Bible

 

Exodus 4

Studie

   

1 Ja Mooses vastas ning ütles: 'Aga kui nemad mind ei usu ja mu sõna ei kuula, vaid ütlevad: Issand ei ole ennast sulle ilmutanud?'

2 Siis Issand küsis: 'Mis see on, mis sul käes on?' Ta vastas: 'Kepp.'

3 Ja tema ütles: 'Viska see maha!' Ta viskas selle maha ja see muutus maoks. Ja Mooses põgenes selle eest.

4 Ja Issand ütles Moosesele: 'Siruta oma käsi ja haara temal sabast,' - ja ta sirutas oma käe ning võttis temast kinni, ja see muutus ta pihus kepiks -

5 'et nad usuksid, et sulle on ennast ilmutanud Issand, nende vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal!'

6 Ja Issand ütles temale veel: 'Pane oma käsi põue!' Ta pani oma käe põue ja tõmbas välja, ja vaata, käsi oli pidalitõvest valge nagu lumi.

7 Ja ta ütles: 'Pane oma käsi tagasi põue!' Ta pani oma käe põue ja tõmbas välja, ja vaata, see oli jälle nagu ta ihu.

8 'Kui nad sind ei usu ega kuula su sõna esimese imeteo põhjal, siis nad usuvad teise imeteo sõnumit.

9 Ja kui nad ka neid kahte imetegu ei usu ega kuula su sõna, siis võta Niiluse jõe vett ja vala kuivale maale! Vesi, mida sa Niiluse jõest võtad, muutub siis kuival maal vereks.'

10 Aga Mooses ütles Issandale: 'Oh Issand, mina ei ole sõnakas mees, ei varemast ajast ega ka mitte sellest peale, kui sa oma sulasega oled rääkinud, sest mul on raskevõitu suu ja raskevõitu keel.'

11 Siis Issand ütles temale: 'Kes on teinud inimesele suu, või kes teeb keeletu, kurdi, nägija või pimeda? Kas mitte mina, Issand?

12 Ja nüüd mine, ja mina olen abiks sinu suule ning õpetan sind, mida sa pead rääkima!'

13 Aga ta ütles: 'Oh Issand, läkita, keda läkitad, ainult mitte mind!'

14 Siis Issanda viha süttis põlema Moosese vastu ja ta ütles: 'Eks ole leviit Aaron sinu vend? Ma tean, et ta räägib hästi; ja vaata, ta tulebki sulle vastu. Kui ta sind näeb, siis ta rõõmutseb südamest.

15 Sina pead temaga rääkima ja temale sõnad suhu panema, aga mina olen sinu suuga ja tema suuga, ja ma õpetan teid, mida te peate tegema.

16 Tema rääkigu sinu asemel rahvaga ja see olgu nõnda: tema on sulle suuks ja sina oled temale Jumalaks.

17 Ja võta kätte see kepp, millega sa imetegusid teed!'

18 Siis Mooses läks ära ja tuli tagasi oma äia Jitro juurde ning ütles temale: 'Ma tahan minna tagasi oma vendade juurde, kes on Egiptuses, et näha, kas nad on veel elus!' Ja Jitro ütles Moosesele: 'Mine rahuga!'

19 Issand ütles Moosesele Midjanis: 'Pöördu tagasi Egiptusesse, sest kõik need mehed, kes nõudsid su hinge, on surnud!'

20 Ja Mooses võttis oma naise ja pojad ning pani need eesli selga ja läks tagasi Egiptusemaale; ja Mooses võttis Jumala kepi oma kätte.

21 Issand ütles Moosesele: 'Kui sa lähed ja tuled tagasi Egiptusesse, siis vaata, et sa teed vaarao ees kõik need imeteod, mis mina sinu kätte olen andnud. Aga mina teen ta südame kõvaks ja tema ei lase rahvast ära.

22 Kuid ütle vaaraole: Nõnda ütleb Issand: Iisrael on minu esmasündinud poeg.

23 Ja ma ütlen sulle: Saada mu poeg ära, et ta mind teeniks! Aga kui sa keeldud teda saatmast, vaata, siis ma tapan su esmasündinud poja!'

24 Aga kui ta oli teel öömajale, tuli Issand temale vastu ja püüdis teda surmata.

25 Siis Sippora võttis kivinoa ja lõikas ära oma poja eesnaha, puudutas sellega ta häbet ning ütles: 'Sa oled tõesti mu verepeigmees!'

