Bible

 

Joshua 22

Studie

   

1 Siis kutsus Joosua ruubenlased, gaadlased ja Manasse poole suguharu

2 ning ütles neile: 'Te olete pannud tähele kõike, mida Mooses, Issanda sulane, teid käskis, ja olete võtnud kuulda minu häält kõiges, milleks mina teile olen käsu andnud.

3 Te ei ole maha jätnud oma vendi selle pika aja jooksul kuni tänini ja olete pidanud, mida tuleb pidada - Issanda, oma Jumala käsku.

4 Nüüd on Issand, teie Jumal, andnud teie vendadele rahu, nagu ta neile lubas; pöörduge siis nüüd ümber ja minge oma telkide juurde, oma pärusmaale, mille Mooses, Issanda sulane, teile andis teisel pool Jordanit.

5 Olge vaid väga hoolsad täitma käsku ja Seadust, mille Mooses, Issanda sulane, teile on andnud, et te armastaksite Issandat, oma Jumalat, ja käiksite kõigil tema teedel ja peaksite tema käske ja hoiaksite tema poole ning teeniksite teda kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest!'

6 Ja Joosua õnnistas neid ning saatis nad minema; ja nad läksid oma telkide juurde.

7 Manasse poolele suguharule oli Mooses andnud maad Baasanis, aga teisele poolele andis Joosua koos nende vendadega lääne pool Jordanit; ja kui Joosua saatis nad nende telkide juurde, siis õnnistas tema ka neid

8 ja rääkis nendega, öeldes: 'Minge tagasi oma telkide juurde oma suure noosiga ja väga paljude loomadega, hõbeda, kulla, vase ja rauaga, ja väga suure hulga riietega; jaotage koos oma vendadega oma vaenlastelt saadud saak!'

9 Ja ruubenlased, gaadlased ja Manasse pool suguharu läksid tagasi ning tulid ära Iisraeli laste juurest Siilost, mis on Kaananimaal, et minna Gileadimaale, oma pärusmaale, kuhu nad olid asunud Moosese läbi antud Issanda käsul.

10 Kui ruubenlased, gaadlased ja Manasse pool suguharu jõudsid Jordani piirkonda Kaananimaal, siis nad ehitasid sinna Jordani äärde altari, silmapaistvalt suure altari.

11 Ja Iisraeli lapsed kuulsid räägitavat: 'Vaata, ruubenlased, gaadlased ja Manasse pool suguharu on ehitanud altari Jordani piirkonda vastu Kaananimaad, Iisraeli laste maa-ala teise äärde.'

12 Kui Iisraeli lapsed seda kuulsid, siis kogunes terve Iisraeli laste kogudus Siilosse, et minna sõtta nende vastu.

13 Ja Iisraeli lapsed läkitasid ruubenlaste, gaadlaste ja Manasse poole suguharu juurde Gileadimaale Piinehasi, preester Eleasari poja,

14 ja koos temaga kümme vürsti, üks perekonna vürst igast Iisraeli suguharust, igaüks neist oma perekonna peamees Iisraeli tuhandete seas.

15 Ja need tulid ruubenlaste, gaadlaste ja Manasse poole suguharu juurde Gileadimaale ja rääkisid nendega, öeldes:

16 'Nõnda ütleb terve Issanda kogudus: Mis jumalavallatus see on, mida te olete osutanud Iisraeli Jumala vastu, et te nüüd taganete Issanda järelt, ehitate endile altari ja hakkate nüüd Issanda vastu mässama?

17 Kas meile on vähe Peori patust, millest me endid tänapäevani ei ole puhastanud ja millest tuli nuhtlus Issanda kogudusele?

18 Ja teie tahate nüüdki taganeda Issanda järelt. Kui te täna mässate Issanda vastu, siis vihastub ta homme kogu Iisraeli koguduse peale.

19 Aga kui teie pärusmaa on roojane, siis tulge üle Issanda pärusmaale, kus on Issanda elamu, ja asuge meie keskele, kuid ärge mässake Issanda vastu ja ärge mässake meie vastu, ehitades endile altari lisaks Issanda, meie Jumala altarile!

20 Eks talitanud Aakan, Serahi poeg, petise kombel hävitamisele määratuga? Siis langes viha terve Iisraeli koguduse peale, kuigi ta ju oli üksainus mees. Eks ta pidanud surema oma süü pärast?'

21 Siis ruubenlased, gaadlased ja Manasse pool suguharu vastasid ja rääkisid Iisraeli tuhandete peameestega:

22 'Jumalate Jumal Issand, jumalate Jumal Issand, tema teab, ja Iisrael saagu teada: kui see on mässu ja truudusetuse pärast Issanda vastu - siis ära meid täna aita! -

23 et me ehitasime endile altari Issanda järelt taganemiseks, või selleks, et selle peal ohverdada põletus- ja roaohvreid, või et selle peal valmistada tänuohvreid - siis nõudku Issand ise aru!

24 Aga et niisugust tahet ei olnud, siis tegime seda mõeldes, et tulevikus võiksid teie lapsed meie lastega rääkida ja öelda: Mis on teil tegemist Issandaga, Iisraeli Jumalaga?

