Bible

 

Lamentatsioonid 4

Studie

   

1 Kuidas küll on tuhmunud kuld, puhas kuld kuidas teiseks saanud! Pühamu kivid on paisatud kõigile tänavanurkadele.

2 Kallid Siioni lapsed, puhtaima kullaga võrdsed, kuidas on nad nüüd saanud saviastjate sarnaseks, potisseppade käsitööks!

3 Ðaakalidki ulatavad nisa, et imetada oma poegi, aga mu rahva tütar on julm, otsekui jaanalind kõrbes.

4 Imiku keel jääb kinni suulakke janu pärast, lapsed paluvad leiba, aga pole, kes neile jagaks.

5 Kes enne sõid maiustusi, närbuvad tänavail; keda hellitati purpuri peal, lebavad sõnnikuhunnikul.

6 Mu rahva tütre süü on suurem kui patt Soodomas, mis paisati segi silmapilkselt, kätega aitamata.

7 Tema vürstid olid puhtamad lumest, valgemad piimast, ihult korallidest verevamad, kujult otsekui safiirid.

8 Nüüd on nad näost mustemad kui nõgi, neid ei tunta tänavail ära; nende nahk on kontidel kortsunud, kuivanud nagu puu.

9 Õnnelikumad olid need, kes mõõgaga maha löödi, kui need, kes surid nälga, kes põllusaagi puudumisel kidusid nagu teibasse aetud.

10 Kaastundlike naiste käed keetsid oma lapsi: need olid neile roaks mu rahva tütre hävingus.

11 Issand valas välja oma viha, tegi teoks oma tulise raevu ja süütas Siionis tule, mis põletas selle alusmüüridki.

12 Ei oleks uskunud maa kuningad ja kõik maailma elanikud, et vihamees ja vaenlane tuleb sisse Jeruusalemma väravaist.

13 See on sündinud tema prohvetite pattude, tema preestrite süü pärast; nende pärast, kes valasid seal õigete verd.

14 Nad vaarusid tänavail nagu pimedad, verega roojastatud, nõnda et nende riideid ei võinud puudutada.

15 'Hoidke eest! Roojane!' hüüti nende kohta. 'Hoidke eest, hoidke eest, ärge puudutage!' Nad vaarusid ka põgenedes, rahvaste seas öeldi: 'Nad ei tohi jääda siia kauemaks!'

16 Issanda pale hajutas nad, ta ei vaata enam nende peale. Preestritest ei peetud lugu, vanadele ei antud armu.

17 Isegi veel siis, väsinud silmadega, me ootasime asjatult endile abi; oma vahitornidest piilusime rahva poole, kes meid ei päästnud.

18 Meie samme luurati, me ei võinud käia oma turgudel; meie lõpp ligines, meie päevad said täis - tõesti, meie lõpp tuli!

19 Meie jälitajad olid kiiremad kui kotkas taeva all; nad ajasid meid taga mägedel, varitsesid meid kõrbes.

20 Issanda võitu, kes oli meile eluõhuks, püüti kinni nende aukudes, tema, kellest me ütlesime: 'Tema varjus me elame paganate seas!'

21 Rõõmutse ja ole rõõmus, Edomi tütar, kes elad Uusimaal! Sinulegi tuleb karikas: sa jääd joobnuks ja kisud enese paljaks.

22 Sinu süü on lõppenud, Siioni tütar, enam ta ei vii sind vangi. Aga ta karistab su süüd, Edomi tütar, ta paljastab su patud.

   

Bible

 

2 kuningat 18:27

Studie

       

27 Kuid ülemjoogikallaja vastas neile: 'Kas mu isand on mind läkitanud kõnelema neid sõnu ainult su isandale ja sinule? Küllap ka müüri peal istuvatele meestele, kes koos teiega peavad sööma oma rooja ja jooma oma kust!'

Ze Swedenborgových děl

 

Apocalypse Explained # 1166

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 1232  
  

1166. Arrayed in fine linen and purple and scarlet signifies the appearance in externals of being from celestial and spiritual truth and good. This is evident from the signification of "fine linen," as being truth from a celestial origin (See n. 1143); also from the signification of "purple," as being good from a celestial origin (See n. 1042); also from the signification of "scarlet," as being good from a spiritual origin (See n. 1144); also from the signification of "to be arrayed in them," as being to appear in externals. This makes clear that "to be arrayed in fine linen and purple and scarlet" signifies the appearance in externals of being from celestial and spiritual truth and good, and yet regarded interiorly, these are evils and falsities from an infernal origin. What the celestial is and what the spiritual is has frequently been told before.

(Continuation. )

[2] The Lord alone resists the evils with man by Himself and not through any angels of heaven, because to resist evils with man is a work of Divine omnipotence, Divine omniscience, and Divine providence. It is a work of Divine omnipotence, because to resist one evil is to resist many, and even to resist the hells. For every evil is joined with innumerable other evils, and they cling together like the hells with each other; for as evils make one so do the hells, and as the hells make one so do evils, and no one but the Lord is able to resist the hells so united. It is a work of Divine omniscience, because the Lord alone knows what man is and what his evils are, and what their connection is with other evils, thus in what order they must be removed that man may be inwardly or radically cured. It is a work of Divine providence, that nothing may be done contrary to the laws of order, and that what is done may promote man's eternal good; for Divine omnipotence, Divine omniscience, and Divine providence have respect in every least particular to what is eternal.

[3] All this makes clear that no angel is able to resist the evils with man, but the Lord only. The Lord carries on this work in man both immediately from himself, and mediately through heaven, and yet in such a way that no angel knows anything about it. For heaven in the whole complex is the Lord, because it is His Divine proceeding; consequently when He is working through heaven He is working from Himself. It is said mediately because the Divine operation flows through the heavens, and yet it takes nothing from the own [proprium] of any angel there, but only from what is its own with them. The appearance is the same as when a man does any act; to produce it he moves innumerable motor fibers scattered through his whole body, but of this action no single fiber knows anything. Such are angels in the Divine Body which is called heaven.

  
/ 1232  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for their permission to use this translation.