Bible

 

Joshua 10

Studie

   

1 Kui Adonisedek, Jeruusalemma kuningas, kuulis, et Joosua oli vallutanud Ai ja oli hävitanud selle sootuks, et nõnda nagu ta oli talitanud Jeerikoga ja selle kuningaga, nõnda oli ta talitanud ka Aiga ja selle kuningaga, ja et Gibeoni elanikud olid Iisraeliga rahu teinud ja nende keskele jäänud,

2 siis kardeti väga, sest Gibeon oli suur linn nagu mõni kuningalinn, Aist suurem, ja kõik selle mehed vaprad.

3 Ja Jeruusalemma kuningas Adonisedek läkitas ütlema Hebroni kuningale Hohamile, Jarmuti kuningale Piramile, Laakise kuningale Jaafale ja Egloni kuningale Debirile:

4 'Tulge üles minu juurde ja aidake mind! Me lööme Gibeoni, sellepärast et ta tegi rahu Joosuaga ja Iisraeli lastega.'

5 Siis nad kogunesid ja tulid üles, need viis emorlaste kuningat: Jeruusalemma kuningas, Hebroni kuningas, Jarmuti kuningas, Laakise kuningas, Egloni kuningas - nemad ja kõik nende sõjaleerid, ja asusid leeri Gibeoni vastu ning sõdisid temaga.

6 Aga Gibeoni mehed läkitasid ütlema Joosuale, kes oli leeris Gilgalis: 'Ära tõmba oma kätt oma sulaste juurest tagasi! Tule ruttu üles meie juurde ja päästa ning aita meid, sest kõik emorlaste kuningad, kes elavad mäestikus, on kogunenud meie vastu!'

7 Siis Joosua läks Gilgalist üles, tema ja kõik sõjamehed koos temaga, ja kõik vaprad võitlejad.

8 Ja Issand ütles Joosuale: 'Ära karda neid, sest ma annan nad sinu kätte; ükski neist ei suuda seista sinu ees!'

9 Ja Joosua läks äkitselt neile kallale, olles öö jooksul Gilgalist üles tulnud.

10 Ja Issand viis nad segadusse Iisraeli ees, kes valmistas neile suure kaotuse Gibeoni juures ja ajas neid taga Beet-Hooroni tõusutee suunas ning lõi neid kuni Asekani ja Makkedani.

11 Aga kui nad Iisraeli eest põgenedes olid Beet-Hooroni nõlvakul, siis heitis Issand taevast nende peale suuri raheteri, ja nii kuni Asekani, nõnda et nad surid; neid, kes surid raheteradest, oli rohkem kui neid, keda Iisraeli lapsed tapsid mõõgaga.

12 Siis Joosua rääkis Issandaga sel päeval, kui Issand andis emorlased Iisraeli laste kätte, ja ütles Iisraeli nähes: 'Päike, püsi paigal Gibeonis ja kuu, Ajjaloni orus!'

13 Ja päike püsis paigal ning kuu jäi seisma, kuni rahvas oli kätte maksnud oma vaenlastele. Eks see ole kirja pandud Õiglase raamatus? Ja päike seisis keset taevast ega tõtanud loojuma peaaegu kogu päeva.

14 Ei enne ega pärast ole olnud selle päeva sarnast, et Issand oleks võtnud kuulda ühe mehe häält. Aga Issand sõdis Iisraeli eest.

15 Seejärel tuli Joosua ja koos temaga kogu Iisrael tagasi Gilgali leeri.

16 Aga need viis kuningat põgenesid ja peitsid endid ühte koopasse Makkedas.

17 Sellest teatati Joosuale ja öeldi: 'Need viis kuningat on leitud peitu pugenuina ühes koopas Makkedas.'

18 Siis ütles Joosua: 'Veeretage suured kivid koopasuule ja pange selle ette mehi neid valvama.

19 Aga teie ise ärge seiske paigal! Ajage taga oma vaenlasi ja hävitage nende järelvägi, ärge laske neid minna nende linnadesse, sest Issand, teie Jumal, on andnud nad teie kätte!'

20 Kui siis Joosua ja Iisraeli lapsed olid valmistanud neile väga suure kaotuse kuni täieliku hävinguni, pääsenud aga olid põgenenud ja jõudnud kindlustatud linnadesse,

21 tuli kogu rahvas rahuga tagasi Joosua juurde Makkeda leeri; ükski ei julgenud oma keelt liigutada kellegi vastu Iisraeli laste hulgast.

22 Siis ütles Joosua: 'Avage koopasuu ja tooge need viis kuningat koopast välja minu juurde!'

23 Ja nad tegid nõnda ning tõid koopast välja ta juurde need viis kuningat: Jeruusalemma kuninga, Hebroni kuninga, Jarmuti kuninga, Laakise kuninga ja Egloni kuninga.

