Bible

 

Genesis 39

Studie

   

1 Ja Joosep viidi alla Egiptusesse; ja egiptlane Pootifar, vaarao hoovkondlane, ihukaitsepealik, ostis tema ismaeliitidelt, kes olid ta sinna toonud.

2 Aga Issand oli Joosepiga ja tema oli mees, kellel kõik asjad korda läksid; ja ta elas oma isanda, egiptlase kojas.

3 Ka tema isand nägi, et Issand oli temaga ja et kõik, mis ta tegi, laskis Issand tema käes korda minna.

4 Ja Joosep leidis armu tema silmis ning teenis teda; ja ta pani tema oma koja üle, ja kõik, mis tal oli, ta andis tema kätte.

5 Ja sellest ajast peale, kui ta oli pannud tema oma koja üle, ja kõige üle, mis tal oli, Issand õnnistas egiptlase koda Joosepi pärast, ja Issanda õnnistus oli kõigega, mis tal oli kojas ja väljal.

6 Ja ta jättis kõik, mis tal oli, Joosepi kätte ega teadnud millestki, kui ainult leivast, mida ta sõi. Joosep oli jumekas ja ilusa välimusega.

7 Nende asjaolude tõttu sündis, et ta isanda naine Joosepile silma heitis ja ütles: 'Maga mu juures!'

8 Aga ta keeldus ja ütles oma isanda naisele: 'Vaata, mu isand ise ei tea, mis kojas on, ja kõik, mis tal on, ta on andnud minu kätte.

9 Ei ole ükski selles kojas suurem minust ja tema ei ole mulle keelanud midagi muud kui sind, sest sa oled tema naine. Kuidas tohiksin siis teha seda suurt kurja ja pattu oma Jumala vastu?'

10 Ja kuigi naine rääkis Joosepile iga päev, ei kuulanud see teda, et ta magaks ta kõrval ja oleks ta juures.

11 Aga ühel päeval, kui Joosep tuli koju oma toimetusi tegema ja ühtegi inimest pererahvast ei olnud kodus,

12 haaras ta kinni tema kuuest, öeldes: 'Maga mu juures!' Aga Joosep jättis oma kuue tema kätte, põgenes ja läks õue.

13 Ja kui naine nägi, et ta oma kuue oli jätnud tema kätte ja oli põgenenud õue,

14 siis ta hüüdis pererahvast ja rääkis neile, öeldes: 'Näete, ta on toonud meie juurde heebrea mehe meid ära naerma! Ta tuli mu juurde, et minuga magada, aga ma hüüdsin suure häälega,

15 ja kui ta kuulis, et ma häält tõstsin ja hüüdsin, siis ta jättis oma kuue mu juurde, põgenes ja läks õue.'

16 Ja ta pani tema kuue enese kõrvale seniks, kui ta isand koju tuli.

17 Ja ta rääkis temale needsamad sõnad, öeldes: 'Heebrea sulane, kelle sa oled meie juurde toonud, tuli mu juurde mind ära naerma.

18 Aga kui ma häält tõstsin ja hüüdsin, siis ta jättis oma kuue mu juurde ja põgenes õue.'

19 Ja kui ta isand kuulis oma naise jutustust, mida see temale rääkis, öeldes: 'Nõndaviisi on su sulane minuga teinud', siis ta viha süttis põlema.

20 Ja Joosepi isand võttis tema ja pani vangihoonesse, sinna paika, kus kuninga vange kinni peeti. Siis oli ta seal vangihoones.

21 Aga Issand oli Joosepiga ja pööras tema poole oma helduse ning tegi, et ta sai vangihoone ülema soosikuks.

22 Ja vangihoone ülem andis Joosepi kätte kõik vangid, kes olid vangihoones, ja kõik, mis seal pidi tehtama, tegi tema.

23 Vangihoone ülem ei vaadanud millegi järele, mis oli tema käes, sest Issand oli temaga ja mis ta tegi, Issand laskis korda minna.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 5017

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

5017. 'And it happened as he was hearing [me]' means when it was discerned. This is clear from the meaning of 'hearing' as obeying and also discerning. As regards obeying being meant, see 2542, 3869; but the fact that discerning is meant as well is evident from the actual function performed by the ear and consequently from the nature of hearing. The function of the ear is to receive what is spoken by another and to convey this to the general seat of sensation, so that this may discern from what has been conveyed to it the other person's thought. This is the reason why 'hearing' means discerning. The nature of hearing therefore is to carry one person's utterances expressing his thought to another's thought, and from there into his will, and from there into actions. This is the reason why 'hearing' means obeying. Such are the two functions proper to hearing, and in spoken languages they are distinguished from each other by the expressions 'to hear someone', meaning to discern what he says, and 'to listen to someone or hearken to him, meaning to obey him. The reason hearing has these two functions is that the human being is unable to communicate the contents of his thought and also of his will in any other way; nor can he do other than use reasons to persuade and lead others to do and obey what he wills. From this one may see the circle through which desires and ideas are communicated - from will into thought and thus into speech, then from speech by way of his ear into another's thought and will. From this one may also see why spirits and angels who correspond to the ear or sense of hearing in the Grand Man are not only 'discernments' but also 'obediences'. As regards their being 'obediences', see 4652-4660; and being these they are also 'discernments', for the one entails the other.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.