Bible

 

Exodus 4

Studie

   

1 Ja Mooses vastas ning ütles: 'Aga kui nemad mind ei usu ja mu sõna ei kuula, vaid ütlevad: Issand ei ole ennast sulle ilmutanud?'

2 Siis Issand küsis: 'Mis see on, mis sul käes on?' Ta vastas: 'Kepp.'

3 Ja tema ütles: 'Viska see maha!' Ta viskas selle maha ja see muutus maoks. Ja Mooses põgenes selle eest.

4 Ja Issand ütles Moosesele: 'Siruta oma käsi ja haara temal sabast,' - ja ta sirutas oma käe ning võttis temast kinni, ja see muutus ta pihus kepiks -

5 'et nad usuksid, et sulle on ennast ilmutanud Issand, nende vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal!'

6 Ja Issand ütles temale veel: 'Pane oma käsi põue!' Ta pani oma käe põue ja tõmbas välja, ja vaata, käsi oli pidalitõvest valge nagu lumi.

7 Ja ta ütles: 'Pane oma käsi tagasi põue!' Ta pani oma käe põue ja tõmbas välja, ja vaata, see oli jälle nagu ta ihu.

8 'Kui nad sind ei usu ega kuula su sõna esimese imeteo põhjal, siis nad usuvad teise imeteo sõnumit.

9 Ja kui nad ka neid kahte imetegu ei usu ega kuula su sõna, siis võta Niiluse jõe vett ja vala kuivale maale! Vesi, mida sa Niiluse jõest võtad, muutub siis kuival maal vereks.'

10 Aga Mooses ütles Issandale: 'Oh Issand, mina ei ole sõnakas mees, ei varemast ajast ega ka mitte sellest peale, kui sa oma sulasega oled rääkinud, sest mul on raskevõitu suu ja raskevõitu keel.'

11 Siis Issand ütles temale: 'Kes on teinud inimesele suu, või kes teeb keeletu, kurdi, nägija või pimeda? Kas mitte mina, Issand?

12 Ja nüüd mine, ja mina olen abiks sinu suule ning õpetan sind, mida sa pead rääkima!'

13 Aga ta ütles: 'Oh Issand, läkita, keda läkitad, ainult mitte mind!'

14 Siis Issanda viha süttis põlema Moosese vastu ja ta ütles: 'Eks ole leviit Aaron sinu vend? Ma tean, et ta räägib hästi; ja vaata, ta tulebki sulle vastu. Kui ta sind näeb, siis ta rõõmutseb südamest.

15 Sina pead temaga rääkima ja temale sõnad suhu panema, aga mina olen sinu suuga ja tema suuga, ja ma õpetan teid, mida te peate tegema.

16 Tema rääkigu sinu asemel rahvaga ja see olgu nõnda: tema on sulle suuks ja sina oled temale Jumalaks.

17 Ja võta kätte see kepp, millega sa imetegusid teed!'

18 Siis Mooses läks ära ja tuli tagasi oma äia Jitro juurde ning ütles temale: 'Ma tahan minna tagasi oma vendade juurde, kes on Egiptuses, et näha, kas nad on veel elus!' Ja Jitro ütles Moosesele: 'Mine rahuga!'

19 Issand ütles Moosesele Midjanis: 'Pöördu tagasi Egiptusesse, sest kõik need mehed, kes nõudsid su hinge, on surnud!'

20 Ja Mooses võttis oma naise ja pojad ning pani need eesli selga ja läks tagasi Egiptusemaale; ja Mooses võttis Jumala kepi oma kätte.

21 Issand ütles Moosesele: 'Kui sa lähed ja tuled tagasi Egiptusesse, siis vaata, et sa teed vaarao ees kõik need imeteod, mis mina sinu kätte olen andnud. Aga mina teen ta südame kõvaks ja tema ei lase rahvast ära.

22 Kuid ütle vaaraole: Nõnda ütleb Issand: Iisrael on minu esmasündinud poeg.

23 Ja ma ütlen sulle: Saada mu poeg ära, et ta mind teeniks! Aga kui sa keeldud teda saatmast, vaata, siis ma tapan su esmasündinud poja!'

