Bible

 

Jeremija 23

Studie

   

1 Häda karjaseile, kes hukkavad ja pillutavad mu karjamaa lambaid, ütleb Issand!

2 Seepärast ütleb Issand, Iisraeli Jumal, karjaste kohta, kes karjatavad mu rahvast, nõnda: Te olete mu lambad pillutanud ja ära ajanud ega ole vaadanud nende järele. Vaata, ma nuhtlen teid teie pahategude pärast, ütleb Issand.

3 Ja ma ise kogun oma lammaste jäägi kõigist maadest, kuhu ma olen nad ajanud, ja toon nad tagasi nende karjamaale; nad on siis viljakad ja neid saab palju.

4 Ja ma sean neile karjased ning nood karjatavad neid; siis nad enam ei ehmu ega karda, ja ühtegi neist ei jää vajaka, ütleb Issand.

5 Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma lasen tõusta Taavetile ühe õige võsu; tema valitseb kui kuningas ja talitab targasti, tema teeb maal õigust ja õiglust.

6 Tema päevil päästetakse Juuda ja Iisrael elab julgesti; ja see on nimi, millega teda hüütakse: 'Issand, meie õigus'.

7 Seepärast, vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil enam ei öelda: 'Nii tõesti kui elab Issand, kes tõi Iisraeli lapsed ära Egiptusemaalt',

8 vaid: 'Nii tõesti kui elab Issand, kes tõi ja juhtis Iisraeli soo järglased koju põhjamaalt ja kõigist maadest, kuhu ma olin nad ajanud.' Ja nad hakkavad elama oma maal.

9 Prohvetite kohta: Mu süda on murdunud rinnus, kõik mu luud-liikmed värisevad; ma olen nagu joobnud mees, nagu veinist vallutatu - Issanda ees ja tema pühade sõnade ees.

10 Sest maa on täis abielurikkujaid. Jah, maa leinab needuse pärast, karjamaad kõrbes on kuivanud; nende püüdlused on kurjad ja nende jõuks on ebaõiglus.

11 Niihästi prohvet kui preester on jumalakartmatu; koguni omaenese kojast olen ma leidnud nende kurjust, ütleb Issand.

12 Seepärast on nende tee neile otsekui libastuskohaks pimeduses: neid tõugatakse ja nad langevad seal, sest ma toon neile õnnetuse, nende karistusaasta, ütleb Issand.

13 Ka Samaaria prohvetite juures nägin ma jõledust: nad kuulutasid prohvetlikult Baali nimel ja eksitasid mu rahvast Iisraeli.

14 Aga Jeruusalemma prohvetite juures nägin ma kohutavaid asju: abielurikkumist ja valelikku eluviisi. Nad julgustavad kurjategijaid, et ükski ei pöörduks oma kurjusest. Nad kõik on mulle nagu Soodom ja Jeruusalemma rahvas on nagu Gomorra.

15 Seepärast ütleb vägede Issand prohvetite kohta nõnda: Vaata, ma söödan neid koirohuga ja joodan mürgiveega, sest Jeruusalemma prohveteist on jumalakartmatus levinud kogu maale.

16 Nõnda ütleb vägede Issand: Ärge kuulake nende prohvetite sõnu, kes teile prohvetlikult kuulutavad - nad ainult tüssavad teid tühiste lootustega: nad räägivad oma südame kujutlustest, mitte Issanda suust.

17 Nad ütlevad ühtepuhku mu laimajaile: 'Issand on öelnud: Teil on rahu!' Ja igaühele, kes käib oma südame paadumuses, nad ütlevad: 'Teile ei tule õnnetust!'

18 Aga kes neist on olnud osaduses Issandaga ja on näinud ning kuulnud tema sõna? Kes on tähele pannud ja kuulnud tema sõna?

19 Vaata, Issanda torm, tema raev puhkeb, ja keeristorm keerutab üle õelate pea.

20 Issanda viha ei pöördu enne, kui ta on teoks teinud ja korda saatnud oma tahtmise. Viimseil päevil te mõistate seda hästi.

21 Mina ei ole neid prohveteid läkitanud, vaid nad ise jooksevad; mina ei ole neile rääkinud, vaid nad ise kuulutavad prohveti kombel.

22 Kui nad oleksid olnud osaduses minuga, siis nad kuulutaksid mu rahvale minu sõnu ning pööraksid neid nende kurjadelt teedelt ja kurjadest tegudest.

23 Kas ma ainult ligidal olen Jumal, ütleb Issand, aga kaugemal ei olegi Jumal?

24 Kas saab keegi ennast peita peidupaikadesse, ilma et mina teda näeksin? ütleb Issand. Kas see pole mina, kes täidab taeva ja maa? ütleb Issand.

25 Ma olen kuulnud, mida räägivad need prohvetid, kes minu nimel kuulutavad valet, öeldes: 'Ma nägin und, ma nägin und!'

26 Kui kaua see kestab? Ons midagi südames neil prohveteil, kes kuulutavad valet ja kes avaldavad oma südame pettekujutlusi,

27 kes mõtlevad oma unenägudega, mida nad üksteisele jutustavad, panna mu rahva unustama minu nime, nõnda nagu nende vanemad unustasid minu nime Baali pärast?

