Bible

 

Genesis 38

Studie

   

1 Sel ajal läks Juuda ära oma vendade juurest ja siirdus ühe Adullami mehe juurde, kelle nimi oli Hiira.

2 Ja Juuda nägi seal kaananlase, Suua-nimelise mehe tütart, võttis selle ning heitis ta juurde.

3 Ja see jäi lapseootele ning tõi poja ilmale; ja ta pani sellele nimeks Eer.

4 Ja tema jäi taas lapseootele ning tõi poja ilmale; ja ta pani sellele nimeks Oonan.

5 Ja tema tõi veel ühe poja ilmale ja pani sellele nimeks Seela; ta oli Kesibis, kui ta selle ilmale tõi.

6 Ja Juuda võttis Eerile, oma esmasündinule, naise nimega Taamar.

7 Aga Eer, Juuda esmasündinu, oli Issanda silmis paha ja Issand laskis tema surra.

8 Siis Juuda ütles Oonanile: 'Heida oma venna naise juurde, ole temale mehe eest ja soeta oma vennale sugu!'

9 Kuna aga Oonan teadis, et sugu ei pidanud saama temale, siis heites oma venna naise juurde ta hävitas oma seemne maha pillates, et mitte anda sugu oma vennale.

10 Aga see, mis ta tegi, oli Issanda silmis paha ja ta laskis surra ka tema.

11 Siis Juuda ütles oma miniale Taamarile: 'Jää lesena oma isakotta elama, kuni mu poeg Seela on kasvanud suuremaks!' Sest ta mõtles: 'Muidu sureb seegi nagu ta vennad.' Ja Taamar läks ning jäi oma isakotta elama.

12 Mõne aja pärast suri Suua tütar, Juuda naine. Kui Juuda leinaaeg oli möödunud, siis ta läks üles Timnasse oma lammaste niitjate juurde, tema ja ta sõber Hiira, Adullami mees.

13 Ja Taamarile anti teada ning öeldi: 'Vaata, su äi läheb üles Timnasse lambaid niitma.'

14 Siis ta võttis lesepõlve riided seljast ära, varjas ennast looriga ja kattis enese kinni ning istus Eenaimi väravasse, kust tee viib Timnasse, sest ta oli näinud, et Seela oli kasvanud suureks, teda aga ei olnud antud temale naiseks.

15 Kui Juuda teda nägi, siis ta pidas teda hooraks, sest ta oli oma näo kinni katnud.

16 Ja ta pöördus teelt tema poole ning ütles: 'Lase ma heidan su juurde!' Sest ta ei teadnud, et see oli tema minia. Aga too vastas: 'Mis sa mulle annad, kui sa heidad mu juurde?'

17 Ta ütles: 'Ma läkitan sulle karjast ühe sikutalle.' Ja naine vastas: 'Jah, kui sa annad mulle pandi, seniks kui sa läkitad.'

18 Siis ta küsis: 'Mis võiks olla pandiks, mille ma pean sulle andma?' Ja tema vastas: 'Su pitsat ja vöö ja kepp, mis sul käes on.' Ja ta andis need temale ning heitis ta juurde; ja naine jäi temast lapseootele.

19 Siis ta tõusis ja läks ära ning võttis eneselt loori ja pani lesepõlve riided selga.

20 Ja Juuda läkitas oma sõbra, Adullami mehega sikutalle, et võtta pant naise käest; aga see ei leidnud teda.

21 Siis ta küsis meestelt seal paigas, öeldes: 'Kus on see liiderlik naine, kes oli Eenaimi tee ääres?' Aga need vastasid: 'Siin pole liiderlikku naist olnud.'

22 Ja ta tuli tagasi Juuda juurde ning ütles: 'Ma ei leidnud teda. Ja mehedki seal paigas ütlesid: Siin pole liiderlikku naist olnud.'

23 Siis ütles Juuda: 'Pidagu siis enesele, et me ei satuks pilke alla! Vaata, ma läkitasin selle siku, aga sina ei leidnud teda.'