26 Siis see jättis tema rahule; sel ajal öeldi verepeigmees ümberlõikamise tähenduses.

27 Ja Issand ütles Aaronile: 'Mine kõrbesse Moosesele vastu!' Ta läks ning kohtas teda Jumala mäe juures ja andis temale suud.

28 Ja Mooses tegi Aaronile teatavaks kõik Issanda sõnad, kes teda oli läkitanud, ja kõik imeteod, mis ta teda oli käskinud teha.

29 Siis Mooses läks koos Aaroniga ja nad kogusid kokku kõik Iisraeli laste vanemad.

30 Ja Aaron rääkis kõik need sõnad, mis Issand oli Moosesele rääkinud, ja ta tegi imetegusid rahva silma ees.

31 Ja rahvas uskus; kui nad kuulsid, et Issand oli tundnud muret Iisraeli laste pärast, ja et ta oli näinud nende viletsust, siis nad kummardasid ja heitsid silmili maha.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 2242

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

2242. I will go down, I pray, and I will see. That this signifies visitation, is evident from the signification of “going down to see,” as being Judgment (explained in Part First,n. 1311), consequently that it is visitation. The last time of the church in general, and that of everyone in particular, is called in the Word “visitation,” which precedes Judgment; thus a “visitation” is simply an exploration as to quality, that is, as to the quality of the church in general, or of a man in particular; and this exploration is expressed in the sense of the letter by Jehovah “going down and seeing.”

[2] This shows what is the nature of the sense of the letter, for Jehovah does not go down, since going down cannot be predicated of the Lord, because He is always in the highest; nor does Jehovah see whether a thing be so, for seeing whether it be so cannot be predicated of the Lord, because He knows all things from eternity both in general and in particular. Nevertheless it is so expressed because it appears to man as if it were so, for man is in things that are below, and when anything appears there, he does not think or even know how the case is with things that are above, thus neither how they flow in, for his thought goes no further than to what is nearest to him, and hence he cannot perceive otherwise than that there is some such thing as going down and seeing, and this the more because he imagines that no one knows what he is thinking; besides that he has no other idea than that there is a coming down from on high, and, when said of God, from the highest; whereas it is not from the highest, but from the inmost.

[3] This shows what is the nature of the sense of the letter, namely, that it is according to appearances and if it were not according to appearances, no one would understand and acknowledge the Word; thus no one would receive it. But the angels are not in appearances in the way that man is, and therefore while the Word as to the sense of the letter is for man, as to the internal sense it is for the angels, as also for those men to whom of the Lord’s Divine mercy it is given, while living in the world, to be like the angels.

[4] “Visitation” is mentioned in various places in the Word, and by it is signified either vastation-whether of the church or of each man-or deliverance, and thus exploration as to quality. It denotes vastation in Isaiah:

What will ye do in the day of visitation? it shall come from far. To whom will ye flee for help? and where will ye leave your glory? (Isaiah 10:3).

And again:

The stars of the heavens and the constellations thereof shall not shine with their light, the sun shall be darkened in his going forth, and the moon shall not cause her light to shine, and I will visit evil upon the world, and upon the wicked their iniquity (Isaiah 13:10-11).

That by the stars and constellations which shall not shine, and the sun which shall be darkened, and the moon which shall not make her light to shine, is signified that there will be no love and no charity, may be seen above (n. 2120); and as this is vastation, it is the “day of visitation.”

[5] In Jeremiah:

They shall fall among them that fall, and in the time of their visitation they shall stumble (Jeremiah 8:12);

meaning the time when they have been vastated, or when there is no charity and faith.

In Ezekiel:

The visitations of the city have come near, and every man with his instrument of destruction in his hand (Ezekiel 9:1).

Here also vastation is treated of; hence every man has an instrument of destruction.

In Hosea:

The days of visitation are come, the days of retribution are come (Hos. 9:7).

In Micah:

The day of thy watchmen, thy visitation, is come; now shall be their perplexity (Micah 7:4),

also denoting vastated charity.

In Moses:

In the day of My visiting, and I will visit upon them their sin (Exodus 32:34),

where the people in the wilderness are treated of, after they had made for themselves the golden calf. That deliverance is signified by “visitation” is plain from many passages (as Exodus 3:16; 4:31; Jeremiah 27:22; 29:10; Luke 1:68, 78; 19:41-42).

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.