24 Aga kui ta oli teel öömajale, tuli Issand temale vastu ja püüdis teda surmata.

25 Siis Sippora võttis kivinoa ja lõikas ära oma poja eesnaha, puudutas sellega ta häbet ning ütles: 'Sa oled tõesti mu verepeigmees!'

26 Siis see jättis tema rahule; sel ajal öeldi verepeigmees ümberlõikamise tähenduses.

27 Ja Issand ütles Aaronile: 'Mine kõrbesse Moosesele vastu!' Ta läks ning kohtas teda Jumala mäe juures ja andis temale suud.

28 Ja Mooses tegi Aaronile teatavaks kõik Issanda sõnad, kes teda oli läkitanud, ja kõik imeteod, mis ta teda oli käskinud teha.

29 Siis Mooses läks koos Aaroniga ja nad kogusid kokku kõik Iisraeli laste vanemad.

30 Ja Aaron rääkis kõik need sõnad, mis Issand oli Moosesele rääkinud, ja ta tegi imetegusid rahva silma ees.

31 Ja rahvas uskus; kui nad kuulsid, et Issand oli tundnud muret Iisraeli laste pärast, ja et ta oli näinud nende viletsust, siis nad kummardasid ja heitsid silmili maha.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 6993

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

6993. And I will be with thy mouth, and will teach thee what thou shalt speak. That this signifies the Divine in each and all things which proceed from the Divine Human is evident from the signification of “being with the mouth,” when said by Jehovah, as being to be with what he utters (that by the “mouth” is signified utterance, see n. 6987, 6988), and as these things are said to Moses, by whom is represented the Lord as to the law Divine in the Divine Human, therefore by “I will be with thy mouth” is signified the Divine in the things which proceed from the Divine Human; and from the signification of “teaching thee what thou shalt say” as being to proceed; for by “teaching” and by “speaking” is signified to flow in, and when said of the Divine of the Lord, it signifies to proceed. For from the Lord’s Divine Human itself proceeds Divine truth, which is called the “Holy Spirit”; and because when the Lord was in the world He was Himself the Divine truth, He Himself taught the things that were of love and faith, and at that time not by the Holy Spirit, as He Himself teaches in John:

The Holy Spirit was not yet, because Jesus was not yet glorified (John 7:39).

But after the Lord even as to the Human was made Jehovah, that is, Divine good, which was after the resurrection, then He was no longer Divine truth, but this proceeded from His Divine good. That the “Holy Spirit” is the Divine truth which proceeds from the Lord’s Divine Human, and not any spirit or spirits from eternity, is very evident from the Lord’s words in the passage above cited, namely, that “the Holy Spirit was not yet”; also that a spirit cannot himself proceed, but the holy of the spirit, that is, the holy which proceeds from the Lord, and which a spirit utters (see also Arcana Coelestia 6788).

[2] From all this then it follows that the whole trinity, namely, Father, Son, and Holy Spirit, is perfect in the Lord, and thus that there is one God, and not three, who being distinct as to persons are said to constitute one Divine. That in the Word mention has been made of “Father, Son, and Holy Spirit” was that men might acknowledge the Lord and also the Divine in Him. For man was in such thick darkness, as he also is at this day, that otherwise he would not have acknowledged any Divine in the Lord’s Human; for this, being wholly incomprehensible, would have been to him above all belief. And moreover it is a truth that there is a Trine, but in one, namely, in the Lord; and it is also acknowledged in Christian churches that the Trine dwells perfectly in Him. Moreover, the Lord openly taught that He was one with the Father (John 14:9-12); and that the holy, which the Holy Spirit speaks, is not of the Spirit but of the Lord; in John:

The Paraclete, the Spirit of truth, will not speak from Himself, but whatever He hears, He will speak. He will glorify Me, for He will take of what is Mine, and announce it to you (John 16:13-14).

That the “Paraclete” is the Holy Spirit is said in John 14:26.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.