läkitab Oma Inglid ja Nemad koguvad Tema Kuningriigist kõik pahandused ja kõik need, kes teevad, mis on käsu vastu,

42 ja heidavad nad tuleahju; seal on ulumine ja hammaste kiristamine.

43 Siis paistavad õiged nagu päike Oma Isa Kuningriigis. Kel kõrvad on, see kuulgu!

44 Taevariik on põllusse peidetud varanduse sarnane, mille mees leidis ning kinni kattis, ja läks sealt ära rõõmsana selle üle ja müüs ära kõik, mis tal oli, ja ostis selle põllu.

45 Taas on Taevariik kaupmehe sarnane, kes otsis ilusaid pärle,

46 ja kui ta oli leidnud ühe kalli pärli, läks ta ja müüs kõik, mis tal oli, ning ostis selle.

47 Taas on Taevariik nooda sarnane, mis merre heideti ja kokku vedas kõiksugu kalu.

48 Ja kui see täis sai, veeti ta randa, ja istuti maha ning koguti head astjatesse, aga halvad visati ära.

49 Nõnda sünnib maailma-ajastu lõpul: Inglid väljuvad ja eraldavad kurjad õigete hulgast

50 ja heidavad nad tuleahju; seal on ulumine ja hammaste kiristamine.

51 Kas te olete aru saanud kõigest sellest?” Nad ütlesid Temale: „Jah!”

52 Siis Ta ütles neile: „Seepärast on iga kirjatundja, kes on õpetatud Taevariigi jaoks, majaisandmehe sarnane, kes toob esile oma tagavarast uut ja vana!”

53 Ja sündis, kui Jeesus oli lõpetanud need tähendamissõnad, et Ta läks sealt ära.

54 Ja Ta tuli Oma kodukohta ja õpetas neid nende kogudusekojas, nii et nad hämmastusid ning ütlesid: „Kust on Sellel see tarkus ja need vägevad teod?

55 Eks Tema ole see puusepa poeg? Eks Ta Ema nimetata Maarjaks ja Ta vendi Jakoobuseks ja Jooseseks ja Siimonaks ja Juudaks?

56 Ja eks Ta õed kõik ole meie juures? Kust siis Temale see kõik on tulnud?”

57 Ja nad pahandusid Temast. Aga Jeesus ütles neile: „Ei peeta prohvetist kuskil nii vähe lugu kui kodukohas ja ta omas majas!”

58 Ja Ta ei teinud seal mitte palju vägevaid tegusid nende uskmatuse pärast.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 4007

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

4007. 'Every one that had white in it' means that which has truth in it. This is clear from the meaning of 'white' as truth, but strictly speaking as the Lord's Righteousness and Merit, and from this the Lord's righteousness and merit as these exist with man, dealt with in 3301, 3993. 'White' has that meaning because the light of heaven which radiates from the Lord, a light which is the source of splendour and brightness, means truth. Anything therefore on which that light falls and is made splendid and bright is that which is called the Lord's righteousness and merit existing with man. Those who acknowledge this, the Lord's righteousness, and who from good take it to themselves and reject their own, are specifically the ones meant by 'the righteous' whom the Lord refers to, in Matthew,

The righteous will shine like the sun in the kingdom of their Father. Matthew 13:43.

[2] The fact that that which is 'white', being splendid and bright, has this meaning is also evident from other places in the Word, as in Moses,

His eyes will be redder than wine, and his teeth whiter than milk. Genesis 49:12.

This refers to Judah, who represents the Lord as regards the Divinity of His Love, and in the internal sense the celestial kingdom, and so the celestial man, see 3881. 'Eyes redder than wine' means Divine Wisdom, and 'teeth whiter than milk' means Righteousness. In David,

You will purify me with hyssop and I shall be clean; You will wash me, and I shall become whiter than snow. Psalms 51:7.

'Washing and becoming whiter than snow' stands for being purified from sins by means of receiving and putting on the Lord's righteousness. In John,

In the midst of the seven lampstands one like the Son of Man. His head and hair were white, like white wool, like snow; and his eyes were like a flame of fire. Revelation 1:13-14.

[3] In the same book,

You have a few names in Sardis, who have not soiled their garments, and they will walk with Me in white, for they are worthy. He who conquers will be clad in white garments. Revelation 3:4-5.

In the same book,

I counsel you to buy from Me gold purified in fire, that you may be rich, and white garments to clothe you. Revelation 3:18.

In the same book,

To each soul under the altar were given white robes. Revelation 6:9, 11.

In the same book,

I saw, standing before the throne and before the Lamb those clothed in white robes. One of the elders said to me, These clothed in white robes - who are they, and where have they come from? I said to him, Sir, you know. He said to me, These are they who are coming out of the great tribulation, and have washed their robes, and have made their robes white in the blood of the Lamb. Revelation 7:9, 13-14.

In the same book,

The angels were clothed in linen, white and splendid, and were girded around their breasts with golden girdles. Revelation 15:6.

In the same book,

I saw, and behold, a white horse, and he who sat on it had a bow; to him a crown was given. Revelation 6:2.

And elsewhere,

After this I saw heaven opened, and behold, a white horse. His armies in heaven were following Him on white horses and were clothed in linen white and clean. Revelation 19:11, 14.

[4] In all these places 'white' means the truth of faith; 'white garments' and 'white robes' have no other meaning. But the truth of faith does not exist with any who believe that they have faith of themselves and so believe that they are wise of themselves. Rather, it exists with those who believe that their faith and wisdom come from the Lord, for faith and wisdom are imparted to them because they do not ascribe any truth or good at all to themselves. Even less do they believe that they possess any merit through the truths and goods residing with them, and less still any righteousness, but only by ascribing these to the Lord, and so everything to His grace and mercy. This is what 'putting on white garments' means, and also what 'being made white in the blood of the Lamb' means. There are two things which all who enter heaven cast aside, namely their proprium and consequent confidence, and merit that is their own or self-righteousness. Then they assume a heavenly proprium which comes from the Lord, and the Lord's merit or righteousness. And to the extent that these are so assumed those persons advance further into heaven. These two things specifically are meant by 'red' and by 'white'; 'red' means the good of love and is present with those people at that time, 'white' the truth of faith.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.