Bible

 

Jeremija 50

Studie

   

1 Sõna, mis Issand kõneles Paabeli kohta, kaldealaste maa kohta prohvet Jeremija läbi:

2 'Teatage rahvaste seas ja kuulutage, tõstke lipp üles; kuulutage, ärge salake, öelge: Paabel vallutatakse, Beel jääb häbisse, Merodak lüüakse puruks! Tema pühakujud jäävad häbisse, tema ebajumalad purustatakse.

3 Sest tema kallale tuleb rahvas põhja poolt: see teeb tema maa jubedaks ja seal ei ela ükski - niihästi inimesed kui loomad põgenevad ja kaovad.

4 Neil päevil ja sel ajal, ütleb Issand, tulevad Iisraeli lapsed, nemad ja Juuda lapsed üheskoos, ja käivad üha nuttes ning otsivad Issandat, oma Jumalat.

5 Nad küsivad teed Siionisse, nende silmnäod on siiapoole: 'Tulgem ja hoidkem Issanda poole igavese lepinguga, mida ei unustata!'

6 Mu rahvas oli nagu kadunud lambad, nende karjased eksitasid neid, juhtisid kõrvale mägedes; nad rändasid mäelt mäele, nad unustasid oma tarad.

7 Kõik, kes neid leidsid, neelasid neid, ja nende vaenlased ütlesid: 'Me ei jää süüdlasteks! Sest nad on pattu teinud Issanda, õiguse eluaseme, ja Issanda, oma vanemate lootuse vastu.'

8 Põgenege Paabelist, minge välja kaldealaste maalt, olge nagu sikud karja ees!

9 Sest vaata, ma äratan ja toon Paabeli kallale hulganisti suuri rahvaid põhjamaalt, kes asuvad rünnakule tema vastu: sealtpoolt ta vallutatakse. Nende nooled on kui vilunud võitlejal - need ei tule tühjalt tagasi.

10 Ja Kaldea rüüstatakse, kõik selle rüüstajad saavad küllaldaselt, ütleb Issand.

11 Ilutsege aga, rõõmutsege aga, mu pärisosa rüüstajad. Jah, kepsutage nagu vasikad aasal ja hirnuge nagu täkud:

12 teie ema jääb suurde häbisse; kes teid on sünnitanud, peab häbenema! Vaata, see on paganate tulevik: kõrb, kuivanud maa ja lagendik.

13 Issanda viha tõttu ei elata seal ja see jääb hoopis tühjaks. Igaüks, kes Paabelist mööda läheb, kohkub ja vilistab kõigi ta nuhtluste pärast.

14 Rivistuge ümber Paabeli, kõik, kes vinnastate ambu! Ambuge teda, ärge säästke nooli, sest ta on pattu teinud Issanda vastu!

15 Tõstke tema ümber võidukisa: 'Ta tõstab käe, ta toed langevad, ta müürid kistakse maha.' Sest see on Issanda kättemaks. Makske temale kätte, talitage temaga, nõnda kuidas tema talitas!

16 Kaotage Paabelist külvaja ja lõikusajal sirbihaaraja! Hävitava mõõga eest pöördub igaüks oma rahva juurde ja igaüks põgeneb oma maale.

17 Iisrael oli eksinud lammas, lõvidest aetud. Esiti sõi teda Assuri kuningas, ja nüüd viimaks näris tema luid Paabeli kuningas Nebukadnetsar.

18 Seepärast ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal, nõnda: Vaata, mina karistan Paabeli kuningat ja tema maad, nõnda nagu ma karistan Assuri kuningat.

19 Ja ma toon Iisraeli tagasi tema enese karjamaale ning ta hakkab hoidma karja Karmelil ja Baasanis, ja ta hing küllastub Efraimi mäestikus ja Gileadis.

20 Neil päevil ja sel ajal, ütleb Issand, otsitakse Iisraeli süüd, aga seda ei ole, ja Juuda patte, aga neid ei leita, sest ma annan andeks neile, keda ma alles jätan.

21 Mine 'Topelttõrksa' maa vastu ja 'Karistuse' elanike kallale! Löö maha ja hävita sootuks nende järelt, ütleb Issand, ja tee kõik, nagu ma sind olen käskinud!

22 Maal on sõjahüüd ja suur häving.

23 Kuidas küll on purustatud ja katki murtud kogu maailma vasar! Kuidas küll Paabel on saanud jubeduseks rahvaste seas!

24 Mina panin sulle püüdepaela ja sind, Paabel, saadi kätte, nõnda et sa ise ei teadnudki. Sind tabati ja võeti kinni, sest sa võitlesid Issanda vastu.

