Bible

 

Exodus 4

Studie

   

1 Ja Mooses vastas ning ütles: 'Aga kui nemad mind ei usu ja mu sõna ei kuula, vaid ütlevad: Issand ei ole ennast sulle ilmutanud?'

2 Siis Issand küsis: 'Mis see on, mis sul käes on?' Ta vastas: 'Kepp.'

3 Ja tema ütles: 'Viska see maha!' Ta viskas selle maha ja see muutus maoks. Ja Mooses põgenes selle eest.

4 Ja Issand ütles Moosesele: 'Siruta oma käsi ja haara temal sabast,' - ja ta sirutas oma käe ning võttis temast kinni, ja see muutus ta pihus kepiks -

5 'et nad usuksid, et sulle on ennast ilmutanud Issand, nende vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal!'

6 Ja Issand ütles temale veel: 'Pane oma käsi põue!' Ta pani oma käe põue ja tõmbas välja, ja vaata, käsi oli pidalitõvest valge nagu lumi.

7 Ja ta ütles: 'Pane oma käsi tagasi põue!' Ta pani oma käe põue ja tõmbas välja, ja vaata, see oli jälle nagu ta ihu.

8 'Kui nad sind ei usu ega kuula su sõna esimese imeteo põhjal, siis nad usuvad teise imeteo sõnumit.

9 Ja kui nad ka neid kahte imetegu ei usu ega kuula su sõna, siis võta Niiluse jõe vett ja vala kuivale maale! Vesi, mida sa Niiluse jõest võtad, muutub siis kuival maal vereks.'

10 Aga Mooses ütles Issandale: 'Oh Issand, mina ei ole sõnakas mees, ei varemast ajast ega ka mitte sellest peale, kui sa oma sulasega oled rääkinud, sest mul on raskevõitu suu ja raskevõitu keel.'

11 Siis Issand ütles temale: 'Kes on teinud inimesele suu, või kes teeb keeletu, kurdi, nägija või pimeda? Kas mitte mina, Issand?

12 Ja nüüd mine, ja mina olen abiks sinu suule ning õpetan sind, mida sa pead rääkima!'

13 Aga ta ütles: 'Oh Issand, läkita, keda läkitad, ainult mitte mind!'

14 Siis Issanda viha süttis põlema Moosese vastu ja ta ütles: 'Eks ole leviit Aaron sinu vend? Ma tean, et ta räägib hästi; ja vaata, ta tulebki sulle vastu. Kui ta sind näeb, siis ta rõõmutseb südamest.

15 Sina pead temaga rääkima ja temale sõnad suhu panema, aga mina olen sinu suuga ja tema suuga, ja ma õpetan teid, mida te peate tegema.

16 Tema rääkigu sinu asemel rahvaga ja see olgu nõnda: tema on sulle suuks ja sina oled temale Jumalaks.

17 Ja võta kätte see kepp, millega sa imetegusid teed!'

18 Siis Mooses läks ära ja tuli tagasi oma äia Jitro juurde ning ütles temale: 'Ma tahan minna tagasi oma vendade juurde, kes on Egiptuses, et näha, kas nad on veel elus!' Ja Jitro ütles Moosesele: 'Mine rahuga!'

19 Issand ütles Moosesele Midjanis: 'Pöördu tagasi Egiptusesse, sest kõik need mehed, kes nõudsid su hinge, on surnud!'

20 Ja Mooses võttis oma naise ja pojad ning pani need eesli selga ja läks tagasi Egiptusemaale; ja Mooses võttis Jumala kepi oma kätte.

21 Issand ütles Moosesele: 'Kui sa lähed ja tuled tagasi Egiptusesse, siis vaata, et sa teed vaarao ees kõik need imeteod, mis mina sinu kätte olen andnud. Aga mina teen ta südame kõvaks ja tema ei lase rahvast ära.

22 Kuid ütle vaaraole: Nõnda ütleb Issand: Iisrael on minu esmasündinud poeg.

23 Ja ma ütlen sulle: Saada mu poeg ära, et ta mind teeniks! Aga kui sa keeldud teda saatmast, vaata, siis ma tapan su esmasündinud poja!'

24 Aga kui ta oli teel öömajale, tuli Issand temale vastu ja püüdis teda surmata.

25 Siis Sippora võttis kivinoa ja lõikas ära oma poja eesnaha, puudutas sellega ta häbet ning ütles: 'Sa oled tõesti mu verepeigmees!'

