Bible

 

Genesis 27

Studie

   

1 Kui Iisak oli vanaks jäänud ja ta silmanägemine oli tuhmunud, siis ta kutsus Eesavi, oma vanema poja, ja ütles temale: 'Mu poeg!' Ja see vastas temale: 'Siin ma olen!'

2 Ja ta ütles: 'Vaata, ma olen vanaks jäänud ega tea oma surmapäeva.

3 Võta nüüd oma jahiriistad, nooletupp ja amb, mine väljale ja küti mulle mõni jahiloom!

4 Valmista siis mulle maitsvat rooga, mida ma armastan, ja too mulle süüa, et mu hing sind õnnistaks, enne kui ma suren!'

5 Aga Rebeka kuulis, kui Iisak rääkis oma poja Eesaviga. Ja kui Eesav oli läinud väljale küttima ja jahisaaki tooma,

6 siis rääkis Rebeka oma poja Jaakobiga, öeldes: 'Vaata, ma kuulsin su isa rääkivat su venna Eesaviga ja ütlevat:

7 Too mulle jahisaaki ja valmista mulle maitsvat rooga, et ma söön ja sind Issanda ees õnnistan, enne kui ma suren.

8 Ja nüüd, mu poeg, kuula mu sõna ja tee, mida ma sind käsin:

9 mine karja juurde ja võta mulle sealt kaks head sikutalle ja ma valmistan need su isale maitsvaks roaks, mida ta armastab.

10 Sina vii need siis oma isale, et ta sööks ja sind õnnistaks, enne kui ta sureb!'

11 Aga Jaakob ütles oma emale Rebekale: 'Vaata, mu vend Eesav on karune, aga mina olen sile.

12 Võib-olla katsub isa mind käega, siis oleksin tema silmis nagu petis ja tooksin enesele needuse, mitte õnnistuse.'

13 Aga ta ema ütles talle: 'Sinu needmine tulgu minu peale, mu poeg! Kuula ainult mu sõna ja mine too mulle!'

14 Siis ta läks ja võttis need ning tõi oma emale; ja ta ema valmistas maitsva roa, mida ta isa armastas.

15 Ja Rebeka võttis oma vanema poja Eesavi parimad riided, mis olid ta juures kodus, ja pani need selga oma nooremale pojale Jaakobile.

16 Tema käte ja sileda kaela ümber aga pani ta sikutallede nahad.

17 Siis ta andis maitsva roa ja leiva, mille ta oli valmistanud, oma poja Jaakobi kätte,

18 ja see läks oma isa juurde ning ütles: 'Mu isa!' Ja tema vastas: 'Siin ma olen! Kumb sa oled, mu poeg?'

19 Ja Jaakob ütles oma isale: 'Mina olen Eesav, sinu esmasündinu! Ma tegin, nagu sa mind käskisid. Tõuse, istu ja söö mu jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!'

20 Aga Iisak küsis oma pojalt: 'Kuidas sa nii kähku leidsid, mu poeg?' Ja tema vastas: 'Issand, sinu Jumal, saatis mulle ette.'

21 Siis Iisak ütles Jaakobile: 'Tule ometi ligemale, et ma sind käega katsun, mu poeg, kas sa oled mu poeg Eesav või mitte?'

22 Ja Jaakob astus oma isa Iisaki juurde, ja tema katsus teda käega ning ütles: 'Hääl on Jaakobi Hääl, aga käed on Eesavi käed!'

23 Ja ta ei tundnud teda ära, sest tema käed olid karused nagu ta venna Eesavi käed; ja ta õnnistas teda.

24 Ta küsis veel kord: 'Kas sa oled tõesti mu poeg Eesav?' Ja ta vastas: 'Olen!'

25 Siis ta ütles: 'Ulata mulle ja ma söön oma poja jahisaaki, et mu hing sind õnnistaks!' Ja ta ulatas temale selle, ja ta sõi; ja ta tõi temale veini, ja ta jõi.

26 Seejärel ütles ta isa Iisak temale: 'Tule nüüd ligemale ja anna mulle suud, mu poeg!'

27 Ja ta astus ligi ning andis temale suud; siis ta tundis tema riiete lõhna ja ta õnnistas teda ning ütles: 'Näe, mu poja lõhn - otsekui välja lõhn, mida Issand on õnnistanud!

28 Jumal andku sulle taeva kastet ja maa rammu, ning külluses vilja ja veini!

29 Rahvad orjaku sind, rahvahõimud kummardagu sind! Ole oma vendade isand, su ema pojad kummardagu sind! Neetud olgu, kes sind neab, õnnistatud, kes sind õnnistab!'

30 Ja kui Iisak oli Jaakobit õnnistanud ja kui Jaakob oli just ära läinud oma isa Iisaki juurest, siis tuli tema vend Eesav küttimast.

31 Ja temagi valmistas maitsva roa ja viis oma isa juurde ning ütles isale: 'Tõuse, mu isa, ja söö oma poja jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!'

32 Aga tema isa Iisak küsis temalt: 'Kes sa oled?' Ja ta vastas: 'Mina olen su poeg Eesav, su esmasündinu!'

33 Siis Iisak värises väga suurest ärritusest ja ütles: 'Kes oli siis see, kes jahilooma küttis ja mulle tõi? Ja mina sõin kõike, enne kui sa tulid, ning õnnistasin teda! Õnnistatuks ta jääbki!'