25 Issand avas oma relvakambri ja tõi välja oma sajatuse relvad. Sest Issandal, vägede Issandal, on tööd kaldealaste maal.

26 Tulge kõikjalt temale kallale, avage ta aidad, kuhjake teda viljana hunnikusse ja hävitage ta sootuks, ärgu jäägu talle midagi järele.

27 Lööge maha kõik ta härjavärsid, mingu nad tapale! Häda neile! Sest on tulnud nende päev, nende karistusaeg.

28 Kuulge! Põgenikud ja Paabelimaalt pääsenud jutustavad Siionis Issanda, meie Jumala kättemaksust, kättemaksust tema templi eest.

29 Kutsuge Paabeli kallale kütid, kõik ammuvinnastajad! Lööge leer üles tema ümber, ärgu pääsegu ükski! Tasuge temale ta tegude järgi, talitage temaga, nagu tema on talitanud teiega! Sest ta on olnud ülbe Issanda vastu, Iisraeli Püha vastu.

30 Seepärast langevad ta turgudel tema noored mehed ja sel päeval hukkuvad kõik ta sõjamehed, ütleb Issand.

31 Vaata, ma olen su vastu, sina ülbe, ütleb Issand, vägede Issand, sest on tulnud su päev, aeg, mil ma sind karistan.

32 Siis komistab ülbe ja langeb ega ole, kes ta üles tõstaks; ja ma süütan tema linnades tule ning see põletab kõik ümberringi.

33 Nõnda ütleb vägede Issand: Iisraeli lastele ja Juuda lastele on ühtviisi liiga tehtud; kõik nende vangistajad peavad neid kinni, nad ei taha neid vabastada.

34 Aga nende lunastaja on vägev, vägede Issand on tema nimi. Tema seletab hästi nende riiuasja, et tuua maale rahu, aga Paabeli elanikele rahutust.

35 Mõõk kaldealaste kallale, ütleb Issand, ja Paabeli elanike kallale, tema vürstide ja tarkade kallale.

36 Mõõk ennustajate kallale, et need jääksid narrideks. Mõõk tema kangelaste kallale, et need kohkuksid.

37 Mõõk tema hobuste ja sõjavankrite kallale ja kogu segarahva kallale, kes on tema keskel, et see muutuks naisteks. Mõõk tema varanduste kallale, et need riisutaks.

38 Põud tema vete kallale, et need kuivaksid. Sest see on nikerdatud kujude maa, nad on hullud nende peletiste järele.

39 Seepärast hakkavad seal elama kurjad vaimud ja paharetid ja seal elutsevad jaanalinnud. Seda ei asustata enam iialgi, seal ei elata põlvede jooksul.

40 Otsekui Jumal paiskas segi Soodoma ja Gomorra ja nende naabrid, ütleb Issand, nõnda ei ela seal keegi ega asugi sinna inimlaps.

41 Vaata, rahvas tuleb põhja poolt: suur rahvas ja palju kuningaid hakkab liikuma maa viimastest äärtest.

42 Nad hoiavad käes ambu ja oda, nad on julmad ega tunne halastust; nende kisa on nagu mere kohin ja nad ratsutavad hobuste seljas, nad on varustatud nagu mehed tapluseks sinu vastu, Paabeli tütar.

43 Kui Paabeli kuningas kuuleb neist sõnumit, siis lõtvuvad ta käed; teda valdab ahastus nagu sünnitajat valu.

44 Vaata, otsekui lõvi kargab Jordani padrikust lokkavale karjamaale, nõnda äkitselt ajan ma nad sealt ära, ja selle, kes on valitud, panen ma sinna valitsejaks. Sest kes on minu sarnane? Kes võib mind kutsuda kohtusse? Ja kes on karjane, kes võiks seista minu vastu?

45 Seepärast kuulge Issanda nõu, mida ta on pidanud Paabeli vastu, ja tema mõtteid, mida ta on mõlgutanud kaldealaste maa vastu: tõesti, kõige pisemgi lammas veetakse ära; tõesti, nende karjamaa jääb tühjaks nende eneste pärast.

46 Hüüdest: 'Paabel on vallutatud!' väriseb maa ja rahvaste seas kuuldakse hädakisa.'

   

Ze Swedenborgových děl

 

Doctrine of the Sacred Scripture # 79

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 118  
  

79. In many places in the Prophets the subject is an understanding of the Word when referring to the church, and the teaching is that the church exists only where the Word is rightly understood, and that the character of the church is such as the understanding of the Word among the people in the church.

