Bible

 

Exodus 29

Studie

   

1 Ja see on kirjeldus, mida sa nendega pead tegema, pühitsedes neid mulle preestriteks: võta üks noor härjavärss ja kaks veatut jäära,

2 hapnemata leiba, õliga segatud hapnemata kakke ja õliga võitud õhukesi hapnemata kooke; tee need peenest nisujahust!

3 Pane need ühte korvi ja too need korviga kaasa, siis kui tood härjavärsi ja kaks jäära!

4 Too Aaron ja tema pojad kogudusetelgi ukse juurde ja pese neid veega!

5 Võta riided ja pane Aaronile selga: särk ja õlarüü ülekuub, õlarüü ja rinnakilp, ja seo temale ümber õlarüü vöö!

6 Pane temale peakate pähe ja kinnita püha laubaehe peakatte külge!

7 Võta võideõli ja vala temale pähe ja võia teda!

8 Too esile ta pojad ja pane neile särgid selga!

9 Vööta nad vööga, Aaron ja tema pojad, ning seo nende peakatted! Preestriamet kuulugu neile igavese seaduse järgi. Ja täida Aaroni ja tema poegade käed!

10 Too härjavärss kogudusetelgi ette ning Aaron ja tema pojad pangu oma käed härjavärsi pea peale!

11 Tapa härjavärss Issanda ees kogudusetelgi ukse juures!

12 Võta härjavärsi verd ja määri sõrmega altari sarvedele; kogu veri aga vala altari jalale!

13 Ja võta kõik sisikonda kattev rasv, maksarasv, mõlemad neerud ja rasv, mis nende küljes on, ja süüta altaril põlema!

14 Aga härjavärsi liha, nahk ja sisikond põleta tulega väljaspool leeri; see on patuohver!

15 Võta üks jääradest ning Aaron ja tema pojad pangu oma käed jäära pea peale!

16 Tapa see jäär ja võta ta verd ning piserda altarile ümberringi!

17 Raiu jäär tükkideks, pese ta sisikond ja sääred ning pane need ta tükkide ja pea peale!

18 Siis süüta kogu see jäär altaril põlema; see on põletusohver Issandale, see on healõhnaline tuleohver Issandale!

19 Seejärel võta teine jäär ning Aaron ja tema pojad pangu oma käed jäära pea peale!

20 Tapa see jäär ja võta ta verd ning määri Aaroni parema kõrva lestale ja tema poegade parema kõrva lestale, ja nende parema käe pöidlale ja parema jala suurele varbale; muu veri aga piserda altarile ümberringi!

21 Võta altaril olevat verd ja võideõli ja piserda Aaroni ja tema riiete peale, nõndasamuti tema poegade ja poegade riiete peale; siis saavad pühaks tema ja ta riided, ja samuti tema pojad ja poegade riided!

22 Võta siis jäära rasv ja rasvane saba, sisikonna võrkkile rasv ja maksarasv, mõlemad neerud ja rasv, mis nende küljes on, ja parempoolne saps, sest see on pühitsusjäär,

23 üks päts leiba, üks õliga segatud leivakakk ja üks õhuke koogike hapnemata leibade korvist, mis on Issanda ees,

24 ja pane need kõik Aaroni käte peale ja tema poegade käte peale ning kõiguta neid kõigutusohvrina Issanda ees!

25 Siis võta need nende käte pealt ja põleta altaril põletusohvri peal meeldivaks lõhnaks Issanda ees; see on tuleohver Issandale!

26 Võta rinnaliha Aaroni pühitsusjäärast ja kõiguta seda kõigutusohvrina Issanda ees; ja see saagu siis sinule!

27 Pühitse kõigutusrinda ja tõstesapsu, mida on kõigutatud ja mida on tõstetud Aaroni ja tema poegade pühitsusohvri jäärast,

28 ja need saagu Iisraeli lastelt Aaronile ja tema poegadele igavese seaduse järgi, sest see on tõstelõiv; ja kui tõstelõiv on see Iisraeli lastelt nende tänu-tapaohvritest, tõstelõiv Issandale!

29 Aaroni pühad riided saagu pärast teda ta poegadele, et neidki nende sees võitaks ja nende käed täidetaks!

30 Seitse päeva kandku neid oma seljas see ta poegadest, kes saab preestriks, kes läheb kogudusetelki, et pühamus teenida!

31 Võta pühitsusjäär ja keeda selle liha pühas paigas!

32 Ja Aaron ja tema pojad söögu jäära liha ja leiba, mis on korvis, kogudusetelgi ukse ees!

33 Nad söögu seda, millega lepitust toodi, kui nende käed täideti ja neid pühitseti; aga võõras ei tohi seda süüa, sest see on püha!