28 Prohvet, kellel on olnud unenägu, jutustagu oma unenägu, aga kellel on minu sõna, kõnelgu mu sõna kui tõde! Mis on õlgedel tegemist puhta viljaga? ütleb Issand.

29 Eks mu sõna ole nagu tuli, ütleb Issand, või nagu vasar, mis purustab kalju?

30 Sellepärast, vaata, ütleb Issand, olen ma prohvetite vastu, kes varastavad üksteiselt minu sõnu.

31 Vaata, ma olen prohvetite vastu, ütleb Issand, kes pruugivad omaenese keelt ja ütlevad: 'Issand ütleb.'

32 Vaata, ma olen nende vastu, kes prohvetlikult kuulutavad vääri unenägusid, ütleb Issand, ja jutustavad neid ning eksitavad mu rahvast oma valede ja kelkimistega. Ometi ei ole mina neid läkitanud ega käskinud ja nad ei too sellele rahvale mingit kasu, ütleb Issand.

33 Ja kui see rahvas või prohvet või preester sinult küsib, öeldes: 'Mis on Issanda ennustus?', siis vasta neile: 'Te olete mulle koormaks ja ma tõukan teid ära, ütleb Issand.'

34 Ja seda prohvetit ja preestrit ja rahvast, kes ütleb: 'Issanda ennustus', seda meest ja tema sugu ma nuhtlen.

35 Igaüks küsigu oma naabrilt ja vennalt nõnda: 'Mis Issand kostis?' või: 'Mis Issand rääkis?'

36 Aga Issanda ennustust ärge enam nimetage, sest igaühele saab koormaks omaenese sõna, sellepärast et te väänate elava Jumala, vägede Issanda, meie Jumala sõnu!

37 Küsi prohvetilt nõnda: 'Mis Issand sulle kostis?' või: 'Mis Issand sulle rääkis?'

38 Aga kui te ütlete: 'Issanda ennustus', siis ütleb Issand nõnda: Kuna te ütlete selle sõna: 'Issanda ennustus' - mina aga olen läkitanud teile ütlema: Ärge öelge: 'Issanda ennustus' -,

39 vaata, seepärast ma siis tõstan teid tõesti üles ning tõukan teid ja linna, mille ma andsin teie vanemaile, oma palge eest ära.

40 Ja ma panen teie peale igavese teotuse ja igavese häbi, mida ei unustata.'

   

Ze Swedenborgových děl

 

Apocalypse Explained # 293

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 1232  
  

293. Verse 11. Saying, Thou art worthy, O Lord, to receive the glory, and the honor, and the power, signifies merit and righteousness belonging to the Lord's Divine Human, that from it is all Divine truth and Divine good and salvation. This is evident from the signification of "Thou art worthy, O Lord," as being merit and righteousness belonging to the Lord's Divine Human (of which presently); also from the signification of "glory and honor," as being in reference to the Lord's Divine truth and Divine good which are from Him, see above, n. 288, also from the signification of "power," as being salvation. "Power" here signifies salvation because all Divine power looks to salvation as an end; for by Divine power man is reformed, and afterwards introduced into heaven, and there withheld from evil and falsity and held in good and truth; and this the Lord only can effect. Those who claim for themselves the power to effect this are wholly ignorant of what salvation is, for they do not know what reformation is, nor what heaven with man is. To claim to oneself the Lord's power is to claim power over the Lord Himself, which power is called "the power of darkness" (Luke 22:53).

[2] That the power predicated of the Lord has regard chiefly to salvation is evident from the following passages. In John:

Jesus said, Father, Thou hast given (to the Son) power over all flesh, that to all whom Thou hast given Him to them He should give eternal life (John 17:2).

In the same:

As many as received Him, to them gave He power to become sons of God, to them that believe in His name (John 1:12).

In the same:

I am the vine, ye are the branches; he that abideth in Me, and I in him, the same beareth much fruit; for apart from Me ye cannot do anything (John 15:5).

In Mark:

They were astonished at His doctrine; for He was teaching them as having authority (Mark 1:22).

In Luke:

With authority and power He commands unclean spirits and they go forth (Luke 4:36);

besides other passages. Moreover, the Lord has power over all things because He is God alone; but the salvation of the human race is the principal object of power, since for the sake of that the heavens and the worlds were created; and salvation is the reception of the proceeding Divine.

[3] "Thou art worthy, O Lord," signifies the merit and righteousness pertaining to the Lord's Divine Human, because "Thou art worthy" signifies that He had merit. The Lord's merit is that when He was in the world He subjugated the hells, and brought into order all things in the heavens, and glorified His Human, and this from His own power. By this means He saved all of the human race who believe in Him, that is, who love to do His precepts (John 1:12, 13). Moreover, this merit is called in the Word "righteousness," (justice) and the Lord in respect to His Divine Human is called from this:

Jehovah our Righteousness (Jeremiah 23:5-6; 33:15-16).

(Of this merit, or this righteousness of the Lord, see further in The Doctrine of the New Jerusalem 293, 294; and in the quotations there from Arcana Coelestia 300-306.)

  
/ 1232  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for their permission to use this translation.