Many places in the Prophets also describe the church that existed in the Israelite and Jewish nation, saying that it was entirely destroyed and ended by the people’s falsifying the sense and meaning of the Word. For nothing else destroys the church.

[2] Ephraim in the Prophets describes both a true understanding of the Word and a false one, especially in Hosea, for Ephraim in the Word symbolizes the understanding of the Word in the church. And because an understanding of the Word is what forms the church, therefore Ephraim is called a “dear son” and “a pleasant child” (Jeremiah 31:20); the “firstborn” (Jeremiah 31:9); “the helmet” of Jehovah’s head (Psalms 60:7, 108:8); “a mighty man” (Zechariah 10:7); “fitted with the bow” (Zechariah 9:13). And the children of Ephraim are called “armed” and “shooters of the bow” (Psalms 78:9). A bow symbolizes doctrine from the Word battling against falsities.

Ephraim was also therefore shifted to Israel’s right hand and blessed, and taken in place of Reuben (Genesis 48:5, 11ff.).

And Ephraim, with his brother Manasseh, under the name of their father Joseph, was therefore praised above all the others by Moses in his blessing the children of Israel (Deuteronomy 33:13-17).

[3] At the same time, the character of the church when any understanding of the Word has been lost is also described by Ephraim in the Prophets, especially in Hosea, as is apparent from the following:

...Israel and Ephraim shall stumble.... Ephraim shall be desolate.... Ephraim is oppressed and shaken in judgment.... ...I will be like a lion to Ephraim.... I...will seize them and go away; I will take them away and not rescue them. (Hosea 5:5, 9, 11-14)

O Ephraim, what shall I do to you? ...For your holiness is like a morning cloud, and like the falling morning dew it goes away. (Hosea 6:4)

[4] They shall not dwell in Jehovah’s land, but Ephraim shall return to Egypt, and shall eat unclean food in Assyria. (Hosea 9:3)

Jehovah’s land is the church. Egypt is the factual knowledge of the natural man. Assyria is his resulting reasoning, by which the Word is falsified as regards any understanding of it. That is why we are told that Ephraim shall return to Egypt and eat unclean food in Assyria.

[5] Ephraim feeds on the wind, and pursues the east wind; he daily increases lies and desolation. He makes a covenant with the Assyrians, and oil is carried down into Egypt. (Hosea 12:1)

To feed on the wind, to pursue the east wind, and to increase lies and desolation is to falsify truths and so destroy the church.

[6] The harlotry of Ephraim, too, has the same symbolic meaning. For harlotry symbolizes the falsifying of an understanding of the Word, that is, of its genuine truth. As in the following:

I know Ephraim..., (that he surely) has committed harlotry, (and) Israel is defiled. (Hosea 5:3)

I have seen a foul thing in the house of Israel: there Ephraim committed harlotry, (and) Israel is defiled. (Hosea 6:10)

Israel is the church, and Ephraim is its understanding of the Word, which forms the church and its character. That is why Ephraim is said to have committed harlotry and Israel to be defiled.

[7] Since the church with the Jews was utterly destroyed by its falsifications of the Word, therefore regarding Ephraim we read the following:

...will I give you up, Ephraim? ...will I hand you over, Israel? ...like Admah? (Or) will I set you like Zeboiim? (Hosea 11:8)

Now because the prophet Hosea, from the first chapter to the last, has as his subject the falsification of the Word and its destruction of the church, and because harlotry symbolizes a falsification of the truth in it, therefore the prophet was commanded to represent the state of the church by taking himself a harlot as his woman and producing children by her (chapter 1), and a second time by taking an adulteress as his woman (chapter 3).

[8] We have cited these passages to make it known from the Word and confirmed by it that the character of the church is such as the understanding of the Word in it: an excellent and precious church if its understanding is formed by genuine truths drawn from the Word, but a destroyed church, indeed a foul one, if its understanding is formed by truths falsified.

As confirmation that Ephraim symbolizes an understanding of the Word, and in an opposite sense that understanding falsified, and that the result is the destruction of the church, all the other passages dealing with Ephraim could be presented, such as Hosea 4:17-18, 7:1, 11, 8:9, 11, 9:11-13, 16, 10:11, 11:3, 12:1, 8, 14, 13:1, 12; Isaiah 17:3, 28:1; Jeremiah 4:15, 31:6, 18, 50:19; Ezekiel 37:16, 48:5; Obadiah 1:19; Zechariah 9:10.

  
/ 118  
  

Thanks to the General Church of the New Jerusalem, and to Rev. N.B. Rogers, translator, for the permission to use this translation.