Bible

 

Lamentatsioonid 4

Studie

   

1 Kuidas küll on tuhmunud kuld, puhas kuld kuidas teiseks saanud! Pühamu kivid on paisatud kõigile tänavanurkadele.

2 Kallid Siioni lapsed, puhtaima kullaga võrdsed, kuidas on nad nüüd saanud saviastjate sarnaseks, potisseppade käsitööks!

3 Ðaakalidki ulatavad nisa, et imetada oma poegi, aga mu rahva tütar on julm, otsekui jaanalind kõrbes.

4 Imiku keel jääb kinni suulakke janu pärast, lapsed paluvad leiba, aga pole, kes neile jagaks.

5 Kes enne sõid maiustusi, närbuvad tänavail; keda hellitati purpuri peal, lebavad sõnnikuhunnikul.

6 Mu rahva tütre süü on suurem kui patt Soodomas, mis paisati segi silmapilkselt, kätega aitamata.

7 Tema vürstid olid puhtamad lumest, valgemad piimast, ihult korallidest verevamad, kujult otsekui safiirid.

8 Nüüd on nad näost mustemad kui nõgi, neid ei tunta tänavail ära; nende nahk on kontidel kortsunud, kuivanud nagu puu.

9 Õnnelikumad olid need, kes mõõgaga maha löödi, kui need, kes surid nälga, kes põllusaagi puudumisel kidusid nagu teibasse aetud.

10 Kaastundlike naiste käed keetsid oma lapsi: need olid neile roaks mu rahva tütre hävingus.

11 Issand valas välja oma viha, tegi teoks oma tulise raevu ja süütas Siionis tule, mis põletas selle alusmüüridki.

12 Ei oleks uskunud maa kuningad ja kõik maailma elanikud, et vihamees ja vaenlane tuleb sisse Jeruusalemma väravaist.

13 See on sündinud tema prohvetite pattude, tema preestrite süü pärast; nende pärast, kes valasid seal õigete verd.

14 Nad vaarusid tänavail nagu pimedad, verega roojastatud, nõnda et nende riideid ei võinud puudutada.

15 'Hoidke eest! Roojane!' hüüti nende kohta. 'Hoidke eest, hoidke eest, ärge puudutage!' Nad vaarusid ka põgenedes, rahvaste seas öeldi: 'Nad ei tohi jääda siia kauemaks!'

16 Issanda pale hajutas nad, ta ei vaata enam nende peale. Preestritest ei peetud lugu, vanadele ei antud armu.

17 Isegi veel siis, väsinud silmadega, me ootasime asjatult endile abi; oma vahitornidest piilusime rahva poole, kes meid ei päästnud.

18 Meie samme luurati, me ei võinud käia oma turgudel; meie lõpp ligines, meie päevad said täis - tõesti, meie lõpp tuli!

19 Meie jälitajad olid kiiremad kui kotkas taeva all; nad ajasid meid taga mägedel, varitsesid meid kõrbes.

20 Issanda võitu, kes oli meile eluõhuks, püüti kinni nende aukudes, tema, kellest me ütlesime: 'Tema varjus me elame paganate seas!'

21 Rõõmutse ja ole rõõmus, Edomi tütar, kes elad Uusimaal! Sinulegi tuleb karikas: sa jääd joobnuks ja kisud enese paljaks.

22 Sinu süü on lõppenud, Siioni tütar, enam ta ei vii sind vangi. Aga ta karistab su süüd, Edomi tütar, ta paljastab su patud.

   

Bible

 

2 kuningat 18:27

Studie

       

27 Kuid ülemjoogikallaja vastas neile: 'Kas mu isand on mind läkitanud kõnelema neid sõnu ainult su isandale ja sinule? Küllap ka müüri peal istuvatele meestele, kes koos teiega peavad sööma oma rooja ja jooma oma kust!'

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 4791

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

4791. CORRESPONDENCE WITH THE GRAND MAN - continued

IN THIS SECTION THE CORRESPONDENCE OF TASTE AND OF THE TONGUE, AND ALSO OF THE FACE, WITH THAT GRAND MAN

The tongue provides an entrance leading into both the lungs and the stomach, and so represents a kind of forecourt leading to spiritual things and to celestial ones, to spiritual because it serves the lungs and thereby speech, to celestial because it serves the stomach which supplies nourishment to the blood and the heart. For the lungs correspond to spiritual realities, the heart to celestial ones, see 3635, 3883-3896. All this being so, the tongue corresponds in general to the affection for truth, that is, to those in the Grand Man whose affection is for truth, and after that whose affection is for good which is a product of that truth. People therefore who love the Word of the Lord and wish to gain from it a knowledge of what is good and true belong to that province. Yet they differ from one another, in that some belong to the actual tongue, some to the larynx and trachea, some to the throat, some also to the gums, while others belong to the lips. For not even the smallest part of the human being fails to have a correspondence.

[2] I have been allowed on many occasions to learn by experience that those governed by an affection for truth belong to that province understood in the broad sense. On one occasion they plainly entered my tongue, on another my lips; and I have been allowed to talk to them. I have also noticed that some correspond to the more internal parts of the tongue and lips, others to their more external parts. There are some who have an affection for and receive only exterior truths, not interior ones, though they do not reject them. The operation of these I have felt in the exterior but not the interior parts of my tongue.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.