Bible

 

Joshua 10

Studie

   

1 Kui Adonisedek, Jeruusalemma kuningas, kuulis, et Joosua oli vallutanud Ai ja oli hävitanud selle sootuks, et nõnda nagu ta oli talitanud Jeerikoga ja selle kuningaga, nõnda oli ta talitanud ka Aiga ja selle kuningaga, ja et Gibeoni elanikud olid Iisraeliga rahu teinud ja nende keskele jäänud,

2 siis kardeti väga, sest Gibeon oli suur linn nagu mõni kuningalinn, Aist suurem, ja kõik selle mehed vaprad.

3 Ja Jeruusalemma kuningas Adonisedek läkitas ütlema Hebroni kuningale Hohamile, Jarmuti kuningale Piramile, Laakise kuningale Jaafale ja Egloni kuningale Debirile:

4 'Tulge üles minu juurde ja aidake mind! Me lööme Gibeoni, sellepärast et ta tegi rahu Joosuaga ja Iisraeli lastega.'

5 Siis nad kogunesid ja tulid üles, need viis emorlaste kuningat: Jeruusalemma kuningas, Hebroni kuningas, Jarmuti kuningas, Laakise kuningas, Egloni kuningas - nemad ja kõik nende sõjaleerid, ja asusid leeri Gibeoni vastu ning sõdisid temaga.

6 Aga Gibeoni mehed läkitasid ütlema Joosuale, kes oli leeris Gilgalis: 'Ära tõmba oma kätt oma sulaste juurest tagasi! Tule ruttu üles meie juurde ja päästa ning aita meid, sest kõik emorlaste kuningad, kes elavad mäestikus, on kogunenud meie vastu!'

7 Siis Joosua läks Gilgalist üles, tema ja kõik sõjamehed koos temaga, ja kõik vaprad võitlejad.

8 Ja Issand ütles Joosuale: 'Ära karda neid, sest ma annan nad sinu kätte; ükski neist ei suuda seista sinu ees!'

9 Ja Joosua läks äkitselt neile kallale, olles öö jooksul Gilgalist üles tulnud.

10 Ja Issand viis nad segadusse Iisraeli ees, kes valmistas neile suure kaotuse Gibeoni juures ja ajas neid taga Beet-Hooroni tõusutee suunas ning lõi neid kuni Asekani ja Makkedani.

11 Aga kui nad Iisraeli eest põgenedes olid Beet-Hooroni nõlvakul, siis heitis Issand taevast nende peale suuri raheteri, ja nii kuni Asekani, nõnda et nad surid; neid, kes surid raheteradest, oli rohkem kui neid, keda Iisraeli lapsed tapsid mõõgaga.

12 Siis Joosua rääkis Issandaga sel päeval, kui Issand andis emorlased Iisraeli laste kätte, ja ütles Iisraeli nähes: 'Päike, püsi paigal Gibeonis ja kuu, Ajjaloni orus!'

13 Ja päike püsis paigal ning kuu jäi seisma, kuni rahvas oli kätte maksnud oma vaenlastele. Eks see ole kirja pandud Õiglase raamatus? Ja päike seisis keset taevast ega tõtanud loojuma peaaegu kogu päeva.

14 Ei enne ega pärast ole olnud selle päeva sarnast, et Issand oleks võtnud kuulda ühe mehe häält. Aga Issand sõdis Iisraeli eest.

15 Seejärel tuli Joosua ja koos temaga kogu Iisrael tagasi Gilgali leeri.

16 Aga need viis kuningat põgenesid ja peitsid endid ühte koopasse Makkedas.

17 Sellest teatati Joosuale ja öeldi: 'Need viis kuningat on leitud peitu pugenuina ühes koopas Makkedas.'

18 Siis ütles Joosua: 'Veeretage suured kivid koopasuule ja pange selle ette mehi neid valvama.

19 Aga teie ise ärge seiske paigal! Ajage taga oma vaenlasi ja hävitage nende järelvägi, ärge laske neid minna nende linnadesse, sest Issand, teie Jumal, on andnud nad teie kätte!'

20 Kui siis Joosua ja Iisraeli lapsed olid valmistanud neile väga suure kaotuse kuni täieliku hävinguni, pääsenud aga olid põgenenud ja jõudnud kindlustatud linnadesse,

21 tuli kogu rahvas rahuga tagasi Joosua juurde Makkeda leeri; ükski ei julgenud oma keelt liigutada kellegi vastu Iisraeli laste hulgast.