24 Ja kui nad olid toonud need kuningad Joosua juurde, siis kutsus Joosua kõik Iisraeli mehed ja ütles sõjameeste pealikuile, kes koos temaga olid võidelnud: 'Astuge ligi, pange oma jalg neile kuningaile kaela peale!' Ja nad astusid ligi ning panid oma jala neile kaela peale.

25 Ja Joosua ütles neile: 'Ärge kartke ja ärge kohkuge, olge vahvad ja tugevad, sest nõnda talitab Issand kõigi teie vaenlastega, kellega teil tuleb tapelda!'

26 Ja pärast seda Joosua lõi neid ning surmas nad ja poos nad viide puusse; ja nad rippusid puis kuni õhtuni.

27 Aga päikeseloojakul andis Joosua käsu ja nad võeti puudelt alla ning visati sinna koopasse, kuhu nad olid peitu pugenud, ja koopasuule pandi suured kivid, mis on seal tänapäevani.

28 Ja samal päeval vallutas Joosua Makkeda ning lõi mõõgateraga seda ja selle kuningat, hävitades sootuks need ja kõik hingelised, kes seal sees olid, kedagi säästmata; ja ta talitas Makkeda kuningaga, nagu ta oli talitanud Jeeriko kuningaga.

29 Siis läks Joosua ja koos temaga kogu Iisrael Makkedast Libnasse ja sõdis Libna vastu.

30 Ja Issand andis Iisraeli kätte ka selle ja selle kuninga; ja Joosua lõi mõõgateraga neid ja kõiki hingelisi, kes seal sees olid, kedagi säästmata; ja ta talitas selle kuningaga, nagu ta oli talitanud Jeeriko kuningaga.

31 Siis läks Joosua ja koos temaga kogu Iisrael Libnast Laakisesse, piiras seda ja sõdis selle vastu.

32 Ja Issand andis Laakise Iisraeli kätte, kes vallutas selle teisel päeval ja lõi mõõgateraga seda ja kõiki hingelisi, kes seal olid, just nagu ta oli talitanud Libnaga.

33 Siis tuli Geseri kuningas Horam Laakisele appi, aga Joosua lõi teda ja tema rahvast, jätmata temale järele ainsatki põgenikku.

34 Ja Laakisest läks Joosua ja koos temaga kogu Iisrael Eglonisse, ja nad piirasid seda ning sõdisid selle vastu.

35 Ja nad vallutasid selle samal päeval ning lõid mõõgateraga seda ja kõiki hingelisi, kes seal olid, hävitades need selsamal päeval sootuks, just nagu ta oli talitanud Laakisega.

36 Siis läks Joosua ja koos temaga kogu Iisrael Eglonist üles Hebronisse, ja nad sõdisid selle vastu.

37 Ja nad vallutasid selle ning lõid mõõgateraga selle kuningat ja kõiki selle juurde kuuluvaid linnu ja kõiki hingelisi, kes seal olid; ta ei jätnud järele ainsatki põgenikku, just nagu ta oli talitanud Egloniga; ja ta hävitas sootuks selle ja kõik hingelised, kes seal olid.

38 Siis läks Joosua ja koos temaga kogu Iisrael tagasi Debirisse, ja nad sõdisid selle vastu

39 ning vallutasid selle ja selle kuninga ja kõik selle linnad; ja nad lõid neid mõõgateraga ning hävitasid sootuks kõik hingelised, kes seal olid, kedagi järele jätmata; ta talitas Debiriga ja selle kuningaga, nagu ta oli talitanud Hebroniga ja nagu ta oli talitanud Libnaga ja selle kuningaga.

40 Nõnda lõi Joosua kogu maad, mäestikku ja Lõunamaad, madalmaad ja nõlvakuid, ja kõiki kuningaid, säästmata kedagi ja hävitades sootuks kõik elavad olendid, nagu Issand, Iisraeli Jumal, oli käskinud.

41 Joosua lõi neid Kaades-Barneast kuni Assani, kogu Goosenimaad kuni Gibeonini.

42 Kõik need kuningad ja nende maad vallutas Joosua ühe hoobiga, sest Issand, Iisraeli Jumal, sõdis Iisraeli eest.

43 Siis läks Joosua ja koos temaga kogu Iisrael tagasi Gilgali leeri.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 7553

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

7553. Behold, tomorrow about this time I will cause it to rain a very grievous hail. That this signifies falsities destroying all things of the church with them, is evident from the signification of a “rain of hail,” as being falsities from evil destroying the truths and goods of faith, thus the things of the church. That a “rain of hail” has this signification is because it is like stones, and destroys both men and beasts, also the produce of the field, and likewise because it is cold. A “rain” in general signifies a blessing, and in the opposite sense a curse (see n. 2445); when a blessing, it signifies the influx and reception of the truth that is of faith and of the good that is of charity, for this is a blessing; but when it signifies a curse, it signifies falsity that is contrary to the truth of faith, and evil that is contrary to the good of charity, for these are a curse. But a “rain of hail” in general signifies the curse that belongs to falsity from evil, and indeed to falsity from evil against the truths and goods of the church.