34 Kui Eesav kuulis oma isa sõnu, siis ta kisendas väga valjusti ja kibedasti ning ütles oma isale: 'Õnnista ka mind, mu isa!'

35 Aga ta vastas: 'Su vend tuli kavalusega ja võttis su õnnistuse.'

36 Siis ta ütles: 'Eks ole temale nimeks pandud Jaakob? Juba teist korda on ta mind petnud: ta võttis mu esmasünniõiguse, ja vaata, nüüd ta võttis ka mu õnnistuse!' Ja ta küsis: 'Kas sul pole hoitud õnnistust eraldi minu jaoks?'

37 Aga Iisak vastas ning ütles Eesavile: 'Vaata, ma olen pannud ta sinu isandaks ja olen andnud kõik ta vennad temale sulaseiks, ja ma olen teda varustanud vilja ja veiniga. Mida võiksin siis nüüd teha sinu heaks, mu poeg?'

38 Ja Eesav ütles oma isale: 'Ons see sul ainus õnnistus, mu isa? Õnnista ka mind, mu isa!' Ja Eesav tõstis häält ning nuttis.

39 Siis vastas tema isa Iisak ning ütles temale: 'Vaata, su eluase on eemal rammusast maast ja ilma taeva kasteta ülalt.

40 Sa elad oma mõõga varal ja pead oma venda orjama. Ometi sünnib, kui end raputad, et rebid tema ikke oma kaelast.'

41 Ja Eesav hakkas Jaakobit vihkama õnnistuse pärast, millega ta isa teda oli õnnistanud; ja Eesav mõtles iseeneses: 'Küllap tulevad mu isa leinamise päevad, siis ma tapan oma venna Jaakobi!'

42 Kui Rebekale tehti teatavaks ta vanema poja Eesavi mõtted, siis ta laskis kutsuda oma noorema poja Jaakobi ja ütles temale: 'Vaata, sinu vend Eesav trööstib ennast sellega, et ta su tapab.

43 Aga nüüd, mu poeg, kuula mu sõna! Võta kätte ja põgene mu venna Laabani juurde Haaranisse

44 ja jää tema juurde mõneks ajaks, kuni su venna raev on raugenud,

45 kuni su venna viha sinu pärast on möödunud ja ta unustab, mis sa temale oled teinud. Siis ma läkitan sulle järele ja lasen sind sealt ära tuua. Miks peaksin teid mõlemaid kaotama ühel ja samal päeval?'

46 Ja Rebeka ütles Iisakile: 'Ma olen elust tüdinud hetitaride pärast. Kui Jaakob võtab naise hetitaride hulgast, selle maa tütreist, niisuguse nagu need, mis elu mul siis on?'

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 3509

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

3509. And Rebekah said unto Jacob her son. That this signifies the Lord’s perception from Divine truth concerning natural truth, is evident from the representation of Rebekah, as being the Divine truth of the Lord’s Divine rational (see n. 3012, 3013, 3077); from the signification of “saying” as being to perceive (n. 1791, 1815, 1819, 1822, 1898, 1919, 2080, 2506, 2515, 2552, 2619); and from the representation of Jacob, as being the Lord’s natural as to truth (n. 3305); from all which it is manifest that by “Rebekah said unto Jacob her son,” is signified the Lord’s perception from Divine truth concerning natural truth. That the Lord from the Divine good of the Divine rational which is represented by Isaac, willed to procure truth for Himself through the good of the natural which is represented by Esau, whereby He might glorify or make Divine His natural; but that the Lord from the Divine truth of the Divine rational which is represented by Rebekah willed to procure for Himself through the truth of the natural which is represented by Jacob the truth by means of which the rational might be glorified or made Divine, cannot be apprehended unless it is illustrated by the things that come to pass in man while being regenerated or made new by the Lord; nor indeed even by this unless it is known how the case is with the rational as to the good and as to the truth therein-which must therefore be briefly stated.

[2] The rational mind is distinguished into two faculties, one faculty being called the will, and the other the understanding. During man’s regeneration, that which proceeds from the will is called good, and that which proceeds from the understanding is called truth. Before man has been regenerated the will does not act as one with the understanding; but the former wills good, while the latter wills truth; insomuch that an effort of the will is perceived as being quite distinct from one of the understanding. This however is perceived only by those who reflect, and who know what the will is and the things that belong thereto, and what the understanding is and the things that belong thereto; but it is not perceived by those who do not know these things and therefore who do not reflect, for the reason that the natural mind is regenerated through the rational mind (see n. 3493), and this according to an order such that the good of the rational does not flow immediately into the good of the natural and regenerate it, but through the truth which is of the understanding, thus in appearance from the truth of the rational. These are the things treated of in this chapter in the internal sense; for “Isaac” is the rational mind as to the good which is of the will, “Rebekah” being the same with respect to the truth which is of the understanding; “Esau” is the good of the natural that comes forth from the good of the rational; and “Jacob” is the truth of the natural that comes forth from the good of the rational through the truth therein.

[3] From these things it may be seen what arcana are contained in the internal sense of the Word; but still there are very few which can be described to human apprehension; while those which transcend it, and cannot be described, are without limit; for in proportion as the Word penetrates more deeply, that is, more interiorly, into heaven, the more innumerable and ineffable the arcana become, not only to man, but also to the angels of the lower heaven; and when it reaches the inmost heaven, the angels there perceive that the arcana are infinite, and are altogether incomprehensible to them, because they are Divine. Such is the Word.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.