22 Siis ütles Joosua: 'Avage koopasuu ja tooge need viis kuningat koopast välja minu juurde!'

23 Ja nad tegid nõnda ning tõid koopast välja ta juurde need viis kuningat: Jeruusalemma kuninga, Hebroni kuninga, Jarmuti kuninga, Laakise kuninga ja Egloni kuninga.

24 Ja kui nad olid toonud need kuningad Joosua juurde, siis kutsus Joosua kõik Iisraeli mehed ja ütles sõjameeste pealikuile, kes koos temaga olid võidelnud: 'Astuge ligi, pange oma jalg neile kuningaile kaela peale!' Ja nad astusid ligi ning panid oma jala neile kaela peale.

25 Ja Joosua ütles neile: 'Ärge kartke ja ärge kohkuge, olge vahvad ja tugevad, sest nõnda talitab Issand kõigi teie vaenlastega, kellega teil tuleb tapelda!'

26 Ja pärast seda Joosua lõi neid ning surmas nad ja poos nad viide puusse; ja nad rippusid puis kuni õhtuni.

27 Aga päikeseloojakul andis Joosua käsu ja nad võeti puudelt alla ning visati sinna koopasse, kuhu nad olid peitu pugenud, ja koopasuule pandi suured kivid, mis on seal tänapäevani.

28 Ja samal päeval vallutas Joosua Makkeda ning lõi mõõgateraga seda ja selle kuningat, hävitades sootuks need ja kõik hingelised, kes seal sees olid, kedagi säästmata; ja ta talitas Makkeda kuningaga, nagu ta oli talitanud Jeeriko kuningaga.

29 Siis läks Joosua ja koos temaga kogu Iisrael Makkedast Libnasse ja sõdis Libna vastu.

30 Ja Issand andis Iisraeli kätte ka selle ja selle kuninga; ja Joosua lõi mõõgateraga neid ja kõiki hingelisi, kes seal sees olid, kedagi säästmata; ja ta talitas selle kuningaga, nagu ta oli talitanud Jeeriko kuningaga.

31 Siis läks Joosua ja koos temaga kogu Iisrael Libnast Laakisesse, piiras seda ja sõdis selle vastu.

32 Ja Issand andis Laakise Iisraeli kätte, kes vallutas selle teisel päeval ja lõi mõõgateraga seda ja kõiki hingelisi, kes seal olid, just nagu ta oli talitanud Libnaga.

33 Siis tuli Geseri kuningas Horam Laakisele appi, aga Joosua lõi teda ja tema rahvast, jätmata temale järele ainsatki põgenikku.

34 Ja Laakisest läks Joosua ja koos temaga kogu Iisrael Eglonisse, ja nad piirasid seda ning sõdisid selle vastu.

35 Ja nad vallutasid selle samal päeval ning lõid mõõgateraga seda ja kõiki hingelisi, kes seal olid, hävitades need selsamal päeval sootuks, just nagu ta oli talitanud Laakisega.

36 Siis läks Joosua ja koos temaga kogu Iisrael Eglonist üles Hebronisse, ja nad sõdisid selle vastu.

37 Ja nad vallutasid selle ning lõid mõõgateraga selle kuningat ja kõiki selle juurde kuuluvaid linnu ja kõiki hingelisi, kes seal olid; ta ei jätnud järele ainsatki põgenikku, just nagu ta oli talitanud Egloniga; ja ta hävitas sootuks selle ja kõik hingelised, kes seal olid.

38 Siis läks Joosua ja koos temaga kogu Iisrael tagasi Debirisse, ja nad sõdisid selle vastu

39 ning vallutasid selle ja selle kuninga ja kõik selle linnad; ja nad lõid neid mõõgateraga ning hävitasid sootuks kõik hingelised, kes seal olid, kedagi järele jätmata; ta talitas Debiriga ja selle kuningaga, nagu ta oli talitanud Hebroniga ja nagu ta oli talitanud Libnaga ja selle kuningaga.

40 Nõnda lõi Joosua kogu maad, mäestikku ja Lõunamaad, madalmaad ja nõlvakuid, ja kõiki kuningaid, säästmata kedagi ja hävitades sootuks kõik elavad olendid, nagu Issand, Iisraeli Jumal, oli käskinud.

