Bible

 

Leviticus 4

Studie

   

1 Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:

2 'Räägi Iisraeli lastega ja ütle: Kui keegi kogemata patustab ja teeb mõne Issanda käsu vastu midagi, mida ei tohi teha, siis:

3 kui pattu teeb võitud preester, koormates rahvast süüga, siis ta peab patu pärast, mida ta on teinud, tooma ühe veatu noore härjavärsi Issandale patuohvriks.

4 Ta viigu härjavärss kogudusetelgi ukse juurde Issanda ette ja pangu oma käsi härjavärsi pea peale ning tapku härjavärss Issanda ees!

5 Ja võitud preester võtku härjavärsi veri ning viigu kogudusetelki!

6 Siis preester kastku oma sõrm verre ja tilgutagu verd Issanda ees seitse korda pühamu eesriide ees!

7 Ja preester määrigu verd Issanda ees kogudusetelgis oleva healõhnalise suitsutusohvri altari sarvedele ning valagu kõik härjavärsi veri põletusohvrialtari aluse kõrvale, mis on kogudusetelgi ukse juures!

8 Ja ta võtku ära kõik patuohvri härjavärsi rasv, sisikonda kattev rasv, kõik rasv, mis on sisikonna küljes,

9 mõlemad neerud ja rasv, mis on nende küljes nimmetel, ja maksarasv, mis ta eraldagu neerude juurest

10 samal viisil, nagu see eraldatakse tänuohvrihärjast; ja preester süüdaku see põlema põletusohvrialtaril!

11 Aga härjavärsi nahk ja kõik tema liha koos pea ja jalgadega, sisikond ja rupskid,

12 kogu ülejäänud härjavärss ta viigu väljapoole leeri ühte puhtasse paika, kuhu kallatakse tuhka, ja ta põletagu see tulega puude peal; seal, kuhu tuhk kallatakse, tuleb see põletada!

13 Ja kui kogu Iisraeli kogudus eksib, aga nõnda, et koguduse silma eest jääb varjatuks, et nad on teinud mõne Issanda käsu vastu midagi, mida ei tohi teha, ja saavad süüdlasteks,

14 ja patt, mida nad on teinud, saab ometi teatavaks, siis kogudus toogu üks noor härjavärss patuohvriks ja viigu see kogudusetelgi ette!

15 Koguduse vanemad pangu oma käed härjavärsi pea peale Issanda ees ja härjavärss tapetagu Issanda ees!

16 Ja võitud preester viigu härjavärsi veri kogudusetelki!

17 Preester kastku oma sõrm verre ja tilgutagu seitse korda Issanda ees, eesriide ees!

18 Ja ta määrigu verd altari sarvedele, mis on Issanda ees kogudusetelgis, aga kõik ülejäänud veri ta valagu põletusohvrialtari alusele, mis on kogudusetelgi ukse ees!

19 Ja ta eraldagu sellest kõik rasv ning süüdaku altaril põlema

20 ja talitagu härjavärsiga nõnda, nagu ta talitas patuohvri härjavärsiga; ta talitagu sellega selsamal viisil! Kui preester nõnda on neile lepitust toimetanud, siis antakse neile andeks.

21 Ta viigu härjavärss väljapoole leeri ja põletagu see ära, nõnda nagu ta põletas eelmise härjavärsi; see on koguduse patuohver!

22 Kui üks vürst patustab ja kogemata teeb Issanda, oma Jumala mõne käsu vastu midagi, mida ei tohi teha, ja saab süüdlaseks,

23 aga temale tehakse teatavaks ta patt, mida ta on teinud, siis ta viigu oma ohvrianniks üks veatu sikk!

24 Ta pangu oma käsi siku pea peale ja tapku see selles paigas, kus Issanda ees põletusohvrit tapetakse; see on patuohver!

25 Preester võtku sõrmega patuohvri verd ja määrigu põletusohvri altari sarvedele, aga ülejäänud veri ta valagu põletusohvri altari aluse kõrvale!

26 Ja ta süüdaku kõik selle rasv altaril põlema, nõnda nagu tänuohvri rasv; kui preester on tema ees lepitust teinud ta patu pärast, siis antakse temale andeks!

27 Kui keegi maa rahva seast kogemata patustab, tehes mõne Issanda käsu vastu midagi, mida ei tohi teha, ja saab süüdlaseks,

28 aga temale saab teatavaks ta patt, mida ta on teinud, siis ta toogu ohvrianniks üks veatu kits, emane loom, oma patu pärast, mida ta on teinud,

29 ja pangu oma käsi patuohvri pea peale ning tapku patuohver põletusohvri paigas!