26 Siis see jättis tema rahule; sel ajal öeldi verepeigmees ümberlõikamise tähenduses.

27 Ja Issand ütles Aaronile: 'Mine kõrbesse Moosesele vastu!' Ta läks ning kohtas teda Jumala mäe juures ja andis temale suud.

28 Ja Mooses tegi Aaronile teatavaks kõik Issanda sõnad, kes teda oli läkitanud, ja kõik imeteod, mis ta teda oli käskinud teha.

29 Siis Mooses läks koos Aaroniga ja nad kogusid kokku kõik Iisraeli laste vanemad.

30 Ja Aaron rääkis kõik need sõnad, mis Issand oli Moosesele rääkinud, ja ta tegi imetegusid rahva silma ees.

31 Ja rahvas uskus; kui nad kuulsid, et Issand oli tundnud muret Iisraeli laste pärast, ja et ta oli näinud nende viletsust, siis nad kummardasid ja heitsid silmili maha.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 2242

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

2242. That 'I will go down now, and I will see' means visitation becomes clear from the meaning of 'going down to see' as judgement, dealt with in Volume One, in 1311, and consequently as visitation. The final period of the Church in general and of the individual in particular is called visitation in the Word. It occurs prior to judgement, so that visitation is nothing else than an investigation into what such are like, that is, into the nature of the Church in general or of the individual in particular. Such investigation is expressed in the sense of the letter as Jehovah coming down and seeing.

[2] From this the nature of the sense of the letter is made clear, for Jehovah does not go down; indeed one cannot speak of the Lord going down because He always dwells in highest things. Nor does Jehovah look and see whether a thing is so; for one cannot speak of the Lord looking to see whether a thing is so because every single thing is known to Him from eternity. Yet the sense of the letter speaks of Jehovah going down to see because to man that is what He does appear to do. For man dwells among lowest things and when anything presents itself there he does not think about, nor does he even know, what the situation is with higher things and so does not know about how these flow in. He has no knowledge of these things because his thought does not extend beyond what is immediately about him, and therefore he cannot perceive what the Lord does as anything other than some such going down to see; and that perception is even more limited when he imagines that no one knows what he himself is thinking. Besides this, he has no other idea than that an actual coming down from on high is meant, and when said of God, from the highest. But it is not in fact a coming down from the highest but from the inmost.

[3] From this one may see what the sense of the letter is like, namely that it is shaped according to appearances, and that if it were not, nobody would understand and acknowledge the Word, nor thus accept it. But angels are not limited by appearances in the way that man is, and therefore since the Word as to the letter is for man, it is as to the internal sense for angels, and also for those men who in the Lord's Divine mercy have been allowed during their lifetime in the world to be as the angels.

[4] Visitation is mentioned in various places in the Word, where it either means the vastation of the Church or of the individual, or else deliverance, and thus the investigation into the nature of persons or things. It stands for vastation in Isaiah,

What will you do on the day of visitation? It will come from afar. To whom will you flee for help, and where will you leave your glory? Isaiah 10:3.

In the same prophet,

The stars of the heavens and their constellations will not give their light. The sun will be darkened in its going out, and the moon will not shed its light. And I will visit the world for evil, and the wicked for their iniquity. Isaiah 13:10-11.

'The stars and the constellations which will not give their light, and the sun which will be darkened, and the moon which will not shed its light' means that no love and no charity will exist, see 2120. And since this is vastation it is 'the day of visitation'.

[5] In Jeremiah,

They will fall among those who fall, and in the time of their visitation they will stumble. Jeremiah 8:12.

This stands for the time when they have been vastated, that is, when no charity and faith exist. In Ezekiel,

The visitations of the city have drawn near, and each man has his weapon of destruction in his hand. Ezekiel 9:1.

This too is a reference to vastation; consequently 'each man has a weapon of destruction'. In Hosea,

The days of visitation have come, the days of recompense have come. Hosea 9:7.

Here the meaning is similar. In Micah,

The day of your watchmen, your visitation, has come; now will be their confusion. Micah 7:4.

Here also it stands for charity that has been laid waste. In Moses, On the day of My visiting, I will visit them with their sin. Exodus 32:34.

This refers to the people in the wilderness after they had made themselves the golden calf. That visitation also means deliverance is evident from the following places, Exodus 3:16; 4:31; Jeremiah 27:22; 29:10; Luke 1:68, 78; 19:41-42.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.