Bible

 

Genesis 43

Studie

   

1 Aga maal oli kange nälg.

2 Ja kui nad olid ära söönud vilja, mis nad Egiptusest olid toonud, siis nende isa ütles neile: 'Minge ostke meile pisut leiba!'

3 Ja Juuda vastas temale, öeldes: 'See mees kinnitas meile väga ja ütles: Te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole koos teiega.

4 Kui sa nüüd läkitad meie venna koos meiega, siis läheme ja ostame sulle leiba.

5 Aga kui sa teda ei läkita, siis me ei lähe, sest see mees ütles meile: Te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole koos teiega.'

6 Ja Iisrael ütles: 'Miks te tegite mulle seda kurja ja andsite mehele teada, et teil on veel üks vend?'

7 Ja nad vastasid: 'See mees päris väga meie ja meie suguseltsi järele, küsides: Kas teie isa elab veel? On teil veel mõni vend? Ja me andsime temale teada, nagu asi on. Kas me võisime teada, et ta ütleb: Tooge oma vend siia?'

8 Ja Juuda ütles oma isale Iisraelile: 'Saada poiss minuga ja me võtame kätte ning läheme, et jääksime elama ega sureks, ei meie ega sina ega meie väetid lapsed.

9 Mina olen temale käemeheks, nõua teda minult. Kui ma ei too teda tagasi sinu juurde ega sea sinu palge ette, siis jään su ees alatiseks süüdlaseks.

10 Tõesti, kui me ei oleks viivitanud, oleksime nüüd juba teist korda tagasi tulnud.'

11 Siis ütles neile Iisrael, nende isa: 'Kui see nõnda on, siis tehke seda! Võtke maa parimast oma kottidesse ja viige sellele mehele meeleheaks pisut palsamit ja pisut mett, kalleid rohte ja mürri, pähkleid ja mandleid.

12 Ja võtke kaasa kahekordne raha; ka see raha, mis teie kottide suus tagasi tuli, võtke jälle kaasa - vahest oli see eksitus.

13 Võtke ka oma vend, asuge teele ja minge tagasi selle mehe juurde!

14 Kõigeväeline Jumal lasku teid leida halastust selle mehe ees, et ta teiega ära saadaks teie teise venna ja Benjamini! Aga kui jään lastest ilma, siis jään.'

15 Ja mehed võtsid selle kingituse, võtsid kaasa kahekordse raha ja Benjamini, asusid teele ja läksid alla Egiptusesse ning astusid Joosepi ette.

16 Kui Joosep nägi, et Benjamin oli nendega kaasas, siis ta ütles oma kojaülemale: 'Vii need mehed mu kotta ja tapa tapaveis ning valmista see, sest need mehed söövad minuga lõunat!'

17 Ja mees tegi, nagu Joosep oli öelnud; ja mees viis mehed Joosepi kotta.

18 Aga mehed kartsid, kui neid Joosepi kotta viidi, ja ütlesid: 'Meid viiakse raha pärast, mis eelmisel korral meie kottides tagasi tuli, et veeretada meie peale süüd ja kippuda meile kallale ning võtta meid orjadeks ja omandada meie eeslid!'

19 Ja nad astusid mehe juurde, kes oli Joosepi kojaülem, ja rääkisid temaga koja ukse ees

20 ning ütlesid: 'Oh mu isand, me kord juba käisime siin leiba ostmas.

21 Aga kui me seejärel jõudsime öömajale ja tegime oma kotid lahti, vaata, siis oli igamehe raha ta koti suus, meie raha selle täiskaalus. Me tõime selle nüüd tagasi.

22 Ja me tõime ka teise raha leiva ostmiseks enestega kaasa. Me ei tea, kes oli pannud meie raha meie kottidesse.'

23 Aga tema ütles: 'Rahustuge, ärge kartke! Teie Jumal ja teie isa Jumal on pannud teile varanduse kottidesse. Teie raha ma olen saanud.' Ja ta tõi Siimeoni välja nende juurde.

24 Siis mees viis mehed Joosepi kotta ja andis neile vett ning nad pesid oma jalgu; ja ta andis toitu nende eeslitele.

25 Ja nad seadsid kingitused valmis, kuni Joosep tuli lõunale, sest nad olid kuulnud, et nad seal pidid leiba võtma.

26 Kui Joosep koju tuli, siis nad viisid temale kotta kingituse, mis neil kaasas oli, ja kummardasid maha tema ette.

27 Ja tema küsis neilt, kuidas nende käsi käib, ja ütles: 'Kas teie vana isa, kellest te rääkisite, käsi käib hästi? On ta veel elus?'

28 Ja nad vastasid: 'Sinu sulase, meie isa käsi käib hästi, ta elab veel.' Ja nad kummardasid ning heitsid maha.

29 Kui ta oma silmad üles tõstis ja nägi oma venda Benjamini, oma ema poega, siis ta küsis: 'On see teie noorim vend, kellest te mulle rääkisite?' Ja ta ütles: 'Jumal olgu sulle armuline, mu poeg!'

30 Aga Joosep vaikis äkki, sest ta oli südamest liigutatud oma venna pärast ja otsis võimalust nutmiseks. Ta läks ühte siseruumi ja nuttis seal.

31 Ja kui ta oma silmi oli pesnud, siis ta tuli välja, valitses enese üle ja ütles: 'Pange toit lauale!'

32 Ja temale pandi eraldi ja neile eraldi, ja egiptlastele, kes tema juures sõid, eraldi, sest egiptlased ei söö leiba üheskoos heebrealastega - see on egiptlastele jäledus.

33 Ja nad pandi istuma temaga vastamisi, esmasündinu esimesena ja noorim viimasena, ja mehed panid seda isekeskis imeks.

34 Ja ta laskis tõsta rooga enda eest nende ette, aga Benjamini osa oli viis korda suurem kui kõigi teiste osad. Ja nad jõid koos temaga ning jäid joobnuks.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 5650

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

5650. 'So that he may come down on us and fall on us' means that for this reason they were subjected to its absolute power and control. This is clear from the meaning of 'coming down on someone' as considering him blameworthy; and from the meaning of 'falling on someone' as making him subject to one's own power and control, which in this case is absolute since the statement 'take us as slaves, and our asses' follows after this. The implications of all this are as follows: Before the natural man is joined to the spiritual, or the external man to the internal, he is left to consider whether he wants the strong desires that spring from self-love and love of the world, also such ideas as he has used to defend those desires, to be done away with, and whether he wants to surrender dominion to the spiritual or internal man. He is left to consider this so that he may choose in freedom what he pleases. When the natural man without the spiritual contemplates this possibility he rejects it; for he loves his strong evil desires for the reason that he loves himself and the world. Such a contemplation fills him with anxiety and he imagines that if those desires are done away with his life would be finished; for he locates everything in the natural or external man. Alternatively he imagines that after they have been done away with he will be left with no power of his own and that all his thought, will, and action will come to him through heaven, so that he will no longer have any responsibility for these. Once the natural man has been left to himself in this condition, he draws back and becomes resistant. But when some light flows from the Lord through heaven into his natural he starts to think differently. That is to say, he now refers the spiritual man to have dominion, for then he is able to think what is true and to will what is good and so is able to enter heaven, which is not possible if the natural man has dominion. And when he considers that all the angels in the whole of heaven are like this and as a consequence experience joy defying description, he goes to war with the natural man and at length wishes to make the same subject to the spiritual. This is the condition into which someone who is to be regenerated is brought, so that he can in freedom turn where he wills; and insofar as he does in freedom turn in that direction he is being regenerated. All these matters are the things under consideration here in the internal sense.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.