34 Ja kui pühitsusohvri lihast ja leivast midagi jääb üle hommikuks, siis põleta see jääk tulega: seda ei tohi süüa, sest see on püha!

35 Tee Aaroni ja tema poegadega kõik nõnda, nagu ma sind olen käskinud; nende pühitsus kestku seitse päeva!

36 Ohverda iga päev patuohvri härjavärss lepituseks ja puhasta patust altar, tuues selle peal lepitust, ja võia seda pühitsuseks!

37 Seitse päeva toimeta altari lepitust ja pühitse seda; siis altar saab väga pühaks: igaüks, kes altarit puudutab, saab pühaks!

38 Ja see on, mida sa pead ohverdama altaril alaliselt, iga päev: kaks aastast talle.

39 Üks tall ohverda hommikul ja teine tall ohverda õhtul,

40 ja kann peent jahu, segatud kolme kortli tambitud õliga, ja joogiohvriks kolm kortlit veini ühe talle kohta!

41 Teine tall ohverda õhtul; valmista see nagu hommikulgi roaohvri ja joogiohvriga healõhnaliseks tuleohvriks Issandale!

42 See olgu alaliseks põletusohvriks Issanda ees teie sugupõlvedele kogudusetelgi ukse ees, seal, kus ma ennast teile ilmutan, et sinuga rääkida!

43 Seal ma ilmutan ennast Iisraeli lastele ja see saab pühaks minu auhiilguse läbi.

44 Mina pühitsen kogudusetelgi ja altari; ja ma pühitsen enesele preestriteks Aaroni ja tema pojad.

45 Ma tahan elada Iisraeli laste keskel ja olla neile Jumalaks.

46 Ja nemad peavad tundma, et mina olen Issand, nende Jumal, kes tõi nad Egiptusemaalt välja, et elada nende keskel. Mina olen Issand, nende Jumal!

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 10114

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

10114. And if there be anything left of the flesh of fillings and of the bread unto the morning. That this signifies spiritual and celestial goods which have not been conjoined for a new state, is evident from the signification of what was “left of the flesh and of the bread,” as being that which had not been appropriated; for by “eating” is signified to be appropriated (see n. 10109), thus by that which was not eaten is signified what was not appropriated; from the signification of “flesh,” as being good (n. 7850, 9127); from the signification of “fillings,” as being receptivity (n. 10076, 10110, hence by “the flesh of fillings” is signified the reception of truth in good, consequently their conjunction, but in this case non-reception and non-conjunction, because what was left of the flesh is meant); from the signification of “bread,” as being celestial good, which is inmost good (n. 10077); and from the signification of “morning,” as being a new state (n. 8211, 8427). From all this it is evident that by “what was left of the flesh of fillings and of the bread until the morning,” are signified spiritual and celestial goods which were not conjoined for a new state. For by “the flesh of the sacrifice” is signified spiritual good, which is the good of charity toward the neighbor; and by the “bread of the sacrifice” is signified celestial good, which is the good of love to the Lord.

[2] What is further meant by not being conjoined for a new state, must be told in a few words. A new state is every state of the conjunction of good and truth which exists when the man who is being regenerated acts from good, thus from the affection which is of love, and not as before from truth, or from mere obedience. There is also a new state when they who are in heaven are in the good of love, which state is there called morning, for the states of love and of faith vary there, like noon, evening, twilight, and morning on earth. And there is also a new state when an old church is ceasing, and a new one is beginning. All these new states in the Word are signified by “morning,” and each of them has been described in the explications of Genesis and Exodus throughout. The like things are signified by the law that nothing should be left of the flesh of the passover until the morning, and that the residue of it should be burned with fire (Exodus 12:10); also by the law that the fat of the feast should not be kept all night until the morning (Exodus 23:18).

[3] Like things are also signified by the law that the residue of the flesh of the eucharistic sacrifice should be eaten also on the following day, but should be burned on the third day (Leviticus 7:16-18; 19:6-7); by the “third day” is also signified a new state (n. 4901, 5123, 5159). This was so granted because the eucharistic sacrifices were votive and voluntary sacrifices, not so much for the sake of purification and sanctification as the rest; but that they might eat together in the holy place, and testify joy of heart from Divine worship; and these banquets, which they called holy, gave them more gladness than all other worship. Similar things are also signified by the law respecting the manna, that they should not leave anything of it until the morning, of which it is thus written in Moses:

Moses said, Let no man leave of the manna till the morning. But they did not obey Moses; for they made a residue of it until the morning, and it bred worms and became putrid (Exodus 16:19-20).

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.