41 Joosua lõi neid Kaades-Barneast kuni Assani, kogu Goosenimaad kuni Gibeonini.

42 Kõik need kuningad ja nende maad vallutas Joosua ühe hoobiga, sest Issand, Iisraeli Jumal, sõdis Iisraeli eest.

43 Siis läks Joosua ja koos temaga kogu Iisrael tagasi Gilgali leeri.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 1616

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

1616. And Abram pitched his tent, and came and dwelt in the oak-groves of Mamre that are in Hebron. That this signifies that the Lord attained to a perception still more internal, is evident from the signification of “pitching a tent,” that is, of moving and fixing a tent, as being to be conjoined,—for a “tent” is the holy of worship (as shown before, n. 414, 1452), by which the external man is conjoined with the internal-and from the signification of an “oak-grove,” as being perception, as explained above (n. 1442, 1443), where it was “the oak-grove of Moreh,” which is the first perception; but here, “the oak-groves of Mamre,” in the plural, which signify more perception, that is, perception more internal. This perception is called “the oak-groves of Mamre that are in Hebron.” “Mamre” is also mentioned elsewhere (as in Genesis 14:13; 18:1; 23:17-19; 35:27), and Hebron likewise (as in Genesis 35:27; 37:14; Josh. 10:36, 39; 14:13-14, 15; 15:13, 54; 20:7; 21:11, 13; Judges 1:10, 20; and in other places); but with what signification, will of the Lord’s Divine mercy be seen where these passages are explained.

[2] As to “the oak-groves of Mamre that are in Hebron” signifying a still more internal perception, the case is as follows. As the things that are of the external man are conjoined with the celestial things of the internal man, so perception increases and becomes more internal. Conjunction with celestial things gives perception; for in the celestial things that are of love to Jehovah is the very life of the internal man; or what is the same, in the celestial things that are of love, that is, in celestial love, Jehovah is present, which presence is not perceived in the external man until conjunction has been effected, all perception being from conjunction.

[3] From the internal sense it is here evident how the case was with the Lord, namely, that His external man, or the Human Essence, was conjoined with the Divine Essence by degrees, according to the multiplication and fructification of knowledges. In no way can anyone, as a man, be conjoined with Jehovah or the Lord, except by means of knowledges, for by means of knowledges a man becomes a man; and so the Lord, because born as are other men, was also instructed as they are, but into His knowledges as receptacles celestial things were constantly being insinuated, so that the knowledges continually became the recipient vessels of celestial things, and themselves also became celestial.

[4] He continually advanced in this way to the celestial things of infancy for, as before said, the celestial things that are of love are insinuated from the earliest infancy up to childhood, and also to youth, when being a man he is then and afterwards imbued with knowledges [scientiae et cognitiones]. If the man is such that he can be regenerated, these knowledges are then filled with the celestial things that are of love and charity, and are thus implanted in the celestial things with which he has been gifted from infancy up to childhood and youth; and thus his external man is conjoined with his internal man.

They are first implanted in the celestial things with which he was gifted in youth, next in those with which he was gifted in childhood, and finally in those with which he was gifted in infancy; and then he is a “little child,” of whom the Lord said that “of such is the kingdom of God.” This implantation is effected by the Lord alone; and for this reason nothing celestial is possible with man, nor can be, that is not from the Lord, and that is not the Lord’s.

[5] But the Lord from His own power conjoined His external man with His internal man, and filled His knowledges with celestial things, and implanted them in the celestial things, and this in fact according to Divine order; first in the celestial things of His childhood, next in the celestial things of the age between childhood and infancy; and finally in the celestial things of His infancy; and thus at the same time became, as to the Human Essence, innocence itself and love itself, from which are all innocence and all love in the heavens and on earth. Such innocence is true infancy, because it is at the same time wisdom. But the innocence of infancy, unless by means of knowledges it becomes the innocence of wisdom, is of no use; and therefore in the other life infants are imbued with knowledges. As the Lord implanted knowledges in celestial things, so had He perception, for, as before said, all perception is from conjunction. He had His first perception when He implanted the memory-knowledges of childhood, which perception is signified by “the oak-grove of Moreh;” and His second, treated of here, which is more internal, when He implanted knowledges, which perception is signified by “the oak-groves of Mamre that are in Hebron.”

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.