24 Aga kolme kuu pärast teatati Juudale ja öeldi: 'Su minia Taamar on hooranud, ja vaata, ta on hooratööst jäänud ka lapseootele.' Siis ütles Juuda: 'Tooge ta välja, et ta põletataks!'

25 Kui ta välja toodi, siis ta läkitas sõna oma äiale: 'Sellest mehest, kelle omad need on, olen ma lapseootel!' Ja ta ütles: 'Tunnista nüüd, kelle see pitsat ja vöö ja kepp on!'

26 Ja Juuda tundis need ära ning ütles: 'Tema on minust õigem! Sest ma ei ole teda andnud oma pojale Seelale.' Ja ta ei ühtinud enam temaga.

27 Aga sünnitamise ajal, vaata, olid ta ihus kaksikud.

28 Ja kui ta sünnitas, sirutus üks käsi välja; ja aitajanaine võttis ning sidus käe ümber helepunase lõnga, öeldes: 'See tuleb esmalt välja!'

29 Aga kui ta oma käe tagasi tõmbas, vaata, siis tuli välja ta vend. Ja aitajanaine ütles: 'Missuguse lõhe sa küll enesele oled rebestanud!' Ja temale pandi nimeks Perets.

30 Ja pärast tuli välja tema vend, kelle käe ümber oli helepunane lõng; ja temale pandi nimeks Serah.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 4814

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

4814. 'It happened at that time' means the state belonging to the things that follow. This is clear from the meaning of 'time' as state, dealt with in 2625, 2788, 2837, 3254, 3356, 3404, 3938. The state belonging to the things that follow is indeed the meaning of 'it happened at that time', because what happened next is recorded in the descriptions that follow. What is more, these descriptions carry on from the train of thought contained in the descriptions that go immediately before them. For the subject in the previous chapter is the sons of Jacob and their selling of Joseph. They were persuaded to sell him by Judah, of whom the previous chapter speaks as follows,

Judah said to his brothers, What profit' is there in our killing our brother and our concealing his blood? Come, and let us sell him to the Ishmaelites. Genesis 37:26-27.

The meaning there is that Divine Truth was alienated by the brothers, especially by Judah, who at that point means in the proximate sense the tribe of Judah, and in general the corrupt within the Church who are opposed to all good whatever, see 4750, 4751. A reference back to this is contained in the words 'at that time'. For now the subject is Judah, his sons by the Canaanite woman, and after these his sons by Tamar his daughter-in-law, all of which in the internal sense describes the tribe of Judah so far as things of the Church established among that tribe were concerned.

[2] As for 'time' meaning state, and 'it happened at that time' consequently meaning the state belonging to the things that follow, this is bound to appear quite strange, for the reason that no one can comprehend how the idea of a time can be turned into that of a state; that is, how when reading 'time' in the Word one has to understand something to do with some state. But it should be realized that angels' thoughts are not formed from anything having a temporal or a spatial origin, because they are in heaven. When they left the world they also left behind all idea of time and space and adopted ideas of state, that is, of the state in which good and truth exist. Therefore when a person reads the Word and from this thinks of a certain time and of the things taking place at that time, the angels present with him do not perceive anything to do with a certain time but instead the aspects of a state, to which those things also correspond.

Nor indeed with his interior thought does the reader conceive of a time, only with his exterior thought, as may be recognized from the state when a person's exterior thought lies dormant, that is, while he is asleep, as well as from many other kinds of experience.

[3] But it should be realized that in general there are two kinds of state - a state involving good and one involving truth. The former is called a state of being (esse), but the latter a state of manifestation (existere), for being is the essential characteristic of good, and the manifestation of this the essential characteristic of truth. Space corresponds to a state of being, time to a state of manifestation. From this it may be seen that when a person reads this statement 'and it happened at that time', the angels present with him cannot perceive these words at all in the way that the reader does. Similarly with every other statement, for whatever has been written in the Word is such that among angels it is converted into a corresponding meaning which cannot at all be seen in the sense of the letter; for that which is worldly belonging to the sense of the letter is converted into that which is spiritual belonging to the internal sense.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.