Bible

 

Genesis 37

Studie

   

1 Aga Jaakob elas maal, kus ta isa oli võõrana elanud, Kaananimaal.

2 Need on Jaakobi suguvõsa lood: Kui Joosep oli seitsmeteistkümneaastane, siis oli ta koos oma vendadega lammaste ja kitsede karjane; tema oli abilisena oma isa naiste Billa ja Silpa poegade juures. Ja Joosep kandis isale ette nende halva kuulsuse.

3 Iisrael armastas Joosepit enam kui kõiki oma poegi, sest ta oli tema vana ea poeg, ja ta tegi temale kirju kuue.

4 Kui ta vennad nägid, et nende isa armastas teda enam kui kõiki tema vendi, siis nad vihkasid teda ega suutnud rääkida temaga sõbralikult.

5 Kord nägi Joosep unenäo ja jutustas selle oma vendadele; seejärel hakkasid need teda veel enam vihkama.

6 Ta nimelt ütles neile: 'Kuulge ometi seda unenägu, mis ma unes nägin!

7 Jah, vaadake, me olime väljal vihke sidumas, ja ennäe, minu vihk tõusis üles ning jäigi püsti seisma. Aga vaata, teie vihud ümbritsesid seda ja kummardasid minu vihu ees.'

8 Siis ta vennad ütlesid temale: 'Kas sina tahad saada meile kuningaks ja hakata meie üle valitsema?' Ja nad vihkasid teda veelgi enam tema unenägude ja kõnede pärast.

9 Ja ta nägi veel teise unenäo, jutustas selle oma vendadele ja ütles: 'Vaata, ma nägin veel ühe unenäo, ja ennäe, päike, kuu ja üksteist tähte kummardasid minu ees.'

10 Aga kui ta seda jutustas oma isale ja vendadele, siis ta isa sõitles teda ning ütles temale: 'Mis unenägu see küll on, mis sa nägid! Kas mina ja su ema ja vennad tõesti peame tulema ja sinu ees maani kummardama?'

11 Ta vennad said temale kadedaks, aga ta isa pidas meeles selle loo.

12 Kord olid ta vennad läinud Sekemisse oma isa karja hoidma.

13 Ja Iisrael ütles Joosepile: 'Eks ole su vennad Sekemis karja hoidmas? Tule, ma läkitan sind nende juurde!' Ja tema vastas: 'Siin ma olen!'

14 Siis ta ütles temale: 'Mine ometi vaatama, kas su vendade käsi käib hästi ja kas kari on korras, ja too mulle sõna!' Ta läkitas teda Hebroni orust ja ta tuli Sekemisse.

15 Ja üks mees kohtas teda, kui ta oli väljal ümber ekslemas. Ja mees küsis temalt, öeldes: 'Mida sa otsid?'

16 Ja tema vastas: 'Ma otsin oma vendi. Ütle mulle ometi, kus nad karja hoiavad?'

17 Ja mees ütles: 'Nad on siit edasi läinud, sest ma kuulsin neid ütlevat: Läki Dotanisse!' Ja Joosep läks järele oma vendadele ning leidis nad Dotanis.

18 Aga nad nägid teda kaugelt ja enne kui ta jõudis nende juurde, võtsid nad õelalt nõuks ta tappa.

19 Nad ütlesid üksteisele: 'Näe, sealt tuleb see unenägude sepitseja!

20 Tulgem nüüd, tapkem ta ära, visakem ta mõnda kaevu ja öelgem, et kuri loom sõi tema ära! Siis saame näha, mis ta unenäod tähendavad!'

21 Kui Ruuben seda kuulis, siis ta tahtis teda nende käest päästa ja ütles: 'Ärgem võtkem temalt hinge!'

22 Ja Ruuben ütles neile: 'Ärge valage verd, visake ta siia kõrbes olevasse kaevu, aga ärge pange oma kätt tema külge!' Sest ta tahtis tema päästa nende käest ja saata tagasi isa juurde.

23 Ja kui Joosep tuli oma vendade juurde, siis kiskusid need Joosepil kuue seljast, kirju kuue, mis tal seljas oli,

24 ning võtsid ja viskasid ta kaevu; aga kaev oli tühi, selles ei olnud vett.