[2] This is signified by a “rain of hail” in the following passages:

I will dispute with God with pestilence and with blood; and I will make it rain upon him, and upon his bands, and upon the many peoples that are with him, an inundating rain, and hailstones, fire, and sulphur (Ezekiel 38:22);

“Gog” denotes outward worship separate from inward, thus those who when charity is extinct make everything of Divine worship consist in outward things; “hailstones” denote falsities from evil.

[3] In the same:

My hand shall be against the prophets that see vanity, and that divine a lie; say unto them that daub with what is untempered, that it shall fall; there shall be an inundating rain, by which ye hailstones shall fall; and a wind of storms shall burst through it (Ezekiel 13:9, 11);

“the prophets that see vanity and divine a lie” denote those who teach evils and falsities; “those who daub with what is untempered” denotes that they invent falsities, and make them appear like truths. These are called “hailstones” from falsities; but “hail” in this and in the passage above quoted is expressed in the original by another word which means “great hail.”

[4] In Isaiah:

Then Jehovah shall cause the glory of His voice to be heard, and His arm shall see quiet, in the indignation of anger, and a flame of devouring fire, with scattering and inundation, and with hailstone (Isaiah 30:30-31); where “hailstone” denotes the vastation of truth through falsities. In the same:

Behold the Lord is strong and mighty; like an inundation of hail, a storm of slaughter, like an inundation of mighty waters overflowing, shall He cast down to the earth with the hand; the hail shall overthrow the refuge of a lie, and they shall inundate the hiding place of waters (Isaiah 28:2, 17);

“an inundation” denotes immersion in falsities, and thus the vastation of truth (n. 705, 739, 790, 5725, 6853); “an inundation of hail” denotes the destruction of truth through falsities.

[5] In David:

He smote their vine with hail, and their sycamores with grievous hail; and He shut up their beast with the hail, and their cattle with coals of fire. He sent against them the wrath of His anger (Psalms 78:47-49).

He made their rains hail, a flaming fire in their land, and smote their vine and their fig-tree, and broke in pieces the tree of their border (Psalms 105:32-33);

“hail and rain” denote the vastation of truth and good through falsities from evil; the “vine” denotes the truth and good of the internal church; the “sycamore” and the “fig-tree,” denote the truths and goods of the external church. In the same:

Who giveth snow like wool; He scattereth the hoar frost like dust, who castest forth His hail like morsels; who can stand before His cold? (Psalms 147:16-17);

“hail” denotes falsities from evils. In the same:

He made darkness His hiding place, His circuits His tent, the darkness of the waters, the clouds of the heavens, from the brightness before Him the clouds passed, with hailstone and coals of fire; Jehovah thundered in the heavens, and the Most High gave His voice, hailstone and coals of fire, so that He sent arrows and scattered them (Psalms 18:12-15);

“hailstone” denotes falsities from evil which vastate truths and goods.

[6] In John:

The first angel sounded, and there came hail and fire mingled with blood, and it fell upon the earth, so that the third part of the trees was burnt up, and all the green grass was burnt up (Revelation 8:7);

“hail” denotes falsities from evil; “fire mingled with blood,” the evil of cupidities together with falsified truths; the “trees that were burnt up” denote the knowledges of truth destroyed by the evil of cupidities; the “green grass that was burnt up” denotes the memory-knowledges of truth likewise destroyed. (That “fire” denotes the evil of cupidities, see n. 1297, 1861, 2446, 5071, 5215, 6314, 6832, 7324; that “blood” denotes falsified truth, n. 4735, 6978, 7317, 7326; that “trees” denote knowledges, n. 2722, 2972)

[7] In Joshua:

It came to pass, as they fled before Israel in the going down of Bethhoron, when Jehovah cast down upon them great stones from the heavens even unto Azekah, that they died; there were more who died with the hailstones than they whom the sons of Israel slew with the sword (Josh. 10:11);

this is said of the five kings who fought against Gibeon; by these kings and their people were represented those who are in falsities from evils, therefore they died with the hailstones; morsels of hail are called “stones,” because “stones” also signify falsities. From all this it is evident what is signified by “hail” and “rain of hail,” namely, falsities from evils; and consequently the vastation of truth and good is also signified, for this is effected through falsities from evils.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.