25 Issand on ju pannud Jordani piiriks meie ja teie vahele, ruubenlased ja gaadlased. Teil ei ole Issandast osa! Teie lapsed võiksid keelata meie lapsi Issandat kartmast.

26 Sellepärast me ütlesime: Tehkem siis enestele see altar, ehitades mitte põletus- ega tapaohvri tarvis,

27 vaid see olgu tunnistajaks meie ja teie vahel ja meie järeltulevate põlvede vahel pärast meid, et me tahame toimetada Issanda teenistust tema palge ees oma põletus-, tapa- ja tänuohvritega, et teie lapsed ei saaks edaspidi öelda meie lastele: Teil ei ole Issandast osa!

28 Ja me mõtlesime: kui nad tulevikus nõnda ütlevad meile ja meie järeltulevaile põlvedele, siis me saame vastata: Vaadake Issanda altari kuju, mille meie vanemad on teinud mitte põletus- ega tapaohvri jaoks, vaid tunnistajaks meie ja teie vahele.

29 Jäägu meist kaugele, et mässaksime Issanda vastu ja taganeksime nüüd Issanda järelt, ehitades altari põletusohvri, roaohvri ja tapaohvri jaoks lisaks Issanda, meie Jumala altarile, mis on tema elamu ees!'

30 Kui preester Piinehas ja koguduse vürstid ja Iisraeli tuhandete peamehed, kes olid koos temaga, kuulsid sõnu, mis ruubenlased, gaadlased ja manasselased rääkisid, siis oli see hea nende silmis.

31 Ja preester Eleasari poeg Piinehas ütles ruubenlastele, gaadlastele ja manasselastele: 'Nüüd me teame, et Issand on meie keskel! Et te seda jumalavallatust ei ole teinud Issanda vastu, siis te olete päästnud Iisraeli lapsed Issanda käest.'

32 Ja preester Eleasari poeg Piinehas ja vürstid läksid tagasi ruubenlaste ja gaadlaste juurest Gileadimaalt Kaananimaale Iisraeli laste juurde ning tõid neile sõna.

33 Ja see sõna oli hea Iisraeli laste silmis ja Iisraeli lapsed kiitsid Jumalat ega mõelnud enam nende vastu sõttaminekule, et hävitada maad, kus elasid ruubenlased ja gaadlased.

34 Ja ruubenlased ja gaadlased andsid altarile nimeks 'See on tunnistaja meie vahel, et Issand on Jumal'.

   

Komentář

 

Exploring the Meaning of Joshua 22

Napsal(a) New Christian Bible Study Staff, Julian Duckworth

Joshua 22: The tribes of Reuben, Gad and half Manasseh return.

With the land of Canaan now settled by Israel, the time had come for the men of Reuben, Gad, and one half of Manasseh to return to the other side of the Jordan, where their wives, children, cattle and sheep were left. The men of these two and a half tribes had been ordered to fight alongside the other tribes of Israel, and only then to return home.

They left, and when they came to the banks of the River Jordan, they built a large altar to the Lord. When the rest of Israel caught word of this, they wanted to go to war with these tribes, because they felt the altar was a sacrilege - Israel had the tabernacle for its worship of the Lord. They sent Phineas the priest to ask why they had built the altar. These tribes across the Jordan replied that in the future, the people of Israel may move against them, and reject them. They said the altar would serve as a witness to their worship of the Lord, just as the Israelites in Canaan worshiped. This answer pleased the priest, and when he told the leaders of Israel, it pleased them too.

The spiritual meaning of this episode is a very important one for us. The tribes living on the other side of the River Jordan stand for the worldly activities of our outward life, which in themselves are a very important part of our spiritual life. These actions make up the external part of spiritual life, in which we are able to do good (see Swedenborg’s work, Arcana Caelestia 9824[2]).

The tribes building an altar to God portrays our understanding that all the good we do, and all the use we provide, is possible because of the Lord. He is the giver of all good, which is why we must serve the Lord. Without use, spiritual thoughts and beliefs do not have a foundation (Arcana Caelestia 9473[3]).

Reuben, Gad and half of Manasseh said that the people of Israel might cut them off in the future. In spiritual terms, this would be to separate spiritual life and external life in daily living. This would result in such things as hypocrisy, and faith without charity, both of which are a threat to our spiritual well-being (see Swedenborg’s work, Doctrine of Life 4).

The altar, which was built on Canaan’s side of the Jordan before these tribes crossed over, was to stand as a witness to the union between the tribes within Canaan and the tribes across the Jordan, as one nation before the Lord (Arcana Caelestia 9714).

This unity means that we must be equally present in three areas of life: in the depths of our heart, in our worship and adoration of the Lord; in our mind, in our understanding and delight in the Lord’s Word with all its truth; and in our outward actions, where our acknowledgement of the Lord as our God leads us to be sincere, just, moral, fair, compassionate and dedicated to the service of God.

The answer from the three tribes pleased the priest and, in turn, the leaders of Israel. This reception represents our affirmation that ‘being spiritual’ does not take the place of helping others, but really demands that we serve the Lord in our daily actions (see Swedenborg’s work, Apocalypse Explained 325[4]).