30 Preester võtku sõrmega verd ja määrigu põletusohvri altari sarvedele, aga kõik ülejäänud veri ta valagu altari aluse kõrvale!

31 Ja ta võtku ära kõik rasv, nõnda nagu võetakse rasv tänuohvrist, ja preester süüdaku see altaril põlema meeldivaks lõhnaks Issandale! Kui preester nõnda on tema eest lepitust teinud, siis antakse temale andeks.

32 Aga kui ta toob oma patuohvrianniks lambatalle, siis ta toogu veatu emane loom

33 ja pangu oma käsi patuohvri pea peale ning tapku see patuohvriks paigas, kus põletusohvrit tapetakse!

34 Preester võtku sõrmega patuohvri verd ja määrigu põletusohvrialtari sarvedele, aga kõik ülejäänud veri ta valagu altari aluse kõrvale!

35 Ja ta võtku ära kõik selle rasv, nõnda nagu võetakse tänuohvri lambatalle rasv, ja preester süüdaku see altaril põlema Issanda tuleohvrite peal! Kui preester temale ta patu pärast, mida ta on teinud, on lepitust teinud, siis antakse temale andeks.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Apocalypse Revealed # 468

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 962  
  

468. And his feet like pillars of fire. This symbolizes the Lord's Divinity on the natural plane in respect to His Divine love, which sustains all things.

This, too, is apparent, from the explanation in no. 49 above, where it is said of the Son of Man that "His feet were like fine brass, as though fired in a furnace."

The angel's feet looked like pillars of fire because the Lord's Divinity on the natural plane - which fundamentally is the Divine humanity that He took on in the world - supports His Divinity from eternity, as the body does the soul, and likewise as the Word's natural meaning supports its spiritual and celestial meanings, on which subject see The Doctrine of the New Jerusalem Regarding the Sacred Scripture, nos. 27-49. To be shown that feet symbolize something natural, see no. 49, and a pillar something that supports, no. 191.

Fire symbolizes love because spiritual fire is nothing else. Therefore it is customary in worship to pray that heavenly fire, that is to say, heavenly love, may kindle the worshipers' hearts. People know that there is a correspondence between fire and love from the fact that a person grows warm with love, and cold with its loss. Nothing else produces vital warmth but love, in both senses. The origin of these correspondences is owing to the existence of two suns, one in the heavens, which is pure love, and the other in the world, which is nothing but fire. This, too, is the reason for the correspondence between all spiritual and natural things.

[2] Since fire symbolizes Divine love, therefore on Mount Horeb Jehovah appeared to Moses in a bush on fire (Exodus 3:1-3). Moreover He descended upon Mount Sinai in fire (Deuteronomy 4:36). For this reason, too, the seven lamps of the lampstand in the Tabernacle were lit every evening, so as to burn before Jehovah (Leviticus 24:2-4). For the same reason fire burned continually on the altar and was not extinguished (Leviticus 6:13), and the priests took fire from the altar in their censers and burned incense (Leviticus 16:12-13).

Therefore Jehovah went before the children of Israel by night in a pillar of fire (Exodus 13:21-22). Fire from heaven consumed the burnt offerings on the altar, as a sign of His being well pleased (Leviticus 9:24, 1 Kings 18:38). The burnt offerings were called offerings by fire to Jehovah, and offerings by fire for a restful aroma to Jehovah (Exodus 29:18; Leviticus 1:9, 13, 17; 2:2, 9-11; 3:5, 16; 4:35; 5:12; 7:30; 21:6; Numbers 28:2; Deuteronomy 18:1).

Therefore in the book of Revelation the Lord's eyes looked like a flame of fire (Revelation 1:14; 2:18; 19:12, cf. Daniel 10:5-6). And seven lamps of fire burned before the throne (Revelation 4:5).

It is apparent from this what lamps containing oil and lamps without oil symbolize (Matthew 25:1-11). The oil means fire, and thus love.

And so on in many other places.

In an opposite sense fire symbolizes hellish love, and this is plain from so many passages in the Word that it would be impossible to cite them all because of their number. See something on the subject in the book Heaven and Hell, published in London, nos. 566-575.

  
/ 962  
  

Many thanks to the General Church of the New Jerusalem, and to Rev. N.B. Rogers, translator, for the permission to use this translation.