25 Seejärel nad istusid leiba võtma. Ja kui nad oma silmad üles tõstsid ja vaatasid, ennäe, siis tuli ismaeliitide karavan Gileadist. Nende kaamelid kandsid mitmesugust vaiku, palsamit ja lõhnaainest, ja nad olid sellega teel alla Egiptusesse.

26 Ja Juuda ütles oma vendadele: 'Mis kasu sellest on, kui me tapame oma venna ja katame kinni tema vere?

27 Tulge, müüme tema ismaeliitidele, aga meie käed ärgu puudutagu teda, sest ta on meie lihane vend!' Ja ta vennad kuulasid teda.

28 Kui siis Midjani mehed, kaupmehed, mööda läksid, tõmbasid nad Joosepi kaevust välja ja müüsid Joosepi kahekümne hõbetüki eest ismaeliitidele; ja need viisid Joosepi Egiptusesse.

29 Kui Ruuben tuli tagasi kaevu juurde, vaata, siis ei olnud Joosepit enam kaevus. Siis ta käristas oma riided lõhki

30 ja läks tagasi oma vendade juurde ning ütles: 'Poissi ei ole enam! Ja mina, kuhu ma nüüd lähen?'

31 Siis nad võtsid Joosepi kuue ja tapsid ühe siku ning kastsid kuue verre.

32 Ja nad saatsid kirju kuue, tulid oma isa juurde ning ütlesid: 'Selle me leidsime! Tunnista nüüd, kas see on su poja kuub või mitte?'

33 Ja ta tundis selle ära ning ütles: 'See on mu poja kuub! Kuri loom on ta ära söönud, Joosep on tõesti maha murtud!'

34 Ja Jaakob käristas oma riided lõhki, kinnitas kotiriide niuete ümber ja leinas oma poega kaua aega.

35 Kõik ta pojad ja tütred püüdsid teda trööstida, kuid ta ei lasknud ennast trööstida, vaid ütles: 'Ma lähen tõesti leinates oma poja juurde hauda!' Ja tema isa nuttis teda taga.

36 Aga midjanlased müüsid tema Egiptuses Pootifarile, vaarao hoovkondlasele, ta ihukaitse pealikule.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 4742

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

4742. 'The tunic of various colours that was on him' means the nature of the appearances which is determined by that of the truths derived from good. This is clear from the meaning of 'the tunic of various colours' as appearances of truth by which the spiritual of the natural is recognized and distinguished, dealt with in 4677, here therefore the nature of those appearances; and for this reason the word 'tunic' is used twice - 'they stripped Joseph of his tunic, the tunic of various colours'. The fact that the nature of these appearances is determined by that of the truths derived from good may be known from appearances of truth when these are manifested visually in the light of heaven, that is, in the next life. There no other light exists than that which comes from the Lord by way of heaven and which emanates from His Divine Truth; for this appears before the eyes of the angels as light, 2776, 3190, 3195, 3222, 3339, 3340, 3636, 3643, 3993, 4302, 4413, 4415. This light varies with each angel, depending on his reception of it. Angels' entire thought is formed by the variegation of that light, as also is man's thought, though he is not conscious of this because in man's case that light falls onto material images or ideas present in his natural or external man which are formed from the light of the world.

Consequently in his case the light of heaven is dimmed to such an extent that he scarcely knows that the light and sight in his understanding are a product of the light of heaven. But in the next life when the sight of the eye is no longer reliant on the light of the world but on that of heaven it is then obvious that his thought is formed from the latter.

[2] When this light passes from heaven into the world of spirits it manifests itself there in the form of various colours, the beauty, variation, and loveliness of these colours being immensely superior to the colours produced by the light of the world; see what has already been presented from experience regarding colours, in 1053, 1624, 3993, 4530, 4677. Because colours in the next life are formed from the light of heaven they are in origin nothing else than appearances of truth derived from good. The source from which truth shines is not truth itself because by itself alone it does not possess any flame; rather, good is the source of it since this is like the flame from which light shines. The nature of good therefore determines the nature of the truth that appears from it, and the nature of the truth is the same as that of the good from which it shines. From this one may see what is meant in the internal sense by 'the tunic of various colours' - that the nature of the appearances is determined by that of the truths derived from good; for as shown already, 'Joseph', to whom the tunic belonged, represents Divine Truth.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.