Bible

 

Genesis 7

Studie

   

1 Ja Issand ütles Noale: 'Mine sina ja kogu su pere laeva, sest ma olen näinud, et sa selle rahvapõlve seas minu ees õige oled.

2 Võta enesele kõigist puhtaist loomadest seitse paari, isane ja emane; ja loomadest, kes puhtad ei ole, kaks - isane ja emane.

3 Nõndasamuti lindudest taeva all seitse paari, isane ja emane, et nende sugu jääks elama kogu maa peale.

4 Sest juba seitsme päeva pärast ma lasen vihma sadada maa peale nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd, ja ma kaotan maapinnalt kõik olendid, keda ma olen teinud!'

5 Ja Noa tegi kõik nõnda, nagu Issand teda käskis.

6 Ja Noa oli kuussada aastat vana, kui uputusvesi maa peale tuli.

7 Ja Noa läks laeva, ja ta pojad ja ta naine ja ta poegade naised temaga, veeuputuse eest.

8 Puhtaist loomadest ja loomadest, kes puhtad ei ole, ja lindudest ja kõigist, kes maa peal roomavad,

9 tulid kahekesi Noa juurde laeva isane ja emane, nõnda nagu Jumal Noale oli käsu andnud.

10 Ja seitsme päeva pärast tuli veeuputus maa peale.

11 Sel aastal, mil Noa kuussada aastat vanaks sai, teise kuu seitsmeteistkümnendal päeval, otse selsamal päeval puhkesid kõik suure sügavuse allikad ja taevaluugid tehti lahti.

12 Ja sadu tuli maa peale nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd.

13 Otse selsamal päeval läksid Noa ja Noa pojad Seem ja Haam ja Jaafet ning Noa naine ja kolm ta poegade naist üheskoos laeva,

14 nemad ja kõik metsloomad oma liikide järgi, ja kõiksugu kariloomad oma liikide järgi, ja kõiksugu roomajad, kes maa peal roomavad, oma liikide järgi, ja kõiksugu lendajad oma liikide järgi, kõik linnud, kõik tiivulised.

15 Ja need tulid Noa juurde laeva kahekaupa kõigest lihast, kus eluvaim sees on.

16 Ja need, kes sisse läksid, olid isane ja emane kõigest lihast, nõnda nagu Jumal temale oli käsu andnud. Ja Issand sulges ukse tema tagant.

17 Siis tuli nelikümmend päeva veeuputust maa peale; vesi tõusis ja tõstis laeva, nõnda et see kerkis maast kõrgele.

18 Ja vesi võttis võimust ning seda sai maa peal väga palju, ja laev liikus veepinnal.

19 Ja vesi võttis maa peal väga võimust ja kõik kõrged mäed kogu taeva all kaeti.

20 Vesi tõusis neist viisteist küünart kõrgemale, nõnda et mäed olid kaetud.

21 Siis heitis hinge kõik liha, mis maa peal liikus, niihästi linnud kui kariloomad ja metsloomad ja kõik roomajad, kes maa peal roomasid, ja kõik inimesed ka.

22 Kõik, kellel eluvaimu hingus ninas oli, kõik, kes olid kuival maal, need surid.

23 Nõnda hävitati kõik olendid, kes maa peal olid; niihästi inimesed kui loomad ja roomajad, ja linnud taeva all hävitati maa pealt, järele jäid ainult Noa ja need, kes temaga laevas olid.

24 Ja vesi võimutses maa peal sada viiskümmend päeva.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 714

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

714. That affections of good are signified by “every clean beast” is evident from what has been said and shown before respecting beasts n. 45-46vvv3, 142-143, 246). The reason why affections are thus signified is that man in himself, and regarded in what is his own, is nothing but a beast. He has very similar senses, appetites, desires; and all his affections are very similar. His good, nay, even his best loves, are very similar; as the love for companions of his own kind, the love of his children, and of his wife; so that they do not at all differ. But his being man, and more than beast, consists in his having an interior life, which beasts never have nor can have. This life is the life of faith and love from the Lord. And if this life were not within everything that he has in common with beasts, he would not be anything else. Take only one example-love toward companions: if he should love them only for the sake of himself, and there were nothing more heavenly or Divine in his love, he could not from this be called a man, because it is the same with beasts. And so with all the rest. If therefore there were not the life of love from the Lord in his will, and the life of faith from the Lord in his understanding, he would not be a man. By virtue of the life which he has from the Lord he lives after death; because the Lord adjoins him to Himself. And thus he can be in His heaven with the angels, and live to eternity. And even if a man lives as a wild beast, and loves nothing whatever but himself and what regards himself, yet so great is the Lord’s mercy-for it is Divine and Infinite-that He does not leave him, but continually breathes into him His own life, through the angels; and even supposing that he receives it no otherwise, it still causes him to be able to think, to reflect, to understand whether a thing is good or evil-in relation to what is moral, civil, worldly, or corporeal-and therefore whether it is true or false.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.